Faraday
Lihtsalt lõbus
Postitusi: 1,460
Liitunud: Feb 2013
|
09-06-2013 19:20
RE: See suur ja mõistmatu Venemaa!?
(09-06-2013 18:50 )excubitoris Kirjutas: Selline huvitav mitmekihiline (numeroloogiline ja sünkrooniline) looke meie kahe naabri mitmekihilistest suhetest.
Soome laevastikus oli ranna kaitse ristleja nimega Väinamöinen mida NL laevastik püüdis kogu sõja jooksul uputada. Esimesel reidil kohe peale Talvesõja algust osales 3 lennukit mis sisuliselt ei suutnud seda aleva isegi leida. Teisel reidil osales 19 lennukit aga müstiliselt oli laeva asukohas tihe udu ja laev ei saanud mitte ühtegi tabamust. Peale arvukaid teisi uputamiskatseid nii lennukite kui laevade abil milledest Väinamöinen ALATI edukalt ja ainult kergete kriimudega väljus sai bolševikel mõõt täis. Kuuldavasti klobiti läbi kõik luurajad kes olid sellel ajal Soomes, et teada saada kus Väinämöinen asub ja millal ta seal asub. Lõpuks saadi teada, et 1944 aasta ühel kindlal päeval asub laev ühes sadamas (oli vist Turku) varustuse täiendamisel ja tema uputamiseks saadeti - siis juba "vabastatud" Eestist kuskil 139 lennukit asja "ära tegema". Kui tolm oli langenud ja tulekahjud kustatud teatasid ligi roomanud luurajad, et Väinamöinen on põhjas. Selgus aga, et Väinamöinen oli oma varustmaise varem lõpetanud ja sadamast just väljunud ja andnud oma panuse, et paljud lennukid sellest 139 enam tagasi ei lennanud. Kuna aga luure ütles, et laev on sadamas siis temast lihtsalt lennati üle, et oma pommid sadamasse loopida. Esmastes ettekannetes mis oli juba Stalinile saadetud ja arhiivi pandud tehti kiiresti ja vaikselt märge - Väinamöinen tõmmati maha ja asemele kirjutati üje teise aleva nimi - oli üks vana aga kuulsusrikas "küna" mille Soome oli omale ostnud Hollandist rohkem kui 10a tagasi.
Kui sõda lõppes siis nõudis N.Liit seda laeva omale reparatsioonide korras ja aastal 1947 siis müüski Soome selle laeva neile.
Punalipu all aga ei olnud see laev üldse mitte kuulsusrikas. Enamuse ajast oma 20 aastasest teenistusest seisis ta remondis. Tundus, et kuulsusrikkad punalaevnikud ei suutnud mingil põhjusel talle elu siis puhuda - ju ei saanud laeva vaimuga kokkuleppele. Ja juhtuski, et aastal 1967 kanti laev maha.
Vene esoteerikud arvasid, et põhjuseks oli see, et laeva nimi oli hea - nemad arvasid, et Väinamöinen on sama kui Aadam ehk esimene inimene ja see hea ja tugeva kõlaga nimi hoidis seda laeva. Isiklikult mäletan küll, et Väinamöinen oli midagi muud Soome mütoloogiast aga hetkel pead pakule ei pane - kui kellegil midagi meenub siis võib Vene esoteerikutele "ära teha" ja pakkuda kes see Väinamöinen tegelikult oli.
Selle killu leidsin ühest Vene doku.filmist milles räägiti laevadest ja nende elulugudest. Juttu oli peamiselt kurbadest saatustest ja seda laevadest kes kandsid admiralide nimesi ja regulaarselt seda nime kandes põhja läksid - olles siis kas sõja, kauba või reisilaevad. Üheks nimeks oli itaallane Andre Doria ja teine venelane Nahhimov.
Üks selline killuke:
Tsitaat:Soomepoiste septembrikuu koosviibimine
01 Oct 2010 Hannes Oja
Sisepikniku nime saanud varasügisene koosviibimine oli sattunud kenale ilmale ja kokku toonud arvukalt osalejaid. Koosviibimise avas esimees Ylo-Mark Saar tervitusega, misjärel alustas klubi asjaajamisega. Klubi esindajaks Eesti Maja koosolekule valiti Paavo Loosberg. Teatati, et Jukka Pekka Saraste juhatab Finlandia kontserti Torontos 14. oktoobril.
Tallinnas tähistati Johannes Tõrsi 70.a. juubelit. Õnnitlejate seas oli paarkümmend esindajat Soomest, kes olid kaasa toonud kase Tallinna Harjumäele istutamiseks.
Järgnes sünnipäevade tähistamine, kohal olid Valli Klav, Linda Toome ja Leili Saar. Kuna peeti sisepiknikku, siis asuti toidulauda, menüüs oli frikadellisupp, kringel, tort ja kohv. Eestist oli saatnud terviseid Ene Tamm. Heietati sõjamälestusi — Erich Rämmeld rääkis loo teenistusest Soome jäälõhkujal, mis oli talve ajal ankrus Soome saarestikus. Eesti poisid käisid iga päev kohalikust talust piima toomas, mida said ainult nemad ja mitte soomlased. Kord läks kelk ümber ja piim valgus maha. Kuna kaotatud piima ei asendatud, siis otsustasid poisid piima mitte enam osta. Talumees nägi rasket vaeva, et head vahekorda jälle jalule seada.
P. Loosberg rääkis elust Soome sõjalaeval „Väinämöinen“, mis oli moondatuna ankrus Soome saarestikus. Laevale pidasid jahti Vene luurelennukid, millest iga päev kaks lennukit lendasid läbi terve Soome rannajoone. Kord tuli Kotka sadamasse Saksa õhutõrje ristleja, mille venelased põhja lasksid ja arvasid, et see on „Väinämöinen“. Sellest kirjutati laialt Vene ja Rootsi lehtedes, jagati aumärke ja kangelasetiitleid. Suur oli venelaste imestus ja üllatus, kui pärast sõja lõppu soomlased neid Turu sadamas kutsusid koosolekule, mis toimus „Väinämöise“ pardal.
Sõjamälestused pakuvad alati huvi nüüd juba aastate tagustest päevadest, mil suurte lootustega mindi Soome ja veelgi suuremate lootustega tagasi tuldi. Nüüd on neist päevist mitu raamatut kirjutatud, kuhu soomepoiste teod on jäädvustatud.
Suvel käidi külalisena Soomes sealsel Resrvohvitseride mälestusüritusel, kus olid soomepoistest Rein Valmet, Otto Peters, Leo Porman, Evald Mölder ja Villem Ahas. Relvavendlus on püsinud.
http://www.eesti.ca/soomepoiste-septembr...print29785
Ja Vello Mässilt:
Tsitaat:Mitmeid laevu peetakse nende omanikriikide rahvuslikuks uhkuseks. Selliseid laevu on nii lätlastel, leedulastel, eestlastel kui ka soomlastel. Meie põhjanaabrite jaoks on üks niisugune mütoloogilise sepa nime kandev rannakaitse soomuslaev Ilmarinen.
Teatavasti oli just sepp Ilmarinen see vägilane, kes Kalevala eepose kohaselt soomlastele imepärase õnneveski Sampo sepistas.
Sõsarlaevad
Tulevane Soome rannakaitselaevastiku lipulaev Ilmarinen valmis Turus Crichton-Vulcani laevatehases ja võeti teenistusse 3. septembril 1933. Aasta varem oli valminud Ilmarise sõsarlaev Väinämöinen, Kalevala eeposest tuttava lauluisa nimeline alus. Mõlemad soomuslaevad ehitati ühe ja sellesama projekti järgi, pikkusega 93 ja laiusega 16,9 meetrit. Ühesugune oli ka laevade veeväljasurve 3900 tonni, kiirus 15 sõlme ja meeskond varieeruvalt 320-400 meremeest. Laevad olid hästi manööverdatavaina mõeldud kasutamiseks peamiselt varjulises Soome saarestikus, vajaduse korral ka talvetingimustes, ent mitte eriti rasketes jääoludes. Väike, 4,5meetrine süvis ning kõrge pealisehitus tegi laevade kasutamise avamerel ebamugavaks. Need mõlemad rullusid külglaines sõites küljelt küljele raskelt ja suure amplituudiga. Relvastuseks oli pardal neli 254 mm ja kaheksa 105 mm suurtükki. Selline tulejõud paigutas need suhteliselt tagasihoidliku soomusega sõjalaevad ristlejate ja monitoride vahepealsesse klassi. Väliselt täiesti sarnaseid soomuslaevu sai eristada üksnes Ilmarise kõrge masti ülaosa ümbritseva musta rõnga, otsekui leinalindi järgi.
Mõlemad sõjalaevad osalesid aastail 1939-1941 nii Talvesõjas kui järgnenud Jätkusõjas. Talvesõja alguspäevil oldi valmis kaitsma Ahvenamaa saarestikku võimaliku invasiooni eest, hiljem oldi aktiivsed Turu linna õhukaitsel Nõukogude lennuväe pommirünnakute vastu. Jätkusõja ajal anti avamerelt korduvalt suurtükituld Nõukogude sõjaväebaasi pihta Hanko poolsaarel.
Üldiselt olen suht skeptiline venemaa info suhtes. Tõeprotsent tundub olema kaduvväike, et sealt midagi mõistlikku otsida. Aga maitse asi muidugi ja see ei ole ka minu aeg mis raisku läheb. Jõudu ja jäksu.
PS: Ununes, Meie jäälõhkuja Suur Tõll mis ehitati Stettinis tsirka sada aastat tagasi ja on hetkel ainukesena omasuguste seast veel alles asub hetkel Tallinna Lennusadamas. Aastatel 1918–1922 kandis ta nime Wäinämöinen, edasi kuni 1941 nime Suur Tõll. Siis panid venelased talle uue nime ja aastast 1988 kannab jälle nime Suur Tõll.
(selle postituse viimane muutmine: 09-06-2013 20:25 Faraday.)
Ära õpeta oma lapsi lihtsalt lugema ... Õpeta neid loetu kohta ka küsimusi esitama. Õpeta neid küsimusi küsima kõige kohta.
----
Ja õpi kõike seda ka ise. Eelkõige mõtlemist.
Faraday
|
|