Sügav side kahe inimese vahel

Naljakas, olen vahest mõelnud, et kuidas on nii võimalik, et mõned inimesed peavad sind enda hingesugulaseks, aga sina niimoodi ei tunne. Näiteks, mind on mitu inimest pidanud enda hingesugulaseks. Naljakas, pärast seda kui nad selle välja ütlevad tekib mul hirm, ja tunne nagu ma peaksin kohe lahkuma. Ja see on veider olnud.

(21-12-2012 17:18 )siilupart Kirjutas:  Ma ei tea kas seda saab ka mingiks sidemeks pidada, aga nüüd kui ma viimane kord emal külas käisin, ta ütles, et kui ma seal olen, siis ta tunneb sisimas rahu ja usaldust mu vastu ja üldse minul ja mu emal on teineteise suhtes selline eriline suhe. Kui mina olen kurb, suudab ema mind sellest kurvastusest välja tuua ja kui mu ema on kurb siis suudan mina seda teha. Ja me hoiame teineteisel pilku peal, kui midagi on halvasti. Hetkel mina rohkem, sest mu ema elas ühe raske haigusjuhtumi läbi. Ja siis veel see ka, et ma saan usaldada oma ema igas teemas ja temal samamoodi minu suhtes.

Oled õnnelik, et sul selline side on.

Siin foorumis paistab olevat palju vastastikke sidemeid.

(21-12-2012 10:14 )excubitoris Kirjutas:  Me oleme füüsilised inimesed füüsilises dimensioonis.
Kas meile see meeldib või mitte aga see määrab ära
paljud suhtlemise alused. Igal eraldi juhul on meil
võimalus määratleda kui sügavalt füüsiline suhtlemine
määrab antud suhte parameetreid, kuid ignoreerida
seda tasandit me ei saa.

Saab küll. "Hingesugulaste" (või kuidas iganes seda nimetada) puhul nii just lähebki, et ignoreerid. Erinevad vanused, erinevad sood - see ei oma siis mingit rolli. Sa ei näe neid inimesi niimoodi nagu kõrvalvaataja näeks, hinnates neid mingitest välistest parameetritest lähtuvalt. Nad on selleks sulle liiga lähedal, umbes nagu oma lähisugulasedki.
Ma olen mõnikord mänginud mõttega, et kes need inimesed võiksid olla teistes eludes. Kusjuures isegi iseloom võiks kardinaalselt erineda, sest seda kujundab ju elu. Aga midagi äratuntavat ehk siiski jääks.

Olen elus mitmed korrad sattunud olukorda, kus võhivõõras inimene vaatab mulle otsa täpselt sellise näoga, nagu oleksime vanad tuttavad.
Natuke keeruline on seletada seda tunnet, mis siis tekib. Nagu ma ei tõrju teda eemale, aga lähedamale ka ei lase...
Mis puudutab hingesugulasi, siis neid olen leidnud küllaga. Jällegi tundmatuga mingil seletamatul viisil tutvudes. Viis minutit tagasi ei teadnud tema olemasolust midagi, viie minuti pärast oleks teda nagu aastaid tundnud. Para...

(22-12-2012 06:50 )alar Kirjutas:  Olen elus mitmed korrad sattunud olukorda, kus võhivõõras inimene vaatab mulle otsa täpselt sellise näoga, nagu oleksime vanad tuttavad.
Natuke keeruline on seletada seda tunnet, mis siis tekib. Nagu ma ei tõrju teda eemale, aga lähedamale ka ei lase...

Inimelu traagika ehk ongi selles, et inimestel satuvad need äratundmishetked olema täiesti erinevatel aegadel ja miks mitte ka erinevate inimeste juures.
Ma olen ka suht samamoodi tundnud, et keegi nagu peab mind "omaks inimeseks", samas endal tekib seepeale selline võõrastus, et oot, mida ta must ikkagi tahab...