Sügav side kahe inimese vahel

Üritan teha lühidalt.

On üks naissoost inimene, kellega kohtusin mitu-mitu aastat tagasi. Saime kohe väga hästi läbi ja üksteise seltsis oli mugav ja tore. Koheselt oli üksteise vastu austus ja suutsime jagada sundimatult sisimas peituvaid mõtteid ja mineviku kogemusi. Kuidagi märkamatult sai üks teise kaitsemüürist läbi ja vastupidi.
Mingi hetk vaatas üks teisele silma ja ütles, et näeb seal midagi muud, kui inimest. Et sinu silmadest vaatab välja midagi muud, midagi vana ja võimsat. Toimus mingi äratundmishetk ja silmside. Sealt edasi rääkisid nad üha tihedamini üsnagi hingelistest asjadest, teine mõistis poolelt sõnalt ja ajapikku kujunes välja üksteist abistavaks suhteks, kus mõlemal oli oma ruum ja vastastikkune austus.
Mõlemad on sarnasel teel oma elus ja püüavad vaimselt areneda kusagile "edasi", ja mõlemad on üksteisele toeks olnud - ilma nõudmata või palumata. Viimasel ajal näeb üks osapool (ehk siis mina) teda kahes plaanis: üks on see igapäevane inimene, sotsiaalne loom kes ühiskonnas toime tulla üritab ja teine on see sisemine olend. Tajun teist inimest nüüd nõnda, et kui meditatsiooni või ka lihtsa keskendumise ajal näen enda ja tema "teist mina" mingis... müstilises vormis.
Kui selle inimesega niiöelda ühel lainel olla, siis tekib "pühaduse" tunne: justkui viibiks millegi endast ja meist suurema läheduses, mis on ajatu ja sõnatu. Vaja ei lähe füüsilist lähedustki. See toimub puhta suhtlemise kaudu. Näen teda endas kui preestrinnat, kui see kuidagi loogiliselt kõlab. See sisemine tema ja mina on see, mis vahel läbi silmade näha on ja hinges peitub, kogu selle ego ja isiksuse koore all ning viimasel ajal olen sellest üha enam teadlikum.
Vahel mõtlen, et kujutan seda ette või mõtlen üle - samas selle sisemise olendi või endaga kontakti saades tunnen rahu ja kindlustunnet ning veidrat vabanemist. Ehk olen peas loonud mingi eskapistliku fantaasiamaailma. Ma lihtsalt tahaks teada, mida sellest arvata sest hetkel lähen sellega kaasa ja ei ürita enam ratsionaliseerida. Samas ütleb see ratsionaalne pool, et kahtle vahel ikka ja ära lasku päris kujutelmadesse. Oskab keegi miskit kosta? Ilmselt natukene segane postitus, aga see on viimasel ajal mul tõesti tihti meelel.

Tundub, et leidsid hingesugulase, mitte igal ühel ei vea nii.

(18-12-2012 08:21 )tapsix Kirjutas:  Tundub, et leidsid hingesugulase, mitte igal ühel ei vea nii.

Pööripäeval üks šamaan ütles, et igal inimesel on siin Maa peal hingesugulane. Enamasti me tollega ei abiellu, ta ei pruugi isegi sinuga ühel mandril elada ja juhtub ka, et selles elus te ei kohtugi. Aga ta on olemas. See tähendab, et me pole siin maal keegi üksi ...hingeliselt.
Mina teda veel kahjuks leidnud pole, aga lootus sureb viimasena...peale Maailmalõpu-etendust leian ta kindlasti üles .

Igas inimeses on tükike sinust. Iseasi, kas tahad seda ära tunda.

Mina aga olen kuulnud - shamaan/nõid rääkis kunagi kuskil kaugel ehk teisel mandril, et iga inimese hingesugulane on tema kõrval ja ligidal. Muidu ei ole asjal mõtet. Probleem on aga selles, et tänapäeva elus on inimeste tunded ja tundmused pea peale keeratud (keemia ja muu saastatus), et me lihtsalt tihti "ei kuule" oma hingesugulase hüüdu - isegi siis kui ta Sinu kõrval on ja Sinuga koos elab. Tagajärjed on aga nii nagu nad on...

(18-12-2012 11:09 )zen faran Kirjutas:  Igas inimeses on tükike sinust. Iseasi, kas tahad seda ära tunda.

Sinust kui osake vaimust on vist tõesti igas inimeses, aga raske on seda leida, tahtmisest alati ei piisa. Oleme endale usaldamatuse- ja kahtlustusemüürid ümber ehitanud.

(18-12-2012 11:26 )excubitoris Kirjutas:  Mina aga olen kuulnud - shamaan/nõid rääkis kunagi kuskil kaugel ehk teisel mandril, et iga inimese hingesugulane on tema kõrval ja ligidal. Muidu ei ole asjal mõtet. Probleem on aga selles, et tänapäeva elus on inimeste tunded ja tundmused pea peale keeratud (keemia ja muu saastatus), et me lihtsalt tihti "ei kuule" oma hingesugulase hüüdu - isegi siis kui ta Sinu kõrval on ja Sinuga koos elab. Tagajärjed on aga nii nagu nad on...

Kas asjal on mõte, kui su hingesugulane elust elusse su kõrval viibib ja aitab su probleeme lahendada? Kas su enda õppimisvõimalused ja avardumised siis mitte ahtakeseks ei jää?

(18-12-2012 11:38 )Minaelan Kirjutas:  Kas asjal on mõte, kui su hingesugulane elust elusse su kõrval viibib ja aitab su probleeme lahendada? Kas su enda õppimisvõimalused ja avardumised siis mitte ahtakeseks ei jää?

Selleks, et aru saada, et Viru Hotelli katuselt alla hüppamine ilma langevarjuta paha on ei pea seda tingimata tegema. Inimese probleeme lahendab ikka tema ise - teised on TOEKS aga mitte abiks. Ja midagi ei jää ei väikeseks ega ahtakeseks sest koos minnes õpitakse rohkem.
Vahet ei ole kas meil on üks või miljon elu - see elu siin ei ole mõeldud KÕIKIDE asjade ära õppimiseks ega proovimiseks. Mõni elu on lihtsalt selline "vahe elu" ehk sina ei pea midagi õppima või kogema - see, et Sina oled siin on õping teistele.
Pealegi - kui juba hingesugulane kui kontseptsioon on loodud siis see tähendab, et te olete ka loodud koos olema, koos õppima. See leidmise asi on ka õping, et õppida tundma seda m,ida sa pead tundma - KOOS oma teisepoolega.

(18-12-2012 11:46 )excubitoris Kirjutas:  Pealegi - kui juba hingesugulane kui kontseptsioon on loodud siis see tähendab, et te olete ka loodud koos olema, koos õppima. See leidmise asi on ka õping, et õppida tundma seda, mida sa pead tundma - KOOS oma teisepoolega.

Oleks see vaid nii .

Millegipärast on mul karvane tunne, et me mõistame seda hingesugulase värki tiba erinevalt.
Kes on lugenud Michael Newtoni teoseid, see mõistab seda kui ühe hingekobara liikmeid(esmased sugulashinged, kaaslased-sugulashinged, sidushinged).
Samas üks hing võib kehastuda korraga mitmes kehas.....
Nüüd läks tiba keeruliseks kätte, aga kui teemaalgataja pahaks ei pane....

Minul on oma elukaaslasega selline üksteise tundmine viimased 3 aastat, enne seda 7 aastat me seda ei nautinud, nüüd tunnetame teist ette ja tunneme mida teine soovib, kasvõi poest osta, kuhu minna, kuna teine sõnumit kirjutab jne. Isegi täna ja just oli sihuke tunne, mis vastas taas tõele

Hingesugulane tundub nii äranätsutatud väljendina, et ei hakanud seda kirjutama.

(18-12-2012 15:52 )põlduba Kirjutas:  Hingesugulane tundub nii äranätsutatud väljendina, et ei hakanud seda kirjutama.

Aga siis ikkagi kahtlustasid - ei ta olegi nii labane värk ja äkki teravamad pliiatsid aitavad treida siin uuema kesta sellele "äranätsutatud väljendile".

Kui lähtuda "alternatiivsetest" allikatest siis mõned sõnad võivad olla sadu tuhandeid kui mitte miljoneid aastaid vanad. Kas sõna vanus või kasutustihedus vähendab tema väärtust või jõudu? Arvan, et mitte. Kui miski asi tema tähendust, väärtust või jõudu vähendab siis on see inimlik teadmatus ja teadlik väärkasutus.

Aga on ju välja käidud teooria, et üks kindel kooslus hingi läbivad läbi mitmete taaskehastumiste ikka üksteise elusid mingil ajahetkel.
Ehk siis , aegade jooksul välja kujunenud oma nn. sõpruskond ,kes läbi ajastute üksteisega erinevates eludes on seotud.

Loodus on ülimalt salakaval - lihtsal armastusel, on nii palju avaldumisvorme. Kõik ikka selle nimel, et geenid saaksid edasi kulgeda.

Kuidas seda nüüd täpsemalt sõnastada- ehk on kõik lihtsam, kui me arvame. Iidsetel aegadel ollagi inimesed suhelnud telepaatilisel teel. Paar korda elus olen kohtunud inimestega, kellega olen suutnud niimoodi suhelda- ilma sõnadeta. Ehmatav kogemus, vähemalt esimesel korral.Täiesti tavaolukorras mõtled- kas keedan kohvi. Tema ütleb- suhkruga, palun.Nii umbes. Kuidagi see vestlus arenes, paari tunni jooksul vahetasime vaid üksikuid sõnu, aga edasiantud info hulk oli tohutu. Isegi mitte info, vaid pildid, laetud väga tugeva emotsiooniga. Pärast oli tunne, et aju on täiesti "tühjaks jooksnud", ainult suur, helendav väsimus. Olime mõlemad hämmastunud ja kuidagi nagu transis.
Teine kogemus on hoopis teist laadi- praeguse elukaaslasega tutvudes me omavahel ei suhelnud esimese aasta jooksul. Sellele vaatamata teadsime täpselt, kus teine on, tundsime, kas teisel tuju hea või halb ja nagu hiljem selgus, nägime samu unenägusid- kui ühel jäi unenägu pooleli, hakkas teine samast kohast "edasi vaatama".Nüüd oleme 7 aastat koos elanud ja loeme teineteist sama kergelt ja loomulikult.
Ma pigem arvan, et see "hingesugulus" on seletatav sama mõttesagedusega. Tekib telepaatiline side kahe inimese vahel. Ning miks see nii harva esineb- inimkond on selle iidse kunsti ammu unustanud, sellest ajast, kui ta õppis kirjutama, leiutas telefoni ja interneti. Meil ei ole seda enam vaja. Ning neile üksikutele, kes selle oskuse mingil imelikul moel sündides kaasa saanud, omandatakse kohe sensitiivseid võimeid. Tegelikult vist oskaksime seda palju paremini, kui vaid tahaksime... Aga see on vaid minu arvamus.

(19-12-2012 20:41 )Ott Sama Kirjutas:  Loodus on ülimalt salakaval - lihtsal armastusel, on nii palju avaldumisvorme. Kõik ikka selle nimel, et geenid saaksid edasi kulgeda.

Väga hea, super ja see olla viimane etapp, millest vaja lahti rebida, vaba võimalusega sisse välja jalutada ( nii kõnelevad teoreetikud), ega ma ka ei tea, para värk.

(19-12-2012 05:44 )tapsix Kirjutas:  

(18-12-2012 15:52 )põlduba Kirjutas:  Hingesugulane tundub nii äranätsutatud väljendina, et ei hakanud seda kirjutama.

Aga siis ikkagi kahtlustasid - ei ta olegi nii labane värk ja äkki teravamad pliiatsid aitavad treida siin uuema kesta sellele "äranätsutatud väljendile".

Ma ei tea lihtsalt muud väljendit, mis seda kirjeldaks. Tundus, et see on kõige tabavam, kuigi ei tahaks ju definitsioonide taha takerduda.

Seksuaalne element puudub või pole kunagi esile tulnud.

Ühel lainel rohkem siis, kui mõlemad fookuses. Kui igapäevaelu probleemidel lasta endast välja viia või emotsioonidel pimestada, siis asi natuke hägusam. Aga eks siis üks ütle teisele ka, et miskit toimub jne.

Põlduba. Armastus meenutab sõda. Viimases on üheks kõige olulisemaks teguriks - valmisolek.
Sinu valmisolek on timmitud.. kauemaks. Viimast sa koged lihtsalt esmakordselt. Siit sinult see..
kirjelduse puudumine. Ka mainitud "s"-elemendi puudumine on vaid emakese looduse trikk.
Ära lase ennast, oma kehal haneks tõmmata. Samas - edu!

Füüsilisel sobivusel pole siin absoluutselt mingit tähtsust.
Tähtis on just see resoneerumine vaimsel tasandil, üldjuhul telepaatilisel teel.
See on ilus ja see kestab ka kõige rängemates tormides.

(21-12-2012 05:01 )tapsix Kirjutas:  Füüsilisel sobivusel pole siin absoluutselt mingit tähtsust.
Tähtis on just see resoneerumine vaimsel tasandil, üldjuhul telepaatilisel teel.
See on ilus ja see kestab ka kõige rängemates tormides.

Me oleme füüsilised inimesed füüsilises dimensioonis.
Kas meile see meeldib või mitte aga see määrab ära
paljud suhtlemise alused. Igal eraldi juhul on meil
võimalus määratleda kui sügavalt füüsiline suhtlemine
määrab antud suhte parameetreid, kuid ignoreerida
seda tasandit me ei saa.

(21-12-2012 10:14 )excubitoris Kirjutas:  

(21-12-2012 05:01 )tapsix Kirjutas:  Füüsilisel sobivusel pole siin absoluutselt mingit tähtsust.
Tähtis on just see resoneerumine vaimsel tasandil, üldjuhul telepaatilisel teel.
See on ilus ja see kestab ka kõige rängemates tormides.

Me oleme füüsilised inimesed füüsilises dimensioonis.
Kas meile see meeldib või mitte aga see määrab ära
paljud suhtlemise alused. Igal eraldi juhul on meil
võimalus määratleda kui sügavalt füüsiline suhtlemine
määrab antud suhte parameetreid, kuid ignoreerida
seda tasandit me ei saa.

Füüsilisel inimesel on hing, kelle kukil omakorda istub vaim.
Ainult füüsiline keha on zombie ja sellega..... ah loe Stephen Kingi mõnda õudukat või vaata muuvit.

Nii arvati tõesti kunagi, et hing ja vaim istub kui õhk füüsilise otsas. Tänapäeval on suht mõnda aega juba teada, et asjad siiski nii pole. Kõige selgemalt ja konkreetsemalt tõestab seda neuroloogia teadusharu, kus on üheselt EEG aparaadist näha, et mistahes vaimutasandid on otseses seoses füüsilise aju tööga. Aju ehitus olevat kordi keerulisem kui universum ja ajunärviühendusi rohkem kui kosmoses tähti.

Sügavast sidemest kahe inimese vahel rääkides, on kindlasti kõige tähtsam vaimne side.
Vaimne side on side, mis võib inimesed kokku viia ka järgmistes eludes.

Ma ei tea kas seda saab ka mingiks sidemeks pidada, aga nüüd kui ma viimane kord emal külas käisin, ta ütles, et kui ma seal olen, siis ta tunneb sisimas rahu ja usaldust mu vastu ja üldse minul ja mu emal on teineteise suhtes selline eriline suhe. Kui mina olen kurb, suudab ema mind sellest kurvastusest välja tuua ja kui mu ema on kurb siis suudan mina seda teha. Ja me hoiame teineteisel pilku peal, kui midagi on halvasti. Hetkel mina rohkem, sest mu ema elas ühe raske haigusjuhtumi läbi. Ja siis veel see ka, et ma saan usaldada oma ema igas teemas ja temal samamoodi minu suhtes.