(03-07-2006 22:49 )Selina Kirjutas: See küll täiesti parateemade väline, kuid selleks ju üldfoorum ongi 
Tahaksin teada, kui paljud teist on kedagi tõeliselt armastanud??
Nii, et võid käsi südamel ilma südametunnistuseta öelda, et armastad oma naist, partnerit?
Paljud ju siiski väidavad, et armastavad kedagi, kuid siiski minnakse peagi lahku. Seega pole see ju ikkagi see "õige" armastus?
Muudetud: 4-7-06 kell 07:17:44 Hallucigenia
Sõna armastus on mitmeti mõistetav lihtsalt. Iga inimene omistab sellele oma tähenduse.
Mina isiklikult arvan, et ehk on üks inimene siin maailmas, kes on tõesti armastuse maagiaga õnnistatud. See on Dalai Lama.
Enda kohta võin öelda, et sellest tundest ma õnnistatud ei ole. Ma küll hoolin jne aga armastus on sootuks muud minu jaoks.
Selleks, et saada aimu kuhu poole suundub minu mõiste sõnast armastus, lisan ühe väljavõtte tuntud raamatust, kus armastuse mõiste on minu jaoks kõige selgemine ära selgitatud.
Mulle küll ei meeldi varastada võõraid mõtteid ja ma olen üldse arvamusel, et inimene kes on mõne teksti läbi lugenud peab suutma teksti mõtet oma sõnadega edasi anda, vastasel juhul ta pole ise asjast aru saanud ja lihtsalt vahendab endalegi arusaamatut teksti, antud aga juhul jääb minu oskus seda tervikut ümbersõnastada nõrgaks.
"Armastus
Soov leida inimsuhete abil mingit turvatunnet või julgeolekut tekitab paratamatult kannatusi ja hirmu. See julgeoleku taotlemine kutsub esile kindlusetuse. Kas olete kunagi üheski oma inimsuhtes kaitstust leidnud? Kas olete? Enamik meist tahab armastamise ja armastatud olemise kindlustatust, aga kas saab olla armastust kui igaüks taotleb enese kaitstust? Armastust pole, sest me ei tea, kuidas armastada. Mis on armastus? Sõna on niivõrd ülekoormatud ja laostunud, et ma vaevalt suudan seda kasutada. Igaüks räägib armastusest – viimne kui üks ajaleht ja ajakiri ning kõik misjonärid jahvatavad lakkamatult armastusest. Ma armastan oma maad, kuningat, mõnda raamatut, seda mäge, armastan mõnu, abikaasat, Jumalat. Kas armastus on idee? Kui on, siis saab seda igal moel kultiveerida, ergutada, kalliks pidada, nihutada ja väänata. Kui ütlete, et armastate Jumalat siis mida see tähendab? See tähendab, et armastate enese mõttekujutluses loodud pilti, iseenda peegeldust, mis on rüütatud auväärsuse vormi vastavalt sellele, mida te õilsaks ja pühaks peate. Seega on täielik mõttetus öelda: “Ma armastan Jumalat.” Kui kummardate Jumalat, siis jumaldate iseennast – see pole armastus.
Kuna me ei suuda seda armastuseks nimetatavat inimlikku mõistatust lahendada, siis tormame abstraktsioonidesse. Armastus võib olla põhiliseks lahenduseks kõigile raskustele, probleemidele ja vaevadele. Kuidas me saame teada, mis on armastus? Pelgalt määratledes? Kirik on määratlenud seda ühtpidi, ühiskond teisiti ning on kõikvõimalikke hälbeid ja loomuvastasusi. Jumaldamine, kellegagi magamine, tunnete vahetamine, kaaslus – kas seda peame armastuseks? See on olnud norm, mall, mis on muutunud sedavõrd isiklikuks, meeleliseks ja piiratuks, et usundid on väitnud: armastus on midagi tunduvalt enam kui see. Selles, mida nad nimetavad inimlikuks armastuseks, näevad nad naudingut, võistlust, armukadedust, soovi omada, hoida, juhtida ja sekkuda teise inimese mõtteisse. Teades selle kõige keerukust, ütlevad nad, et peab olemas olema ka teist laadi armastus, mis on jumalik, kaunis, puutumatu ja rikkumatu. Niinimetatud pühamehed on väitnud, et naisi vaadata on täiesti sündsusetu. Nad ütlevad, et sa ei saa Jumalale läheneda, kui lubad endale seksi mistõttu nad hülgavad selle, kuigi nad on seksuaalsust tulvil (kuni selleni, et hakkavad salaja poisse panema). Seksuaalsuse salgamisega torkavad nad välja oma silmad ja lõikavad välja keeled, sest nad eitavad maamuna ilu. Nad on oma südame ja meele surnuks näljutanud, nad on kuivikud, kes on pagendanud ilu, sest see seostub naisega. Kas armastust saab jagada pühaks ja ilmalikuks, inimlikuks ja jumalikuks või on vaid üks armastus? Kas armastus kuulub ühe ja mitte paljude juurde? Kui ma ütlen: “Ma armastan sind,” kas see välistab armastuse kellegi teise vastu? Kas armastus on isikuline või mitteisikuline? Kas armastus on kõlbeline või kõlblusetu? Perekondlik või mitte? Kui armastate inimkonda, kas suudate armastada ka üksikisikut? Kas armastus on tunne? Meeleliigutus? Nauding ja iha? Kõik need küsimused osutavad, et meil on mingi ettekujutus armastusest, sellest, mis see peaks või ei peaks olema, mingi mall või kood, mille on kujundanud meid ümbritsev kultuur. Et uurida armastuse olemust, peame selle esmalt vabastama aastasadade koorikust, kõrvale jätma kõik ideaalid ja ideoloogiad, mis ütlevad, milline peaks või ei peaks armastus olema. Millegi jagamise selleks, mis peaks olema ja selleks, mis tegelikult on, on kõige petlikum ellusuhtumine.
Kuidas saan ma teada, mis on see leek, mida me nimetame armastuseks – mitte seda, kuidas seda kellelegi väljendada, vaid mida see iseenesest tähendab? Kõigepealt hülgan kõik, mida on asja kohta öelnud kirik, ühiskond, minu vanemad ja sõbrad, iga inimene ja raamat. Ma tahan ise välja uurida, mis see on. Tegu on määratu probleemiga, mis hõlmab kogu inimkonda. Seda on määratletud tuhandel eri viisil ja ma ise olen samuti ühe või teise malli raames vastavalt sellele, mida ma parasjagu naudin. Kas ma ei pea siis mõistmise saavutamiseks end kõigepealt iseenda kalduvustest ja eelarvamustest vabastama? Olen segaduses, enese ihadest lõhestunud, mistõttu ütlen endale: “Kõigepealt lahenda oma segadus. Vahest avastad selle, mis on armastus nende asjade abil, mis ta ei ole .” Valitsus ütleb: “Minge ja tapke oma isamaaarmastuse nimel.” Kas see on armastus? Religioon ütleb: “Loobu seksist armastuse nimel Jumala vastu. “Kas see on armastus? On siis armastus iha? Ärge öelge, et ei ole. Enamiku jaoks on ta just iha koos naudinguga, mis saadakse meelte kaudu, seksuaalse kiindumuse ja täitumuse läbi. Ma ei ole seksi vastu, aga tuleb näha, mis sellega kaasneb. Seks annab teile hetkeks täieliku eneseunustuse tunde aga siis on kogu see möll jälle tagasi, mistõttu te tahate taas ja taas korrata seda seisundit milles pole muretsemist ega probleeme, pole isikut. Ütlete, et armastate oma naist. Selles armastuses sisaldub seksuaalne nauding ning nauding, mis tuleneb sellest, et teil on majas keegi, kes vaatab laste järele ja teeb süüa. Te sõltute oma naisest: ta on andnud teile oma keha, tunded, ergutuse, teatava turvalisuse ja heaolu tunde. Siis jätab ta teid maha – tüdineb või leiab kellegi teise – ning kogu teie tundeeluline tasakaal puruneb. Seda ebameeldivat rahutust nimetatakse armukadeduseks. Selles on piina, ängistust, vihkamist ja vägivalda. Seega ütlete te tegelikult: “Armastan sind, kuni sa kuulud mulle, aga kui sa ei kuulu enam mulle, siis hakkan sind vihkama. Kuni saan kindel olla, et sa rahuldad mu nõudmisi, seksuaalseid ja muid, armastan sind. Aga kui sa ei anna enam mulle seda, mida ma tahan, siis sa mulle enam ei meeldi.” Seega on teie vahel vastuseismine, lahusolek ja kui te tunnete end teisest inimesest lahus olevat, siis armastust ei ole. Aga kui te suudate elada koos oma naisega nii, et mõtlemine ei loo kõiki neid vastuolulisi seisundeid, kõiki neid lõputuid tülisid teis eneses, siis te võib-olla – võib-olla – saate tunda armastust. Siis olete täiesti vaba ja tema samuti. Kui aga sõltute oma naudingutes täienisti temast, siis olete tema ori. Armastuse vältimatuks eelduseks on vabadus, mitte ainult teisest inimesest, vaid ka iseenesest. Teisele kuulumises, temast sõltumises on alati paratamatult ängistust, hirmu, armukadedust ja süütunnet ning kus on hirm, seal armastust pole. Kurbusega koormatud meel ei saa tunda armastust. Härdameelsusel ja tundeküllusel ei ole midagi ühist armastusega. Sama lugu on naudingu ja ihaga. Armastus ei ole pärit mõtlemisest, mis on möödanik. Mõtlemine ei saa kuidagi armastust aretada. Armastus ei ole ka armukadeduse kütkeis sest seegi on minevikust pärit. Armastus on alati tegev olevik. See pole “Ma hakkan armastama” või “Olen armastanud.” Kui tunnete armastust, siis ei järgi te kedagi sest armastus ei allu. Kui armastate, siis pole ei austust ega ka lugupidamatust. Kas te teate, mida tähendab kedagi tõeliselt armastada – armastada ilma vihkamise, armukadeduse, vihata, tahtmiseta sekkuda tema tegudesse või mõtetesse, hukka mõistmata, võrdlemata – kas te teate, mida see tähendab? Kas armastuse puhul on võrdlemist? Kui armastate kedagi kogu südame, meele, kehaga, kogu olemusega – on siis mingit võrdlemist? Kui loovutate end täielikult sellele armastusele, siis ei ole teist. Kas armastusel on vastutus ja kohustused? Kasutab ta neid sõnu? Kui teete midagi kohusetunde tõttu, on selles siis armastust? Kohustuse puhul ei ole armastust. Kohustus, milles inimene on kui lõksus, hävitab seda. Kuni peate tegema midagi seetõttu, et see on teie kohustus –, seni ei armasta te seda, mida teete. Kui on armastus, siis ei ole kohustust ja vastutust. Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaks saama ja kelleks mitte. Vanemad tahavad, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugu-peetavusest, mida nad
On üks lugu, mida te meeles peate – see ongi lugupidamine. Te loote igast isikust loo ja vürtsitate vastavalt oma rikutusele. Suvaline lugu on kirjeldus minevikust, seega on see olevikule surnud. Mida rohkem tahate, et teist lugu peetaks, seda tuimemaks ehk surnumaks muutute. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus ei ole loomulikku korda. Lugupeetavat huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi nad põlistavad sõda, konflikte ja julmust. Kas seda te nimetategi hooleks ja armastuseks? Tõeliselt hoolida tähendab teha seda nii, nagu teeksite puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks. Kui te oma lapsi tõeliselt armastaks, siis sõdu ei oleks. Kui kaotate kalli inimese ja valate pisaraid, kas nutate enese või kadunukese pärast? Kas olete kunagi nutnud teise inimese pärast? Kas olete nutnud lahingus hukkunud poja pärast? Nutnud olete küll, aga kas need pisarad tulevad enesehaletsusest või sellepärast, et inimene tapeti? Kui nutate enesehaletsusest, siis pole teie pisaratel mingit tähendust, sest te olete mures enda pärast. Kui nutate, kuna jäite ilma inimesest, kellesse olete investeerinud hea hulga kiindumust, siis see polnudki tõeline kiindumus. Kui nutate oma sureva venna pärast, siis nutke tema pärast. Väga kerge on nutta enese pärast, et teda ei ole enam. Ilmselt nutate seetõttu, et see sündmus puudutab teie südant, aga mitte tema pärast. Südant puudutab enesehaletsus, mis teeb teid kalgiks, tarastab teid ning muudab tuimaks ja juhmiks. On siis enese pärast nutmine armastus – nutate, sest olete üksildane, mahajäetud, ei ole enam vägev, kurdate oma saatust – alati olete teie neis pisarais? Kui mõistate, mida tähendab selline vahetu kontakt nagu puu, sambla või käe puudutamine, siis näete, et kurbuse loome ise, selle loob mõtlemine. Kurbus on aja tagajärg. Kolm aastat tagasi oli mul vend, kes nüüd on surnud, ning mina tunnen üksildust ja valu, sest pole kedagi, kes pakuks seltsi ja lohutust. Nii tulevadki pisarad silma. Kui jälgite, siis võite kõike seda eneses toimumas näha. Võite näha seda täielikult ainsa pilguga, pole vajadust analüüsida. Hetketi võite märgata selle minaks nimetatava armetu asja ülesehitust ja loomust. Minu pisarad, minu pere, minu rahvus, minu usund – kogu see inetus on teie sees. Kui näete seda südame, mitte mõistusega, siis on teil olemas võti, mis kannatuse lõpetab. Kurbus ja armastus ei käi koos, aga kristlikus maailmas on kannatamist idealiseeritud ja jumaldatud, andes mõista, et vaid see on ainus võimalus kannatusest vabaneda ning selline ongi kogu ekspluateeriva religioosse ühiskonna ülesehitus.
Kui küsite, mis on armastus, siis võib vastus olla vägagi hirmutav. See võib tähendada täielikku murrangut, pere võib laguneda, võite avastada, et te ei armastagi oma abikaasat ega lapsi. Vahest tuleb teil purustada kord ehitatud hoone, võib-olla ei lähe te enam iial püha-musse tagasi. Kui siiski tahate teada saada, siis näete, et armastus ei ole hirm, sõltuvus, armu-kadedus, omamis- ega valitsemishimu; vastutus- ega kohusetunne ei ole armastus, pole seda ka enesehaletsus ega piin mitte olla armastatud. Armastus ei ole vihkamise vastand mitte rohkem kui häbi on uhkuse vastand. Kui suudate kõik need kõrvale jätta, mitte sunniviisiliselt, vaid uhtudes nad minema, nagu vihm peseb puulehelt paljude päevade tolmu, siis ehk satute sellele kummalisele õiele, mida inimene aina ihaldab. Kui pole armastust – mitte ainult tilgakestena, vaid külluses – kui teis pole armastuse täitumust, siis liigub maailm hävingu poole. Mõistuspäraselt te teate, et inimkonna ühtsus on eluliselt tähtis ja ainus viis selle saavutamiseks on armastus. Aga kes õpetab teile, kuidas armastada? Kas mõni autoriteet, meetod või süsteem räägib teile, kuidas armastada? Kui keegi teile sellest räägib, siis pole see armastus. Kas saate öelda: “Ma hakkan armastust harjutama. Istun iga päev mõnda aega, et mõelda armastusest. Hakkan harjutama lahkust ja leebust ning sunnin end teistele tähelepanu pöörama.?” Kas tahate öelda, et suudate hakata armastama? Kui teete seda, siis lendab armastus aknast välja. Kui harjutate mingit armastamismeetodit või -süsteemi, siis võite saada erakordselt osavaks, muutuda lahkemaks või sattuda vägivallatuse seisundisse, aga sel kõigel pole mingit pistmist armastusega.
Meie lõhestunud kõrbetaolises maailmas pole armastust, sest nauding ja iha mängivad selles suuremat rolli. Siiski pole elul ilma armastuseta mõtet. Ei saa olla armastust, kui pole ilu. Ilu pole see, mida näete, see pole kaunis puu, pilt, ilus hoone või veetlev naine. Ainult selles, mida tunneb meie süda armastades on tõeline ilu. Armastuseta ja selle ilutundeta pole ka mingeid voorusi ning te teate väga hästi, et mida te ka ei teeks, kuidas ka ei püüaks ühiskonda parandada ja vaeseid toita, te loote vaid kannatusi juurde sest ilma armastuseta on teis vaid inetus ja vaesus. Aga kui teie südames on armastus ja ilu siis kõik teie teod on õiged ja loomuliku korraga kooskõlas. Kui teate, kuidas armastada, siis võite teha seda, mida tahate sest see lahendab kõik ülejäänud probleemid. Seega jõuame küsimuseni: kas saab kohata armastust ilma distsipliini, mõtlemise, sunduse, mingi raamatu, õpetaja või juhi mõjutuseta – kohata seda nii, nagu inimene silmab kaunist päikeseloojangut? Inimene on tõeliselt vägev tegija. Ükski kosmiline rass ei ole suutnud ennast armastusest nii ära lõigata nagu seda on teinud inimkond.
Mulle näib, et üks asi on seejuures tingimata vajalik ja see on kirg ilma ajendita – kirg, mis ei ole mingi kohustuse või kiindumuse tagajärjeks, kirg, milles ei ole himu. Inimene, kes ei tea, mis on kirg, ei saa eales tunda armastust, sest armastus saab tekkida vaid täieliku endast loobumise puhul. Meel, mis püüdleb, ei ole kirglik. Leida armastust seda taotlemata on ainus viis seda leida. Sattuda sellele teadmatult, mitte mingi pingutuse või kogemuse tulemusena. Säärane armastus ei ole ajaga seotud, see on nii isikuline kui ka mitteisikuline, ühtaegu ainsus ja mitmus. Sellega on samuti nagu lillelõhnaga: võite seda nuusutada või ükskõikselt mööduda. See lill on kõigi jaoks ja tolle jaoks, kes võtab vaevaks lõhna nautida ja lille olemasolust rõõmu tunda. Lillele pole oluline, kas keegi on aias või väga kaugel, sest ta on lõhnast tulvil ja jagab seda igaühega. Armastus on alati midagi uut, erksat, elusat, tal pole eilset ega homset ja ta on väljaspool mõistuse sekeldusi. Vaid süütu meel teab, mis on armastus ja võib elada maailmas, mis pole süütu. Et leida seda harukordset, mida inimesed on lootnud leida ohverdamiste, jumaldamise, suhtlemise, seksi, läbi kõikmõeldava naudingu ja piina – see on võimalik vaid siis, kui mõte hakkab mõistma iseennast ja jõuab loomuliku lakkamiseni. Siis pole armastuses vastandeid ega konflikti. Te võite küsida: “Kui leian säärase armastuse, mis saab siis mu abikaasast ja lastest? Nad vajavad turvatunnet.” Kui esitate säärase küsimuse, siis ei ole te olnud väljaspool mõtlemise valda. Kui olete kordki olnud väljaspool teadvust, siis teate, mis on armastus, milles pole mõtlemist ja seega pole ka aega. Seda praegu lugedes võite olla võlutud, aga minna väljapoole mõtlemist ja aega – mis tähendab kurbuse ületamist – see tähendab olla teadlik sellest, et on olemas meile tuntust erinev mõõde, mida nimetatakse armastuseks. Te ei oska jõuda selle haruldase lätte juurde. Mida te siis ette võtate? Kui te ei tea, mida teha, siis te ei tee midagi, eks ole? Absoluutselt mitte midagi. Siis olete seesmiselt täiesti vaikne. Kas mõistate, mis see tähendab? Teie ei otsi enam, ei aja midagi taga, pole enam mingit keskpunkti. Siis on – armastus.
JIDDU KRISHNAMURTI"
Kui suhtuda armastuse kui sõna mõttele nii nagu eelpool kirjas, siis ei tohiks tekkida küsimusi, miks armastati ja hiljem enam ei armastatud.
Enamalt jaolt me nimetamegi armastuseks hoolimist, sõltuvust, iha, omamistunnet jne.
Abi
See on rohkem nagu armastuse energia, mõjutame selle nö vooga kõike ümberkaudset, mitte ainult vastassugupoolt. Ja endiselt, milleks kopeerida neid feromoonide tekste siia? Kui sel armastusega mingit pistmist pole... Ma tahan öelda, ma võin armastada oma autot, last, meest, kodu, kodumaad - kas neil kõikidel on ühine lõhn ja tagasiside? Ma isegi ei pruugi mingit tagasisidet saada - aga armastan ikka, ja palavalt! Excu postitus on siia kõrvale asjalik.
