Roomajaaju all pidasin ma silmas inimese aju põhimiktuumasid, mis asuvad ajutüves. Viimast nemetatakse minu teada roomaja kompleksiks (reptilian complex). Proovisin wikist kiirelt selgust saada, aga avastasin, et inglise keelseid termineid polegi nii kerge eesti keelestega kokku viia. Küll aga sain ma natukene selgust põhimiktuumade ja emotsioaalse arengu seoste osas. Emotsioonid ise ikkagi ei resideeru tänapäeva eadmiste kohaselt põhimiktuumades, viimased vastutavad muu seas eelkõige inimese motivatsiooni eest, aga motivatsioonil on võtmeroll emotsionaalses arengus. Paljud instinktid tõesti resideeruvad põhimiktuumades ja oma instinkte jõustava ja motiveeriva rolliga arendavad nad välja inimese nö laiendatud instinktid - emotsioonid. Instinktiivsed emotsioonid resideeruvad mandelkehas, mis on välja arenenud roomajaaju peale nö neoimetaja kompleksis. Instinktiivseid emotsioone täiendavad tajutavad emotsioonid, mida seostatakse otsmikusagaraga.
Seee on siis minu lühikene kokkuvõte oma põgusast uuringust neurebioloogia vallas.
Selle tulemusel olen ma suunitud tagasi võtma oma sõnad emotsioonide resideerumisest vaid roomaja ajus, aga jään ikkagi seisukoha juurde, et algsed instinktid on emotsionaalse arengu seisukohast võtmerolliga juhtiv jõud. Midagi sellist olen ma kunagi ka lugenud, aga kuna ma neurobioloogias väga sügavaid teadmisi ei oma, siis läksid detailid meelest.
Seda siis aju bioloogiast.
Kuulasin just nati filosoofiat youtubest ja kõrva jäid kaks huvitavat võrdlust.
Tsitaat:Ewan McGregory poolt mängitud tegelane jalutab kauni nausterahvaga ja saadab ta koju. Koduukseni jõudes ütleb naine, et ega Ewanil poleks midagi ühe tassi kohvi vastu. Ewan vastab, et kahjuks ta ei joo kohvi. Naine vastab, et ära muretse, tal polegi kohvi.
Tsitaat:2002 aasta lõpus paneb Rumsfeld Euroopa riikidele ette, et läheme Iraaki sõtta massihävitusrelvi otsima. Euroopa riigia mõtlevad ja arutavad ning vastavad, et nad pole üldse kindlad, et seal on massihävitusrelvi. Rumsfeld vastab, et ärge muretsege, ei olegi.
Ma üritan siin luua mingit teooriat teadvuse tasanditest, aga elu on natukene mahlasem ja need tasandid on omavahel huvitavalt läbi põimunud vist. Kas me ise oleme sellest üldse teadlikud, kuivõrd palju oleme me juhitud loogikast, mis ei tule meie enda tahtest? No tegelikult muidugi oleme. Pigem on meie tahe tööriist kas madalama või kõrgema abstraktsiooniga tahte käes. Ühest küljest instinktid ja emotsioonid, teisest küljest ideoloogiad. Me oleme oma tahte ja loogikaga kusagil seal vahel ja vaatame, et maailm on ikka suur ja müstiline.
Kes me oleme? Meie tadvus on kokku põimitud instinktidest ja ideoloogiatest, kussjuurest ideoloogiad üritavad olla iseseisvad instinktidest. Meie üritame selle kõige keskel olla iseseisvad ja oma elu elada.
Mis puudutab surma ja instinkte, siis olen ma lugenud ühe evolutsioonibioloogi arvamust, et paljud emotsioonid on ellujäämisinstinkti laiend. Põhjendusena on välja toodud, et kuna me olime läbinisti grupiloomad ja sõltume suuresti oma grupist, siis on vajadus kaitsta ja hoida grupi liikmeid pea sama tähtis, kui vajadus kaitstaja hoida iseennast. Instinktid kohanesid vajadusega ...
Kuigi me oleme ilmselt erinevate teadvuse tasandite läbipõimunud fusioon, on need tasandid ikkagi olemuselt [*] iseseisvad. Nende avaldumine aga ei pruugi olla iseseisev meis. Üks asi on olemus, teine on selle reaalne avaldumine. Enesealalhoiuinstinkti on pm võimalik ideoloogiale allutada ja üheks näiteks võib tuua kuulsa legendi assasiinide kindralist. Kuigi see on vaid legend.
Keskajal olevat üks euroopa ülik reisinud Lähis-Ida piirkonnas ja kohtunud ühe assasiinide juhi ja tema kaaskonnaga. Juba tol ajal levisid kuuldused assasiinide absoluutsest kuulekusest käsule, mis oli tingitud kuulekusest tuleneva preemia lubamisest peale surma. 72 neitsit, Allahi tänu jne. Eurooplane mõtles, et kui kuulekad nad ikka on ja küsis kõrgel kaljurajal jalutades, et kas assasiin allub käsule kaljult alla hüpata. Assassiinide juht andis käsu ja üks mees ta kaaskonnast hüppas alla.
Huvitav seejuures on asjaolu, et ideoloogiasse (märtrisurm) on sisse inkorporeeritud instinktidest tulenevad naudingud.
Teine näide oleks ilmselt sepuku traditsioon Jaapanis, mis on eriti huvitav veel selle tõttu, et samurail ei tulnud ennast häbisse sattudes litsalt tappa, vaid ta pidi seda tegema kõige valulikumal moel. Kuna see on aga tõesti enda ületamine kõige suuremal määral, siis pole ehtne sepuku kunagi nii levinud olnud, kui Euroopas mõnikord arvatakse. Algne ideoloogia täienes traditsiooniga, kus samurai võttis oma väikese mõõga rituaalselt kätte ja sekundant lõi tal samal ajal pea maha. Osa samuraidest ei võtnud sedagi ette ja jooksid häbis mägedesse roniniteks.
Kas ja kuidas on ideoloogia iseseisev teistest teadvuse liikidest.
Ma üritan väita, et ideoloogia on iseseisev omas loogilises keskkonnas. Võtame ühe näite - ontoloogilise argumendi jumala olemasolust.
Jumal on oma definitsiooni järgi täiuslik.
Eksisteermine on oma definitsiooni järgi täiuslikum, kui mitte eksisteerimine.
Järelikult jumal eksisteerib.
See on näide vaimse teadvuse loogilisest alusest. Definitsioonid ise on pärit madalama teadvusetasandi funktsioneerimisest ja seega võivad olla reaalsusest kõrvale kalduvad, aga neist ehitub mingi kõrgem loogika, mis taotleb absoluutsust. Mõelgem nüüd, mis juhtuks, kui keegi üritab eelneva argumendi omaks võtnud vaimsele teadvusele selgitada näiteks teise definitsiooni ekslikkust. Ta kohtaks ilmselt vastuseisu, mida toetaks sellise selgituse äärmine keerukus. Praegune filosoofia ei suuda seda argumenti hästi ümber lükata.
Mis saab aga lihtsamate ja kergemini ümber lükatavate argumentidega. Võtame näiteks argumendi, et Jumala poeg sündis neitsist ja tõusis kolmandal päeval peale surma füüsilisel kujul taevasse. Mille vastu teaduses selline väide läheb? Enam-vähem kõige. See ei sega aga teatud definitsioone omaks võtnud inimesi ja ideoloogia on seega omal loogilisel tasandil suht sõltumatu madalamst loogilisest tasandist. Teaduse loogika lihtsalt ei saa vastu ideoloogiast jõustatud Püha Sõna definitsioonidele. Samas võib ju teadust ennast võtta definitsioonide allikana ja selle põhjale ehitada ideoloogia. Sellisel juhul on see vaimne teaduvus suletud kõigile imedele ja muule ebateaduslikule. Paranormaalsele. Inimene oma vaimus ei usuks neid isegi silmadega nähes ilmselt.
Nende näidete põhjal tahaksin ma öelda, et kuigi ideoloogiad on iseseisvad loogilisel tasandil, siis inimeses on ka ju veel nn kaine talupojamõistus ja lihtsalt instinktid, mis seda iseseisvust oma avaldumises piiravad.
Näide:
Õhtul jalutavad usklik ja teadlane metsarajal ja näevad kummalist eredat valgust puude vahelt paistmas. Koos metsa uurides on see täiesti tühi ja pole ühtegi jälge autost ega muust võimalikust valgusallikast. Järgmisel päeval mõtleb teadlane, nagu eelnevalgi, et taskulambid on tänapäevl ikka väga võimsaks tehtud. Usklik aga tunneb oma vaimus, et nägi püha vaimu ilmutust... Ma arvan, et ta tõesti võib seda ehedalt tunda ja ma arvan, et unefaasil on siin väga oluline roll mängida. Mitte niivõrd selle ühe kogemuse tajumisel (seda võib tajuda ka koheselt, ka teadlane võib tajuda midagi) aga ühed kogemused heidetakse pidevalt kõrvale teiste kasuks. Unefaasis luuakse ja kinnitatakse ühte kindlat hingeteadvust ja vaimuteadvust. Unefaas on see, mis seda teadvust puhastab ja teistest tasemetest isoleerib. Sellest tekiv loogiline isoleeritus ei tähenda aga, et erinevad teadvuse tasandid ei saaks olla inimeses läbi põimunud. Peaaegu alati nad seda just on.
Paralleelsus ja hierarhilisus niisiis ei välista üksteist üldse. Nõus zen faraniga, et erinevates olukordades juhivad meid erinevad teadvuse tasandid. Me olemegi vastuolulised olendid ja tervikliku ja järjepideva tunde tekitab meis vaid see, et igapäevaelus tekib nende teadvusetasandite vahel tasakaal. See tasakaal ei tähenda meie sisemist olemuslikku terviklikkust, vaid ainult keskkonna ja inimese piisava harmoonia saavutamist. Sisemist absoluutset terviklikkust (surematu vaimu valitsust vms.) pole olemas - on vaid tasakaal välise maailma ja sisemise maailma vahel.
Selles suhtes vastandan ma essentsialismi ja küllaltki sümpaatne tundub budistlik tühjuse kontseptsioon oma kujundliku ideega, et me oleme ümbritsevat peegeldavad veetilgad ämblikuvõrgus. Kuna ümber on teised veetilgad, siis peegeldame me valdavalt neid. Kui veetilka vaadata, siis tundub selles olevat nii palju värve ja kujundeid. Olemuselt on veetilk aga läbipaistev ja tühi kujunditest ja värvidest - need tulevad kõik väljast.
Teadvusel pole iseloomu iseenesest. Kehateadvus peegeldab eluslooduse tahet. Hingeteadvus peegeldab igapäevaelu ja vaimuteadvus ideaale, mis igapäevaelust välja jäävad. Kõik nad on muutumises erinevate aegade jooksul. Kohanemises ümbritsevaga. Kuna erinevate teadvuse tasemete peegeldused on erineva vanusega, siis on ka nende kohandumus erinev.
Asja teeb keerulisemaks veel teadvusetasandite läbipõimitus ja meie omadus oma keskkonda muuta. Kohanemine mingi keskkonnaga nõuab aega ja kui me muudame keskkonda kiiremini oma kohanemisvõimest, siis lausa võimatu.
Mis on siis väljapääs olukorrast, kus meil nagu polegi lootust olla kohandunud? Lõpetada keskkonna muutmine? Selle idee nõrk koht on asjaolu, et keskkond ise inimesest sõltumatuna pole ka teab mis stabiilne. Meil poleks ikka võimalust olla kohastunud suuremate muutuste korral. Üks võimalus on tegelikult veel. Ma arvan, et kõige kiiremini arenevad praegu vaimutasandi teadvuse peegeldused - ideoloogiad. Vaimutasandi teadvusel on ka ainsana võimekus haarata kogu elu loogikat üheks tervikuks. Nii kehateadvus, kui ka hingeteadvus on lahtiste otstega teadvused, kus sisemist järjepidevust ei ole ega saagi olla. Kui musta lese paariline laseb ennast instinktist lähtuvalt ära süüa, siis selle instinkti loogika on väljaspool seda instinkti ennast. Kui me hingeteadvusega korraldame oma igapäevaelu, siis selle kõige põhjus jääb ikkagi väljaspoole hingeteadvust. Vaimuteadvus on siiani suuresti lihtsalt kaasa loksunud ja pakkunud lambipõhjuseid sellele kõigele. Me sõdime, sest Mars tahab ja armastame Venuse eeskujul vms. Marsist ja Venusest vaimustumine ei ole aga ilmselgelt stabiilne kohanemine ümbritseva maailmaga. Kui vaimutasand aga suudaks kohaneda, siis suudaks ta haarata ka muutuvat keskkonda üheks kohandunud tervikuks. Kui välise keskkona muutumine on paratamatu, siis ongi ju ainus võimalus kohanemiseks kohaneda muutumisega. See, et me ise keskkonda muudame on selle juures loogiline kui me teeme seda enda kohandumise huvides. See võib tunduda paradoks, aga ma ei näe seda sellena. Meie viis keskkonda muuta on ise meie keskkond.
Kui auto seisab, siis on ta olek stabiilne ja stabiilsust saab otsida seismisest.
Kui auto liigub ühtlase kiirusega, siis on ta kiirus stabiilne ja stabiilsust tasub otsida ühtlasest liikumisest.
Kui auto kiirendab ühtlaselt, siis ...
Kui auto kiirendab ebaühtlaselt, siis saab stabiilsust otsida vastavast ebaühtlase kiirendamise valemist.
Meie keskkond on sisuliselt ebaühtlaste muutumiste keskkond. Seda meiega ja ka meieta.
Võibolla taskuks meil kõigepealt leida see, millest üldse stabiilsust otsida. Leida enda panus selles võrrandis ja siis võtta see enda huviks keskkonna muutmisel. Leida vaim selle nägemiseks, sest vaid vaimuteadvus suudab seda näha.
* Olemusliku iseseisvuse all pean ma siin silmas mitte metafüüsilist olemust, vaid seda et neil on meist erinev iseseisvus. Me ei saa näiteks ideoloogiaid väänata oma suva järgi, küll aga on nad ajas muutuvad. Olemuslikult iseseisvad on nad teiste teadvuse tasandite suhtes meis, mitte reaalsuse suhtes laiemalt. Oma väljenduses pole nad aga iseseisvad isegi meis. Me saame näiteks ideoloogia väljendust väänata oma suva järgi ja see on siis silmakirjalikkus. Tunnistan, et see on kokku natukene keeruline kontseptsioon
Täiendavalt peaksin lisama, et me saame lüll leida erinevaid ideoloogiaid endas, aga me ei saa neid ise luua ega väänata. Leidmisel ja loomisel on vahe.
Abi
Nielander
