Unes lendamine

Indigogangsta - sa tuletad mulle oma viimaseid lendamisi meelde. Naudi neid reise, kuni nad kestavad, sest yhel hetkel võivad nad lõppeda.
Minul vähemalt käivad nad hooti ja hooaja vahel tunnen puudust sellest vabadusest...

Lendan unes lapsest saati, nüüdseks olen õppinud, kuidas lendu tõusta ja kuidas ohutult laskuda. Suudan ka õigeid kõrguseid valida, et ei kuku järve, kui sealt üle lendan, varba otsad puudutavad vett. Olen hakanud ka teisi kaasa tirima, kui lendu lähen, kuigi see on raske. Ükskord lendasin linnuteeni, maad ma sealt enam ei näinud.

Just äsja juhtus üks huvitav asi. Nimelt pooltunnike tagasi. Olin üsna väsinud ja sättisin ennast magama. Tuled olid kustutatud. Tundus, et ma langesin poolune seisundisse. Sain aru, et mul olid silmad kinni, kuid suletud laugude tagant tundus justkui tuled põleksid. Lamasin enda voodis, kuid mitte sellises asendis nagu alguses, vaid kõhuli ja rohkem voodi otsa poole. Mu keha muutus järsku hästi kergeks. Tõusin õhku, kusjuures ma lõin oma jalgu õrnalt vastu tooli ja voodijalutsit ära. Igatahes...tõusin lae alla ja tegin seal kaks tiiru, siis laskusin pehmelt, tegin silmad lahti ja avastasin end toakaaslase voodist (olen ühikas, aga enda toas üksi). Tegin silmad lahti ja tuled põlesid. Siis avasin päriselt silmad ja avastasin ennast pimedast toast ja enda voodist sellises asendis nagu olin poolunne vajunud. See hõljumistunne tundus üsna reaalne. Huvitav, kas see võis olla mu astraalkeha, kes veidike lõbulendu tegi? Või oli see lihtsalt üks tore unenägu. Igatahes polnud see teadlikult esile kutsutud, vaid täiesti spontaanne.

Topeltuni; vaata filmi "Inception"

Minu teekond lendudele unenägudes kulges esmalt tajuvalt. Kuidagi teadsin, et saan ka lennata ja nii see algas. Esimest korda kerkisin sõna otseses mõttes maapinnalt üles, kui yks pull mind rünnata üritas; nii ta jooksis vaid mu alt läbi ja mina olin vaid sellises kõrguses, et ta mu varbaid ei puudutanud. Siis laskusin maapinnale.
Järgmistes unedes juba proovisin lendu tõustes( otse üles) kiireid kükki-püsti ja kätega linnu tiibade lennu immiteerimist. Tasa ja targu lend arenes ja võtsin iga korraga kõrgust juurde.
Kui maanduma hakkasin teisel korral kõrgemalt, läbis mõte mu ajusoppe, et kukun ja saan haiget...aga unes mõtlesin, et kuidas ma saaks maanduda nii, et maandumine oleks pehme....maandun kaarega ja ühendus maaga on sujuv ja kindel.
Ma olen ikka vahel unedes väga kõrgele tiirelnud, et näha kui kaugele kõrguses on võimalik jõuda, aga siis lennult vaatan, et äkki ei oska enem tagasi tulla ja langetan sujuvalt kõrgust.

Valin ise tavaliselt suuna aga tihti tean juba kuhu peab lendama. Alatasa on olnud mu teekonnal ees elektriliinid, mida ületan. kas traatide vahelt, ülalt või alt, oleneb olukorrast.
Olen katsetanud ka maanteedel liikluskeerises üle tee lende,et ületada mõni auto (erineva kõrgusega). Tavaliselt õnnestub.

Lendamine on nagu kirjutamine. Alustad unes ja kui hästi läheb siis saad ka reaalis.
Kunagi sai ka alustatud. Alguses madalamalt siis aina kõrgemale. Üldiselt ei olnud soovi väga kõrgele lennata. Piisas mingist 50-100 meetrist. Kõige raskem oli kontrollida maandumist.
Reaali pole jõudnud sest argipäev tuli peale ja "õpingud unedes" jäid pooleli.

olen ka palju kordi tundnud end lendavat.olen unes lennanud nii oma tüdruku uksetaha.
kas koos voodiga on võimalik lennata kuna kui ma silmad voodis sulen ja sellele mõtlen,tunnen ma nagu voodi hakkaks hõljuma.

Kui vaadata "Suur unenäeoraamat" Tamara Maunonen´i raamatust, mida lendamine unes tähendab, siis seal on öeldud, et, kui lendad unes ilma lennukita, kajastab unenägu sinu kunstikalduvusi.

Mina olen väiksest peale unes näinud ainult kukkumisi hästi kõrgelt. Umbes nagu multifilmides, et vaatad, oi ma nüüd lendan, ja siis hakkad alla kukkuma. Selline väga reaalne tunne on, nagu päriselt kukuks, isegi kõhust võtab niimoodi õõnsaks ja adrenaliinitulva tunne tekib. Enne maani jõudmist olen alati üles ärganud.
Teinekord olen ka hüpates jõudnud maapinnalt väga kõrgele, et kukkumist alustada, või on keegi visanud.

Olen kah unes lennanud. Mõned korrad abivahenditeta, mõned korrad mingi abiseadeldisega ja väikelennukiga (olin ise roolis).

Aga need lennud polnud väga tõsised. Ilma abivahenditeta ei tõusnud ma kuigi kõrgele, senine rekord on umbes ehk kuni paarkümmend meetrit maapinnast. Enamasti lendasin ma vaid selleks, et põgenedes kiirust võita (näiteks läbi keldriruumi, kus juhtmed kaootiliselt tilpnesid).

Lennukiga olid reisid pikemad. Kuid näiteks ühes unenäos, kus ma reisija peale võtsin, ei tõusnud ma paneelmajade katustest kuigi palju kõrgemale. Kõrgepingeliinidest möödusin aga altpoolt

Abivahend aga oli seljale kinnitatav tiib, millel oli kaks reaktiivmootorit. Tolles unenäos oli mul kah vaja kusagilt minema saada ja see tiib sattus mingist nurgast mulle kätte. Sain kenasti minema

Minul toimusid need õhkutõusud-allakukkumised tavaliselt ohuolukordades. Kui ma väike olin, nägin narkomaane väga palju unes (mul lasteaia kõrval käisid nad kogu aeg, praegu ma neid just liiga palju ei karda aga siis ammu olid nad minu jaoks midagi väga tundmatut ja väga ohtlikku), ja ükskord oli unes selline, kellel olid kõik hambad musta värvi ja ma jooksin ta eest ära. Siis ühel hetkel, kui ta oli mind kättesaamas lendasin ma järsku väga kõrgele, kõrgemale, kui minu kodu ümbitsevate paneelmajade katused ning ka elektriliinid polnud takistuseks, tõusin õhku just nende kõrvalt. Natukese aja pärast hakkasin alla tulema, siis seda meest seal enam polnud. Sarnaseid unenägusid olen palju kordi näinud, kuid see on kõige eredamalt meelde jäänud.
Üks teine kord, kui ma unes lendasin, olin ühel saarel, põgenesin mingite kahtlaste tüüpide eest, kellel oli kindel soov mind haikaladele sööta. Jooksen siis mööda džunglit, alguses oli mu tüdruksõber ka seal, aga umbes poole unenäo pealt kadus ta ei tea kuhu ära, ja minu tee hakkas ülesmäge viima. Ma jõudsin siis mäe otsas ühe punkrini, millest viis selline väga kahtlase turvalisusega sild teisele poole kuristikku, mille veerel too punker asus. Kui ma üle silla jõudsin läks seal lihsalt sila kaljusein alla. Mul polnud kuhugi minna ja need tüübid hakkasid aina lähemale jõudma. Siis ma hüppasin sealt alla, kuid ei kukkunud, jäin hõljuma ning mõne aja pärast avastasin, et suudan ka õhus natuke ringi lennata, kuid millegipärast oli selline tunne, et kui ma nüüd väga jõhkralt ringi kihutan, siis kukun alla.
Ja pääsesingi ära need tüübid jäid lihtsalt lolli näoga sinna kaljuservale vahtima.

Ma ei ole juba kaua-kaua unes lennanud aga kui noorem olin siis sai ikka vahetevahel öösel tuulutamas käidud. Tõusin nii kõrgele, et pea kohal oli ainult tume tähistaevas ja sealt siis pikeerisin suurel kiirusel, käed laiali, alla. Trikk oli selles, et pidin enne maad suutma ära pöörata ja elektriliinide alt (jälle need elektriliinid!) läbi tuiskama ning siis tagasi üles kihutama. Kui maad riivasin, siis ärkasin üles
Selle juures sain valida nii aega kui ruumi - väga hea oli keset sügist või talve suunduda sügavasse suveaega. Temperatuuri lennu ajal ei otseselt tundnud aga üldine energialaeng päikesepaistest, õitsvatest aasadest ja õitsvast loodusest oli nii suur, et järgneval päeval oli eriliselt hea ja värske olla, nagu oleks dopingut võtnud.

Loodan, et reisid ei lõpe. http://www.youtube.com/watch?v=qZbpMf4Hv...ata_player

Mul selle lendamisega selline kogemus,et peale lendu arkasin ules ja motlesin(ei tea kuna jalle saan seda monusat tunnet tunda)proovin kohe arkvelolekus lendu minna.Minul kaib see nii,et lasen ennast ette kukkuda ja siis toukan jalad kergelt ulesse ning liigun mottejoul edasi ,kiirust reguleerin nii kuidas soovin.Tulemuseks oli see,et nagu oleks hakanud jalad ees voodis liikuma(kiirendusega)ja terve keha hakkas surisema(eritiliselt hairis pea).See koik oli kuidagi ehmatav,sest oli tunne,et lendangi reaalselt(sest olin vahemalt enda teada taiesti uleval)jalad ees minema ja muidugi see "surnud keha elustumis(surin)"tunne.
Kas teist keegi ei ole sama asja proovinud,voi teab keegi mis oleks voinud juhtuda kui ma oleksin kauem vastu pidanud.Alateadvus nagu utles,et ara sa ikka nii paris tee.

(03-07-2012 00:13 )Ken Kirjutas:  Kas teist keegi ei ole sama asja proovinud,voi teab keegi mis oleks voinud juhtuda kui ma oleksin kauem vastu pidanud.Alateadvus nagu utles,et ara sa ikka nii paris tee.

Ei ole proovinud, aga olen lugenud, et need tunnused (ehmatav surin) nagu viitaks energakeha eraldumisele füüsilisest kehast (energeetiline rännak). Surres toimub see igal inimesel ja lõplikult. Seega energeetiline rännak võib ka surmaga lõppeda. Kuid samas mõned inimesed taotlevad seda ja taotlevad tagasitulekut oma kehasse. Mõnedel on eelsoodumus sellisteks rännakuteks, neil tuleb kergelt.

Kuidas see on seotud astraalrännakutega, pole ma veel päris üheselt selgeks saanud.

Uhh!Hea,et kusitud sai.Mitte,et oleks kibelenud uuesti proovima ,aga jah hea et niigi laks.
Minu jaoks piisav vastus.Aitah

(03-04-2012 12:55 )as-green Kirjutas:  Lendamine on nagu kirjutamine. Alustad unes ja kui hästi läheb siis saad ka reaalis.
Kunagi sai ka alustatud. Alguses madalamalt siis aina kõrgemale. Üldiselt ei olnud soovi väga kõrgele lennata. Piisas mingist 50-100 meetrist. Kõige raskem oli kontrollida maandumist.
Reaali pole jõudnud sest argipäev tuli peale ja "õpingud unedes" jäid pooleli.

Oota, mis sa õppisid unes kirjutama? Ja pealegi, seda reaalis lendamise juttu usun ma siis kui sa lennates minu akna alla ilmud.

(04-07-2012 01:22 )star scream Kirjutas:  

(03-04-2012 12:55 )as-green Kirjutas:  Lendamine on nagu kirjutamine. Alustad unes ja kui hästi läheb siis saad ka reaalis.
Kunagi sai ka alustatud. Alguses madalamalt siis aina kõrgemale. Üldiselt ei olnud soovi väga kõrgele lennata. Piisas mingist 50-100 meetrist. Kõige raskem oli kontrollida maandumist.
Reaali pole jõudnud sest argipäev tuli peale ja "õpingud unedes" jäid pooleli.

Oota, mis sa õppisid unes kirjutama? Ja pealegi, seda reaalis lendamise juttu usun ma siis kui sa lennates minu akna alla ilmud.

Naljameestel pidi mingi Valdo Jahilo foorum olema.

On ka selline kogemus ja päris palju. Noorena oli see lemmik unenägu, ootasin seda ikka . Nüüd vanemana millegi pärast ei ole enam unenägusid üldse . Kukkumise koht on tõesti hirmus, no mitte hirmus, aga ehmatus on ikka. Kuigi oled mitu korda selle läbi teinud, siis reflekside vastu ei saa ikka. Seda sai nii palju nähtud, et alati kui oli unenäos halb olukord võisin õhku tõusta ja sealt ära lennata. Kes nääb, soovitan selle kontrollimine ära õppida. Väga fun!

Mul uneslendamise kogemust ei ole olnud ga kunagi ammu nooruses oli kogemus ,et pandi haiglas mind narkoosi alla ja on jäänud selline nägemus ,et mingihetk vaatasin alla ja nägin kuidas arstid minu kallal toimetavad. Kuhu ma läksin või mida ma edasi tegin ,seda kahjuks ei mäleta

Kummaline, et sellistest kogemustest on rääkinud inimesed, kes on olnud arstide sõnul kliinilises surmas ja nn "elule tagasi toodud"

(20-07-2012 09:42 )kosmosekutt Kirjutas:  Kummaline, et sellistest kogemustest on rääkinud inimesed, kes on olnud arstide sõnul kliinilises surmas ja nn "elule tagasi toodud"

Alati ei pruugi minumeelest. Kas mitte šamaanid ja muidu nõiad ei käi spritualsetel rännakutel ja räägi ,et kui ära lendavad näevad nad end ikka istumas vms. Mitte ,et ma üks või teine oleks.

Minu kogemus unes lendamisega.

Nagu ikka peab selge erinevuse tegema, et mis on unes lendamine ja mis on unenägemises lendamine.
Lihtsalt unes, või uneledes lendamine on vihje võimalikust tegevusest, mida saab teha. See annab hea ettekujutuse, et jah see tegevus, mis meie igapäevases olemises pole nagu võimalik, on seda siiski.

Kui juba see kogemus korra käes, et jalad õhus olnud ning kogu olemisega vuhised ringi, siis tasub proovida järgmist:

Oled unes ja muudad selle unenägemiseks, st hakkad kontrollima oma tegevusi selles seisundis.
Enne kui tuiskad lendama, peatad hetkeks ennast ning seisatad. Väike viiv pausi, kogumist ja olukorra fikseerimist ning siis teadlikult võtad ennast kokku ja hüppad üles. Jah, see on üsna mõistusevastane tunne, et kuidas ma nüüd jalad maast lahti lasen ning hakkan lendama, aga kui usk sellesse tegevusse on piisavalt suur, siis see ka toimib. Küllaltki ebamugav tunne on teadlikult lihtsalt jalad maast lahti lasta, sellepärast on parem teha hüpe üles, mis on mõistuse jaoks loogilisem. Kui juba asi on nii kaugel, et see hüpe on tõsti tehtud, siis ei tohi paanikasse sattuda, et mis mõttes ma saan lennata. Paanikaga tuleb kiire maandumine ehk ehmatad end ärkvele.
Samas, kui asi läheb juba kontrollitud lendamiseks - kui vähegi energiat ja tahet jagub, saab lennata.

Järgmine suur samm on kontrollida lendamist sinna kuhu tahad lennata, selles osas võib abiks olla enne kogu protseduuri alustamist visandada plaan oma soovidest ning konkreetsetsest kohtadest kuhu ja miks, vms.

Mina olen kogenud seda, et kui tahad sooritada unenägemises mingeid konkreetseid asju, või minna kuhugi konkreetsesse kohta, siis on probleem selles, et sellises olukorras saab lihtsalt "mõistus otsa", sest juba kogu see olukord on niivõrd huvitav, et mis missiooni ma veel hakkan enam täitma.
Kuna mina olen küllaltki "jalad maas", siis pole enamasti lasknud ennast unenägemises olenditel, kes iganes nad siis on, omast arust mõjutada lasta. (unistada ju võib). Ja seetõttu kogu asi ilma "abilisteta" võtab hullu-pööra aega ning vaeva. Ilma õpetajateta kobad pimeduses, aga samas otsid ise tasapisi seda teekest. Unenägemises on ka nii, et kui giidi "teenuseid" ei kasuta siis eksled nagu pime kana. Tundub isegi, et ilma juhatajateta ei saagi kuhugi edasi ....
Paraku jääb aga kontrollitud toimetamine sedasi oma mõistuse piiridesse, st et võid läbi lasta visuaalselt ainult seda, mida oled kogenud.
Pagana värk - ilma giidideta uut ei koge, aga giidid ja nende ülemused tahavad, et giidide söögikord on tagatud ning seda teiste arvelt. Veidi kaalumist.

Tagasi lendamise jurde.
Kindlasti on igal ühel omad kogemused selle lendamise värgiga unes ja unenägemises.
Viimasel ajal olen mõelnud, et lendamine on ju unenägemises huvitav, aga tegelikult saab teha ju ka nii, et ise oled paigal ja vajalikud kohad ning tegevused nn lendavad hoopis minu juurde - kulub vähem energiat.

(tundub, et ise minnes igale poole kulub vähem energiat kui kogu ümbritseva enda juurde tõmbamisega, aga näe - kui oled paigal ja kõik mis on tuleb sinu juurde, siis kulutad vähem )

Väga huvitavad ideed , tänud!

Hmm huvitav teema. Ma lendan pidevalt kusagil. Arvan, et need uned on seotud sellega, et päevad on pingelised ja vajan vabadust. Kõige vabastavamad uned on need, kus ma kosmoses läbi galaktikate lendan. Mõnikord on huvitavaid planeete. Mingeid muresid ei ole siis. Kõik on nii selge ja paigas. Ma olen õnnelik. Tagasi ei tahakski tulla, aga alati tulen.
Siis on täpselt kukkumise tunne nagu teised siin eelpool kirjutasid. Mõtlesin, et mul mingi unehäire, et nii krambitan öösiti Muretsesin isegi hästi suure voodi endale, kuna paar korda olen öösel voodist välja kukkunud kui nö-a unes endasse kukun.