Uneparalüüs ehk unehalvatus

Jesicca - kui soovi, võib lasta mistahes raamatutega omale korralikult vasta pead taguda ja jäädagi neid taguma... jäädagi suures tarkuses täiesti valesid küsimusi esitama. Tegelik lahendus on alati täiesti mujal. Hea ja halb on enamasti vaid illusioonid, mida võib mustmiljon viisi tõlgendada, nagu ka elu mõttega. Näib, et oled avastanud omaenda kurjema poole, nüüd tuleb Sul see ka ellu äratada. Kurja vastu saab omaenda kange kurjaga, kõik ülejäänud teed on argpükside ja parasiitide teed.

(18-02-2012 01:57 )Jesicca Kirjutas:  Arsti juurde saata pole mõtet mind see ei rahuldaks mind ja need asjad toimuks nkn. edasi. Tegemist on millegi muuga kui haigusega.

Täiesti ilma igasuguse pahatahtlikkuseta just sinna saadakski. Psühhoterapeudi juurde. Haigus ei peagi sind "rahuldama" (Huvitav sõnade valik, muide. Freud rõõmustaks.)

excubitoris,Päikeseinsener - Tänud, eks ma pean uurima hakkama seda asja ) . Eile avastasin ühe viisi kuidas teada saada rohkem asju mis minuga toimub, nüüd rakendan seda.


Krt - Ma saan aru mida sa mõtled, et ainuüksi ainult nendest raamatutest ei piisa. Jah tõsi, aeg teeb ise oma töö aga ma pole nii kannatlik, et oodata ja mul on soov end ise harida sel alal. Tänu nendele raamatutele mis siiani lugenud olen on mind arendanud teadlikumas suunas, teinud selgemaks pilti nendest asjadest. Hea on ju lugeda neid raamatuid, kes siis õpetab midagi või räägib oma kogemusest. Saan analüüsida ja mõelda mida ma saaksin teha. Teadmatuses aga pole see võimalik.

---

zen faran - Sinna ma läheks just äärmiseljuhul kui magamine muutuks võimatuks. Sest see võib mind hoopis aina rohkem segadusse viia ja kes teab mida veel. Pean avastama iseendale viisi kuidas end aidata, sest kui ma sellega nkn. tegelema hakkan oleks see kõige mõistlikum. See, et mul kolmas silm avatud kosmosele on seda tema küll kinni ei saa panna ) .

(19-02-2012 17:58 )Jesicca Kirjutas:  zen faran - Sinna ma läheks just äärmiseljuhul kui magamine muutuks võimatuks. Sest see võib mind hoopis aina rohkem segadusse viia ja kes teab mida veel. Pean avastama iseendale viisi kuidas end aidata, sest kui ma sellega nkn. tegelema hakkan oleks see kõige mõistlikum. See, et mul kolmas silm avatud kosmosele on seda tema küll kinni ei saa panna ) .

Mina küsiks, et miks sa läheksid ainult äärmisel juhul isiku juurde kellega sa võiksid rääkida avameelselt kõigist oma probleemidest? Põhirõhk on väljendil "rääkida avameelselt kõigist oma probleemidest". Rääkimine ise (eeldab teist osapoolt) on juba asi millega võid avastada asju endas isegi kui teine pool seda ei tee. St, et võta psüholoogi/psühhoterapeuti kui isikut kes midagi edasi ei räägi ja kellega võid avameelne olla ning kes omakorda annab nõu vastavalt enda oskustele ja kogemustele.

kage - Sest ma tunnen,et nii on õigem.. mitte minna ). Ei hakka end suruma ja pressima sinna kui ma ei taha. Saan ka vastused ilma temata.

Mainisin seda kuna üldiselt tundub, et inimesed ei kipu tajuma, et kellegi teisega rääkides avanevad erinevad võimalused või kardavad kellegagi (eriti psühholoogiga) enda probleemidest rääkida. Kui sul tõesti sisetunne ütleb nii, ja sa seda usaldad, siis tee kuidas paremaks pead.

Kage - Millised erinevad võimalused avanevad psühholoogiga rääkides? Mina isiklikult ei näe neid võimalusi. Oled sa ise käinud psühholoogi juures, et oskad soovitada? Mina küll ei soovitaks, see oleks viimane koht kuhu minna omale vastuseid ostsima.
Pigem tuli ta oma murest siia rääkima, et sellele lahendus leida.

Tänapäeva psühholooge ei tule karta vaid kuulata mida neil ütelda.
Kui rääkimisest nendega tekib sõltuvus (ka rahakotile) ja mingit
tolku asjast pole on viimane aega strateegia üle vaadata.

Olgu nendega, kuidas on aga vaieldamatu siiski on, et neil mingid
kogemused olemas millede alusel saab teha kokkuvõtteid ja pakkuda
ka edasimineku variante. Ise küsimus kas satud selle juurde kellest
ka kasu on või lihtsalt tuuletallaja juurde kes rahakotti imeb.

(20-02-2012 13:29 )Anzie Kirjutas:  Kage - Millised erinevad võimalused avanevad psühholoogiga rääkides?

Ei ole psühholoogi juures käinud, aga igapäevaelu tähelepanekud on just need mida eelpool mainisin - rääkimine ise (eeldab teist osapoolt) on juba asi millega võid avastada asju endas isegi kui teine pool seda ei tee. Ja ma ei soovitanud psühholoogi vaid küsisin, et miks see viimane võimalus on ning tõin võimalikud kasulikud punktid välja.

Psühholoogi pädevuse näitajaks on siiski konkreetne väljalaskeaasta. Ehk siis milline ametlik psühholoogia koolkond valitses tol viisaastakul, mil konkreetne psühholoog tudeeris. Enamus meist vast teavad, et transpersonaalne psühholoogia maailma ühe kuulsaima ja tsiteerituima psühholoogi C.G. Jungi on hetkel peaasjalikult põlu all. Ja seda mitte seetõttu, et see oleks kuidagi väär või liialt kõrvale kalduv mainstreamist, vaid hoopis seetõttu, et astub raskelt Fraeudi loodud konnasilmadele ning seda vanad ja väärikad psühholoogiaprofessorid tunnistada ei soovi. Inimese läbielamisi on märksa lihtsam seletada läbi seksuaalsete impulsside, kui veidi rohkem mõtlemist nõudva transpersonaalsuse ja erinevate teadvuste, mis üksikisikus pesitsevad.

Väita, et psühholoogi juures sa vaid jutustad ja seeläbi ennast avastad, on liialt romantiline ettekujutus mikimaa filmidest. Reaalsuses kontrollib siiski terapeut jutu käiku ja kulgu oma suunavate küsimustega ning siin tulebki mängu see, millise väljalaskeaastaga on konkreetne terapeut.

Celticu jutule niipalju juurde, et jõukamat klienti osatakse mikidemaal ka kenasti lõa otsas hoida.

Vaidleks natuke vastu - väljalaske aasta polegi nii oluline kui koht kus õpitakse.
Mitmed õppeasutused on spetsialiseerunud kallakuga kas "jungi" või "freudi".
Vähesed studeerivad mõlemaid korraga - need vähesed on aga seotud tugevasti
igat sorti "erilistega" ja militaristidega.

Taustaks soovitan läbi lugeda artiklid nii Jungist kui Freudist - eriti inglisekeelsed.
Carl Gustav Jung - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
Sigmund Freud - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

(21-02-2012 08:52 )Celtic Kirjutas:  Väita, et psühholoogi juures sa vaid jutustad ja seeläbi ennast avastad, on liialt romantiline ettekujutus mikimaa filmidest.

Kas keegi on siin midagi sellist väitnud?

On olnud paar korda selliseid kogemusi.Esimesed olid hirmutavad,kuna ei teadnud millega tegu,sellest tekkis ka hirm ja ettekujutus.Minu viimane kogemus oli väga rahulik,kuna ma teadsin juba millega tegu.Lihtsalt ma lamasin ,keha oli kangestunud,keha nagu polnudki.Ja vaatasin ühte punkti,kuna mujale silmad ei suutnud pöörata.Silmanurgast ma nägin seinal olevat pistikupesa ja enda rinnal magavad kassi.See kõik kestis umbes 5 minutit.Teadsin,et tuleb jääda rahulikuks.Kui olin sellest välja tulnud,tundsin end väga väsinuna,tõusin püsti ja liigutasin end veidi ja voodisse tagasi minnes jäin üpris kiiresti magama.

(21-02-2012 10:51 )kage Kirjutas:  

(21-02-2012 08:52 )Celtic Kirjutas:  Väita, et psühholoogi juures sa vaid jutustad ja seeläbi ennast avastad, on liialt romantiline ettekujutus mikimaa filmidest.

Kas keegi on siin midagi sellist väitnud?

Lugesin igaks juhuks uuesti üle. Sina.
Psühholoog ikkagi suunab, mitte ei lase niisama 45 minutit pläriseda.

(21-02-2012 23:07 )Celtic Kirjutas:  

(21-02-2012 10:51 )kage Kirjutas:  

(21-02-2012 08:52 )Celtic Kirjutas:  Väita, et psühholoogi juures sa vaid jutustad ja seeläbi ennast avastad, on liialt romantiline ettekujutus mikimaa filmidest.

Kas keegi on siin midagi sellist väitnud?

Lugesin igaks juhuks uuesti üle. Sina.
Psühholoog ikkagi suunab, mitte ei lase niisama 45 minutit pläriseda.

Psühholoog ja psühhoterapeut loomulikult suunavad. Kuid mis on selles halba? Kui inimest niisugused pahatahtlikud vaimolendid/viirastused (misiganes need ka ei oleks) külastavad, siis järelikult on sellel inimesel mingi probleem, et need kollid "sisse saavad". Võib-olla on nende kollide olemus lausa otsene viide probleemile. Seejuures polegi niivõrd tähtis, kas need kollid omavad mingit füüsilist vormi või mitte.
Ma ei ütle, et kõik psühholoogid/psühhoterapeudid oleksid mingid imeinimesed, kellel vastused varrukast võtta või et nad kunagi ei eksi, kuid nad on siiski õppinud tehnikaid kuidas suunata inimest vastuseid leidma ja see on nende töö. Samas kui mingi teiste "aitamisega" peamiselt oma ego suurendav udutaja võib juba isegi hädas olevale inimesele kolle veel juurdegi tekitada.

(21-02-2012 23:07 )Celtic Kirjutas:  

(21-02-2012 10:51 )kage Kirjutas:  

(21-02-2012 08:52 )Celtic Kirjutas:  Väita, et psühholoogi juures sa vaid jutustad ja seeläbi ennast avastad, on liialt romantiline ettekujutus mikimaa filmidest.

Kas keegi on siin midagi sellist väitnud?

Lugesin igaks juhuks uuesti üle. Sina.

Loe uuesti ja siis tutvu eesti keelega ning näita kus ma olen seda väitnud (kinnitama; tõendama; kindlalt (veendunult) ütlema; nagu rauda raiuma; deklareerima).

Tüüpiline tekstist teisiti arusaamine kui teine seda kirjutades mõtles. Ja (tüüpiline?) Celtic kes paneb need teisiti arusaadud sõnad ka teisele suhu.

Eilne öö tõestas vähemalt mulle ära, et uneparalüüsi ja lucid dreaming'u (maakeeli võiks seda viimast nimetada ehk unekontrolliks) vahel on vaid õhkõrn piir. St. oma magamisest teadlikkuks saades võib üritada ärgata ja seda mitte suuta, samas ka sellest seisundist võib uuesti sügavamasse unne langeda, kuid seejuures oma magamist mäletada.

Jäin tööjuures arvuti taha magama ja mingil hetkel nägin unes teepeal asfaldil hobukastani õisi ja see oli nii üllatuslik (ei sobinud eelneva unenäoga), et ma sain aru, et magan. Vaatlesin neid ja need olid tõesti filigraansed, täiesti nagu päris. Muidugi siis hakkasid need järgmisel hetkel ka kohe oma kuju kaotama, aga kuna mul oli juba kindlus, et nägemismälu järgi on võimalik praktiliselt kõike unes luua, siis tekitasin ma nende asemele roosi, mis oli ka nagu päris ja seda nuusutades selgus et see isegi lõhnas.
Kuna aga see kõik oli nõudnud juba mingil määral teadvuselolekut, siis sattusin ma järgmisel hetkel uneparalüüsi seisundisse, kus ma tunnetasin enda ümber kogu ruumi, aga ei suutnud end liigutada ega silmi avada. (Järeldan sellest, et väga sügavast unest hetkega nö pinnale tulla ei saagi - keha pole selleks valmis.) Nii ma siis pendeldasin uneparalüüsi ja unenägude vahel, üritades üles ärgata - vahepeal tundus et keegi istub mul otsas, aga ma tuletasin endale ka kohe meelde, et see on vaid mu enda liikumatu keha, mis tekitab sellise raskustunde, nii et mingit paanikat ega vastavat unenägu mõnest kollist ei järgnenud. Selle pendedamise ajal oli mul õnn jälgida ka häälte muutumist nende kahe teadvuseseisundi vahel, kuna magasin mitme arvutiprotsessoriga ruumis. Uneparalüüsist sügavamasse unne vajumise hetkel muutus nende sahin aina tugevamaks, kuni täiesti häirivaks staatiliseks müraks. Mis võib ka selgitada, miks inimesed kuulevad lucid dreaming'usse sisenedes mingeid imelikke hääli, mis tegelikult pole midagi muud, kui mingi reaalne hääl, mis teises (une)seisundis mõnevõrra muundub.

Magav inimene on kaitsetuim ja sel ajal ründavad need olendid eriti edukalt. Unehalvatus on rünnakule eelnev seisund ning päris jube on näha, kuidas kohutavaid kogemusi üritavad osad ära seletada või siis selle üle naljatleda. Kui mingi olend sinu energiast toituda tahab, siis muidugi tuleb talle kasuks kui ohver liikumatu ja hirmust hulluks aetud.

Hehe, siin foorumis käib niivõrd tihti jutt selle ümber, kuidas keegi kellestki toitub, et mõni tark võiks juba skemaatiliselt selle toiduahela üles joonistada ja teistele vaatamiseks välja panna.
Küll toituvad meist esivanemad, küll mingid unekollid, küll tulnukad...
Hea, kui niimoodi veel mingi energiast tühjaks imetud inimrootsgi järgi jääb

(28-05-2012 01:54 )põlduba Kirjutas:  Unehalvatus on rünnakule eelnev seisund ning päris jube on näha, kuidas kohutavaid kogemusi üritavad osad ära seletada või siis selle üle naljatleda.

Päris jube on jah see kalduvus leida veidratele seisunditele loogilist seletust, kuigi tegelikult tuleb kõigest koletis sinust energiat välja imema...

(28-05-2012 10:51 )Nielander Kirjutas:  

(28-05-2012 01:54 )põlduba Kirjutas:  Unehalvatus on rünnakule eelnev seisund ning päris jube on näha, kuidas kohutavaid kogemusi üritavad osad ära seletada või siis selle üle naljatleda.

Päris jube on jah see kalduvus leida veidratele seisunditele loogilist seletust, kuigi tegelikult tuleb kõigest koletis sinust energiat välja imema...

See "loogilise seletuse" leidmine on kalduvus üritada seletamatut ratsionaliseerida.

(28-05-2012 13:24 )põlduba Kirjutas:  

(28-05-2012 10:51 )Nielander Kirjutas:  

(28-05-2012 01:54 )põlduba Kirjutas:  Unehalvatus on rünnakule eelnev seisund ning päris jube on näha, kuidas kohutavaid kogemusi üritavad osad ära seletada või siis selle üle naljatleda.

Päris jube on jah see kalduvus leida veidratele seisunditele loogilist seletust, kuigi tegelikult tuleb kõigest koletis sinust energiat välja imema...

See "loogilise seletuse" leidmine on kalduvus üritada seletamatut ratsionaliseerida.

Mis asi on "seletamatu" ja kuidas sa tead, et miski on seletamatu enne kui sa pole seda üritanud seletada?

Tere!

Nimelt juhtus eile öösel minu emaga väga kummaline lugu,võimalik,et siin on sellel teemal juba postitusi,aga siiski..

Eile ööbis mu ema sõbranna majas,mis ei ole just kõige vanem ja uuem ka mitte.Sõbranna magas ülemisel korrusel ja ema all diivanil.Mu ema tavaliselt ei ole uskunud paranormaalsetesse nähtustesse ,aga sel ööl poole unepealt ta ei saanud hingata ega liigutada,miski nagu oleks surunud vastu rinda (ilmselt oli see uneparalüüs).Ema muidugi oli šokis ja läks ka ülemisele korrusele,kuna ülemisel korrusel oli väike laps,kes samuti üles ärkas siis mõtles ema ,et noh mis seal ikka ja läks alla tagasi.Üritades uinuda tundis ta kuidas kellegi soojad käed surusid vastu selga üritades teda diivanilt maha lükata(ema magasi külili ja oli ärkvel).Soojad käed olid tema sõnul väga suruvad ja samal ajal tundis ta ka kohalolekut.Muidugi tõusis ta istukile ja vaatas toas ringi ning nägi kuidas uksest välja liikus hall udune kera.
Millega võib olla tegu? Lisaksin ka,et samal päeval enne seda öist kogemust käis ta sõbranna nõudmisel sensitiivi juures,kes oli talle öelnud,et vabastab ta halvast energiast.. võib-olla on need kaks omavahel seotud?

Ettetänades!

Seotud võivad need ju omavahel olla, aga see side ei pruugi olla otsene. Uneparalüüsi(ehk unehalvatuse) õpikunäitena kõlab see lugu küll. Unehavatusega kaasnevad tihtipeale ka hallutsinatsioonid. Kuna hallutsinatsioonid ei pärine kusagilt mujalt, kui meie endi ajudest, siis pole sugugi ebatõenäoline, et ema kohtumine "sensitiiviga" lavastas hallutsinatsiooni sisu.

Oleks ta näiteks paar päeva enne käinud ufoloogi juures, siis võib olla oleks praeguse teema asemel sa kirjutanud sellest, kuidas su ema tulnukate poolt rööviti, kasutades selleks mingisugust havamiskiirt...