Shamaanirännak

Jah, eriti kõvad šamaanid suudavad vastavalt vajadusele ka teisi tajunihkesse lükata, enamasti aga viiakse inimene (koos)rännakule läbi meditatiivse trummi löömise. Seega inimene jõuab ise tajunihkeni...

Väga põnev ja aitäh sulle Celtic. See booklet aitas rohkem organiseerida kõike.
Katsun iga päev natukene sellega tegeleda ja päeviku pidamisega sai ka alustatud. Ei hakka detailseid kogemusi postitama niipea.

Aga küsimusi tekkis küll.

1. Kas nendel rännakutel on üldjoontes mingi arhetüüp ka või on nad kõik puhtalt individualistlikud?

2. Kas on tähtsam proovida tajuda ennast ja enda ümbrust läbi silmade või on see kõik avar mängumaa ning tajumine kolmandas isikus ei painuta ega pidurda midagi?

3. Milline on piltlikult see maasik, kus me liigume. Kasutaja Lahendused rääkis midagi manalast ja toonelast, kuid kas seda kõike on võimalik piltlikumalt ka ära kaardistada? On sellel rännakul eeldatud, et mul on kindel siht või on see rohkem ekslemine kohas, mida pole võimalik kaardistada ega generaliseerida?

4. Kas põhiliselt peaks rännak toimuma läbi ühe ja sama koopa/tunneli/ukse ? Tundus nagu see koobas omandas üsna omapärase kuju lõpuks, seega kas peaks kasutama selle sama koopa/tunneli kontseptsiooni, mis kohe algusest peale tekkis, igal järgneval rännakul?

5. Ma leidsin, et algselt oli väga raske üldse liikuda ning kogu energia läks enda ja koopa tunnetamise peale. Ehk tasub ennast ühes ja samas koopas nö ära sünkroniseerida täielikult? Tundus nagu selle esimese korraga õppisin uuesti nägema, kätega kompima ja ennast liigutama, ainuke võimalus algselt edasi liikuda oli enda kägaras keha kätega õhku tõsta ja teo moodi edasi lohiseda. Sügavamale minemisest veel rääkida ei saa, kogu tunneli pikkus oli lõpuks umbkaudselt 6-7 meetrit, algselt ei olnud võimalik üldse end keerata ega taha vaadata ja istusin ainult koopa sees, näoga avavuse poole. Koobas nagu kasvas/arenes pikemaks vaikselt peale igat "jõupingutust". Päris tohutu vaev läks selle alla, et end liikuma saada. On sul selle koha pealt mõni näpunäide ka? Sest praegu on tunne, et ei suuda konstantselt kujutleda lõputut koobast.. pigem tundub nagu see koobas käitub ja muutub vastavalt kujutleja võimele hoomata enda ümbrust ja ennast edasi vedada seal.

Küsimusi on veel.

Iga inimese sisemaailm on isemoodi, ja need keda sa seal kohtad on ka isemoodi, nii nagu sulle näidatakse end seal. Minu "sisemaailm" on hoopis teistsugune nagu siin kirjeldatud. Ilmselt see tuleneb ka isiksuste erinevusest, et kõik need isemoodi on.
Mäletan, et mul oli ka alguses üsna raske saavutada selline seisund, et ma saaksin siseneda rännakusse. Hiljem, kui mitu korda harjutatud juba saadud oli, siis hakkasid asjad lihtsamalt tulema. Olen päris palju enda sisemaailma uurinud seal ka, kohanud erinevaid olendeid ja käinud erinevates kohtades. Kõik need on olnud tollel hetkel vajalikud

Samas ma peaks ütlema, et shamaanirännak igaühele ei sobi. Igaühel on oma tee, oma viis kuidas enda asjadega hakkama saada.

Swarmile:

1. Kas nendel rännakutel on üldjoontes mingi arhetüüp ka või on nad kõik puhtalt individualistlikud?

Šamaanirännakud on väga individualistlikud. Kõik algab küsimusest, millele minnakse vastust otsima. Niisama kolama minek - lähen-vaatan, pole võimalik.

2. Kas on tähtsam proovida tajuda ennast ja enda ümbrust läbi silmade või on see kõik avar mängumaa ning tajumine kolmandas isikus ei painuta ega pidurda midagi?

Rännakul oled ainult ise ja kogemus, kogetu, küsimuste vastused on just sulle. Oluline on keskendumisoskus.

3. Milline on piltlikult see maasik, kus me liigume. Kasutaja Lahendused rääkis midagi manalast ja toonelast, kuid kas seda kõike on võimalik piltlikumalt ka ära kaardistada? On sellel rännakul eeldatud, et mul on kindel siht või on see rohkem ekslemine kohas, mida pole võimalik kaardistada ega generaliseerida?

Põhimõtteliselt jaguneb šamanistlik maailm 3-ks, keskmaa - see on koht kos asuvad kõrvuti praegune reaalsus ja selle paralleelid, ülemised ilmad ja allilmad. Tahad kaarti, pead selle enda jaoks ise joonistama. Võis otsi netist mõni Maailmapuu pilt. Sellest on ka abi.
Kindel siht on küsimus. Tahad vastuseid - koosta küsimus ja mine otsima vastust.

4. Kas põhiliselt peaks rännak toimuma läbi ühe ja sama koopa/tunneli/ukse ? Tundus nagu see koobas omandas üsna omapärase kuju lõpuks, seega kas peaks kasutama selle sama koopa/tunneli kontseptsiooni, mis kohe algusest peale tekkis, igal järgneval rännakul?

Võid kasutada üht ja sama tuttavat punkti. Nii on lihtsam minna. Aga punkte läbi mille minnakse võib rohkemgi olla. Ülemistesse ilmadesse minekuks võib kasvõi redeli appi võtta, mis pilvedest "kõrgamale" ulatub.

5. Ma leidsin, et algselt oli väga raske üldse liikuda ning kogu energia läks enda ja koopa tunnetamise peale. Ehk tasub ennast ühes ja samas koopas nö ära sünkroniseerida täielikult? Tundus nagu selle esimese korraga õppisin uuesti nägema, kätega kompima ja ennast liigutama, ainuke võimalus algselt edasi liikuda oli enda kägaras keha kätega õhku tõsta ja teo moodi edasi lohiseda. Sügavamale minemisest veel rääkida ei saa, kogu tunneli pikkus oli lõpuks umbkaudselt 6-7 meetrit, algselt ei olnud võimalik üldse end keerata ega taha vaadata ja istusin ainult koopa sees, näoga avavuse poole. Koobas nagu kasvas/arenes pikemaks vaikselt peale igat "jõupingutust". Päris tohutu vaev läks selle alla, et end liikuma saada. On sul selle koha pealt mõni näpunäide ka? Sest praegu on tunne, et ei suuda konstantselt kujutleda lõputut koobast.. pigem tundub nagu see koobas käitub ja muutub vastavalt kujutleja võimele hoomata enda ümbrust ja ennast edasi vedada seal.

Eks tuleb vast harjuda ja harjutada. Lase end vabalt kulgema.

Ai kurat, kadedaks teeb, kuda te siin rändate. Peaks kah....heaks inimeseks...hakkama. Selle viimasega tuleb mul kohe meelde stseen filmist"Arabella, mereröövli tütar", kus siis õhupalliga tulnud Aadu sõimas mingil hetkel läbi mereröövlid nende patuelu pärast. Võis ju arvata, et kõik see jutt läheb nagu hane selga vesi, aga näe, üks röövlitest jäi mõttesse:"Aga mis siis kui tal on õigus? Äkki ikkagi tasuks heaks hakata? Äkki annab headusega rohkem nodi kokku ajada?"

Ja veel Swarmile.

Elementaarne on viisakus. Ükskõik millisesse ruumi sisened, tervita esimesena, lahkudes ütle aitäh. Ära unusta hetkekski, et oled külaline. Proovi olla hea külaline, keda ikka ja jälle oodatakse.

(24-09-2011 18:43 )Celtic Kirjutas:  Mina kah kunagi tapsin deemoneid oma kümme tükki päevas, hiljem sain targemaks ja oskan nüüd suvalisi sisemaailma mullitajaid reaalsetest deemonitest eristada. ...

(24-09-2011 18:36 )kalldunn Kirjutas:  Huh no ei viitsi teiega jagelda. olen vüsinud. täna saime õpilastega järjekordsest teemonist iagu .Aga mida sinul on ette näidata.

Kuidas deemonid tapetakse?

(28-09-2011 13:54 )ei kukkunud kännust kaugele Kirjutas:  Kuidas deemonid tapetakse?

Samamoodi kui sa puhuks ära õhku.

Aga milline deemon välja näeb?

(28-09-2011 14:50 )kalldunn Kirjutas:  Oh teid...
Deemoneid ei ole võimalik tappa. Nad tuleb kinni püüda.

Oh sind!
Deemoneid ei ole muidugi võimalik tappa, nad ei ole füüsilised olendid.
Kinni püüda? Kuidas? 0.5l pudelisse? Miks on vaja neid üldse kinni püüda?

Mida peaks silmas pidama, kui rännakule minnes on soov üles otsida oma kaotatud hingeosakesed? Kuidas need hingeosakesed rännakul ilmnevad? Milliseid hingeosakese kaotamise viise üldse on? Kas nende eelnev kaotamise viis on oluline nende leidmisel ja ära tundmisel rännakul?
Kas on veel ka teiste hingeosakesi, mis võivad olla minu külge haakunud? Kuidas neid ära tunda ja minema saata?

Esimene katsetus tehtud m6nda aega peale astraalitamist. Leidsin end mäe otsas, igilumel ja läksin mäest alla kuidagi kiirelt, väga kiirelt. J6udsin suurele aasale, seal oli k6rge rohi, lilled, oja, rohus silkasid jänesed, veidi eemal seisis p6der ja veel kaugemal rebane, ümberringi olid puud ja puudel silkasid oravad. Oma -3 silmadega ei oleks ma neid muidugi näinud. Edasi minnes j6udsin mingile väljale kus oli korrapärane muster kividest, keskmine k6ige suurem meenutas oma kujult lamamistooli, veel olid kivid igas ilmakaares. Kuna kasutasin faili klappides mis oli juhendajapoole, siis käisin läbi eelmainitud kivid, keskmisel kivil olles tulid eelmainitud loomad lähemale, vaadeldes taevast ja käputades maapinnal sammusin üle aasa mäkke tagasi. Huvitav oli see,et kogu selle aja oleks nagu 2 teadvust olnud, üks realane ja teine see, mida nägin ja tegin. Reaalselt ju vedelesin oma toas matil.
Viimaks end püsti ajades ja diivanile istudes aga tundus, nagu palju väikeseid olendeid oleks mu toas, oleks nagu orbid ja nagu ei oleks ka, eristada v6is neid, et nende kohas oli 6hk h6redam. Väga imelik.

---

(23-09-2011 07:52 )lahendused Kirjutas:  Shamaani rännak, astraal rännak ja kaugnägemine on oma olemuselt sarnased nähtused...

Oi lahendused, proovi ise järele, kas ikka on.

Sellest teemast ma viisin ja viin ka edaspidi pool-poliitilise jutu mujale.
Kui on juttu Burjaadi šamaani füüsilise keha rännakust, siis läheb siia: http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6469.
Sest väikerahvaid ei ole sallinud üks ega teine diktaator.