26-08-2010 00:46
Postitus: #1
Ära löö last! Karu näeb!
Oli kunagi selline reklaamikampaania, mis kutsus täiskasvanuid üles lapsi mitte lööma. Omal ajal sai too kampaania üksjagu kriitikat – no kuidas sa ikka lapsest inimese kasvatad, kui teda ei karista väikse nuudirahega. Või kui sa temas mõistust persest pähe ei peksa. Selliseid mõtteavaldusi oli masendavalt palju. Liigagi palju…
Sa ju ei löö ometigi oma naist, hea sookaaslane… Või lööd? Ja naised… te ju ometigi ei taha oma mehe käest perioodiliselt peksa saada? Aga miks te peksate oma lapsi? Miks te karistate ja tekitate füüsilist valu selle eest, et te lihtsalt ei mõista lapse teguviise või ei saa temast aru? Tean paljusi vanemaid, kes annavad oma lastele peksa isegi “valede” hinnete eest koolipäevikus. Või kui laps on olnud hoolimatu ning näiteks poes käies kaotanud osa rahast. Muidugi – üliliberaalse lastekasvatusega on mindud teise äärmusesse ning enamus lapsi paneb hoopis vanematele vaimselt “jala kõri peale,” ent see ei anna õigust vanematele samaga vastata. Laps oli, on ja jääb nii füüsiliselt kui ka vaimselt väetimaks ja väiksemaks oma vanema kõrval, vähemalt senimaani kuni pole läbi elatud puberteet. Kuni selle hetkeni oma lapse vastu käe tõstmine on kuritegu.
Enamasti on säärase vägivallatsemise põhjuseid vaid paar, kõige tavalisim neist on lapse mittevastamine oma vanema loodud vormile. Vanem loob oma lapsekujust mingi ideaali ning kõik tegelikud kõrvalekalded sellest mallist on taunitavad ning karistatavad. Vanem hävitab vaimselt oma lapse eneseavastamise võimaluse. Teise ning küllaltki marginaalse osa vägivallatsevatest vanematest moodustavad religionistid, end kristlasteks ja muudeks Jehoowah nimelist tüüpi enda jumalaks pidavad inimesed, kes näpuga piiblist järge ajades tsiteerivad “jumalasõna” kus on antud karmid käsud oma lapsi perioodiliselt füüsiliselt nuhelda.
Õp.19:18. Karista oma poega, kuni veel on lootust, ja ära soovi tema surma!
Õp.29:17. Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!
Kui esimese grupiga saab asja arutada ning ka vanemaile kasvatustööd õpetada, siis teine grupp on lootusetu juhtum – no kes on kaasinimesed, et seavad kahtluse alla “jumala sõna?”
Laps sünnib siia ilma täielikult usaldades seda ilma iseennast vastu võtma. Peale 9 kuud turvalisuses ja kaitstuses, kistakse ta vägivaldselt külma kätte, eredate valgusallikate alla ning ainus, keda ta sellises uues kohas usaldada saab, on tema enda ema, kellega koos on ta olnud 9 kuud, kelle rahustavaid sõnu on ta kuulnud ning kelle südametuksete najal uinunud. Laps usaldab oma vanemaid jäägitult. Vanemad on tema jaoks ainus kindluspunkt siin ilmas, terve selle aja, mil laps selle ilmaga tutvub ning esimesi iseseisvaid samme tundmatus astub. Ning ühtlasi ka ainsad abilised noorel hingel oma sünnistressiga tegelemisel ja lahendamisel. Kui vanem oma last füüsiliselt karistab, tekitab lapsele valu, siis ta rikub selle usalduse, ta loob lapsele hirmutunde. Laps kaotab oma ainsa pidepunkti maailmas, ainsa usalduse kellegi või millegi vastu.
Mõnele tekivad nähtamatud sõbrad – sõbrad, kes vanemate asemel teda jäägitult armastavad ning erinevalt vanemaist mitte kunagi tema usaldust ei peta, mitte kunagi teda ei löö ja talle haiget ei tee. Paljud lapsed aga jäävad ilma oma hingest. Läbi ajaloo on šamaanid, teadjad, ravitsejad käinud tagasi toomas inimeste hingi, mis on kinni jäänud nii siin- kui sealpoolsusesse, enamasti seoses traumaatiliste või üliemotsionaalsete lapsepõlvekogemustega. Lapse hingel on lihtsam eirata hingevalu, see osa oma hingest maha jättes. Psühhoanalüütika peab seda vägivaldsete mälestuste alla surumiseks, meeleliseks blokaadiks ning alateadlikuks sooviks mitte mäletada. Šamaanid aga teavad, et neid pilte ei saagi pahatihti meenutada, kuna nendega seotud hingeosad ei ole enam inimesega. Ning nii ongi, et laps, kes soovib olla edasi laps ning mitte murduda valu ja meeleheite käes, laseb lahti endast selle osa, milles on kinnistunud vägivald, et mitte seda osa endast üha uuesti ja uuesti kogeda. Täiskasvanuna aga avastame, et osa meist on puudu, meie sisemine laps on läinud kaotsi ning me ei mõista, kuidas teda üles leida. Me eitame enda jaoks fakti, et olima lapsena hingepõhjani solvunud ja pettunud kui ainsad inimesed, keda me usaldasime, meid niimoodi kohtlesid. Vanemad küll üritasid seletada, miks nad karistavad (paljud ei vaevu sedagi tegema), ent lapse jaoks ei olnud sel tähtsust – tema ei saanud aru.
Meie ümber on palju hingetuid, kelle sisemine laps on kaotsis või istub kuskil kinni. Me lihtsalt ei taha mäletada seda hingevalu, mida tundsime, kui meie oma vanemate käest peksa saime ning väidame endile kangekaelselt, et just tänu sellisele kasvatusele on meist “head” inimesed kasvanud ning me teeme seda kõike ka oma lastega, ainult seepärast, et ka neist “head” inimesed kunagi saaks.
Kui meil oleks alles meie sisemised lapsed, need hingeosad, mis kannavad endas seda meeleheidet ja valu, mida tundsime, siis me teaks, et last ei tohi lüüa. Mitte kunagi.
Kõrgeim äratundmine on teada saamine, et tegelikkuses olid pidevalt selle kõrgeima äratundmise sees.
Iga hetk ja iga kogemus, mis sa saavutad on ideaalne, täiuslik, kordumatu
|