Ämblikufoobia

Inimesele, kes paaniliselt kardab midagi, ei tasu öelda, et ära karda, see ei teemidagi. Minakardan meeletult herilasi (mesilasi ja muid mitte, ainult herilasi) ning ma suudan küll hetke paigal istuda kui herilane tuleb, aga siis jooksen ikka kiljudes ära. Jah, kõigil on väga naljakas vaadata kui ma ümber põõsaste paaniliselt jooksen ja kätega vehin, aga minul on nendel hetkedel surmahirm. Ja kui kuulen herilaste suminat näiteks telekas ja näen palju herilasi koos, siis hakkab mul vastik.

Ma ei usu, et teil, kes te ämblikke kardate eriti teistsugune tunne on. Ja ei mõju see, kui öeldakse, et oi ära karda, mis see väike ämblik ikka teeb! Aga mis võib aidata on tõesti see, et ämblikke jälgida koos mõne inimesega, kes on nende alal asjatundja ning oskab neist hästi ja huvitavalt rääkida. Loodusfilm ei ole hea mõte, sest lähedale suumitud kaadrid näitavad ämblikke suuremate ja õudsamatena kui nad tegelikult on...

Ja ka meditasioonist võib abi olla...

Mina kardan ka neid ämblikke jubedalt. Ma tean küll, et nad ei saa mulle midagi teha, aga millegipärast alati ämblikuga kohtudes on mul tunne, et ta saab aru, et ma kardan teda ja siis tal on vaja just hakata minu suunas kõndima! Nagu jälitaks mind! Minumeelest on nad lihtsalt niiiiiiiiiiiiii koledad. Kui mul mõni neist hästi lähedale satub, sis mul tekib nahale selline lööve. Või hakkan ma ise ennast igaltpoolt sügama, ma ei tea mul on millegipärast tunne, et mul on terve keha neid nõmedaid ämblikke täis Uhh, nad on ikka nii jubedad, eriti kui keegi on mõne ämblikku maha löönud ja sis sellel ämblikul hakkavad need koivad niimoodi tõmblema
Ja kõige nõmedam on see, et teised ei saa aru sellest, et mõni neid tõsiselt kardab. Koolis kunagi viskas üks klassivend mulle surnud ämblikku juustesse, mille peale ma muidugi meeletult kisama hakkasin ja tooli peale ronisin Lõpuks tuli mate õps ja viskas selle ämblikku sealt ise minema.
Ma ei saa lihtsalt aru, miks need ämblikud nii koledad on ja miks nad peavad koguaeg sattuma nende teele, kes neid näha ei taha ? Ja sellessuhtes on küll õigus, et aastatega on nad tõesti suuremaks kasvanud, ma ei imesta ka, kui varsti hakkavad meil tarantild vetsu nurgas meile otsa põrnitsema uhh, jube.
Küll on hea, et ka teistel on sama probleem, mis minul, mõtlesin juba, et olen ainuke "imelik"

On ju räägitud, et ämblikke ei tohi tappa, vastasel juhul tabab sind õnnetus.

Ma mäletan, et hakkasin minema duši alla, dušikardinat ette tõmmates nägin selle peal ees laiutamas suurt ja vastikut koibikut.
Loomulikult oli minu jaoks mõeldamatu hakata ennast pesema sellise jõleda olevuse ees.
Mis mul siis üle jäi. Lasin talle vett peale ning ta langes veejoaga äravoolutorusse..

Hiljem samal päeval tabas mind kas siis õnnetus või jalgade nõrkus. Igal juhul kukkusin ma mõlemad oma põlved täiesti puruks.

Loomulikult tekkis mul kahtlus, et järsku saatis see sama ämblik mulle õnnetuse kaela..

Olin üksi kodus üleeile. Hakkasin magama minema, panin käe üle voodiserva ja järsku kiljatasin ja tõmbasin käe ruttu ära. Ma panin käe ämblikuvõrgu sisse (hyes)
Ma ei julgenud enam magama jäädagi.

Aga eelmise aasta suvel olin õues, sõin põõsaste vahel punaseid sõstraid, kui järsku lendas vapsik ligi. Ehmusin ära ja hakkasin jooksma, vapsik lendas järgi. Jooskin päris tükk aega mööda küla teed, et temast lahti saada. Mina ei tea mis ta minust tahtis.
Ja üsna ammu, käisin siis vist 2-3 klassis, olin sõbranna juures. Käisime põllu peal, viskasime lehmale võililli kui järsku jäi herilane mulle juustesse kinni. Ai seda sagimist, karjusime mõlemad ja käperdasime mu juukseid. Sutsata õnneks ei saanud, aga see oli rõve, et sõbranna lömastas ta oma sõrmede vahel kogematta ära. Viskas herilase maha ja me panime kohe maja poole jooksu.

Koolis oli ka tüdrukute WC-s ämblik. Esimese klassi plikad kiljusid seal, see sama sõbranna, kelle juures ma olin eelmises loos, see võttis ämbliku kätte ja lasi tal mööda ennast ronida, issand, me kõik vehtisime et ta on mingi imelik. Pärast viskas ta ämbliku prügikasti.

Ei usu hästi sellesse, et kui tapad ämbliku, sis tabab sind õnnetus.
Ma ei saa aru, mismoodi saab nii kole putukas õnne tuua ???

Ega ta kole polegi, lihtsalt hirmus....
Mulle meeldivad ämblikud, aga ma kardan neid :o
Pole ime, ma olengi väikese kiiksuga (hyes)

Ämblikke ei tapeta selle pärast, et temas võib mõne surnud lähedase hing olla. Nii olen mina kuulnud.
Mina küll ei saa neid tappa, aga toast viskan välja, sest võrke ma ei taha omale nurka :S Aga muidu ämblikud on ilusad. Täitsa kahju neist, kes kardavad !
Ma arvan, et tuleb lihtsalt end kokku võtta, kaine mõistus ju saab aru, et on naeruväärne karta endast nii palju nõrgemat olevust.

Tsitaat:Algselt postitas JoJo
Ämblikke ei tapeta selle pärast, et temas võib mõne surnud lähedase hing olla. Nii olen mina kuulnud.
Mina küll ei saa neid tappa, aga toast viskan välja, sest võrke ma ei taha omale nurka :S Aga muidu ämblikud on ilusad. Täitsa kahju neist, kes kardavad !
Ma arvan, et tuleb lihtsalt end kokku võtta, kaine mõistus ju saab aru, et on naeruväärne karta endast nii palju nõrgemat olevust.

Koledad on Ja mul küll kahju pole, et neid kardan

Ja sinul pole ju kainet mõistust ka
Ämblik näeb palju väärikam ja mõistlikum välja kui mingi kärbes või sajajalgne !

No kärbsel on tiivad ka ju. Ma võtan omale kätte igaljuhul ennem kärbse või sajajalgse, kuigi tal on nii vastikult palju jalgu.

Tsitaat:Algselt postitas Metavo

Tsitaat:Algselt postitas: tribalangel
mina ei kavatsegi ühtegi ämblikku KUNAGI puutuda. siis ma minestan küll ära. Või saan närvivapustuse. Elu lõpuni saab sellega elada küll. Tuleb lihtsalt leida omale selline elukaaslane kes ämblikke ei karda

Kui sina ei lähe mäe juurde, siis mägi tuleb sinu juurde..ehk siis kui sina ei astu esimest sammu siis teeb selle ämblik

Et siis mägi tuleb Muhhamedi juurde? :o Oiiiii...ja ongi nii! Ma pelgan hirmsasti ämblikke ning täna u pool tundi tagasi nägin teist ööd jutti ämblikku - seina peal seekord. Nagu ikka, püüdsin ta `suure surmaga` topsikusse ja viskasin aknast välja. Elan teisel korrusel, loodetavasti on ämmelgas piisavalt kerge, et see lend üle elada. Täna vist veel kogemata natuke vigastasin ämblikku, paha tunne on Aga peaasi, et ta välja toimetasin...
Et kui mina ei astu esimest sammu, siis teeb selle ämblik? Ma ei saa aru, miks?! Kas ma peaksin ämblikke võtma nagu ämblikke või pigem nagu mingi konkreetse hirmu kehastust? Okei, ma mõtlen üle....aga MA EI TAHA neid sõbrakesi enam enda lähedale! Muidu olgu neil hea elu - mul pole midagi nende vastu, lihtsalt kardan neid. :S

Hakkasin just mõtlema selle peale, et ämblikke seostatakse õnnega (ei tea küll mispärast). Igastahes ma julgen arvata, et ma kardan õnne ka... Päriselt! Hirmu ja masendust ma tunnen ja oskan sellega enam-vähem ringi käia, aga suur õnn..no mismoodi ma selle tegelasega `rinda pistan` Äkki ämmelgad püüavadki mulle õnne tuua ja mina juhmakas viskan aga aknast välja

[Muudetud: 5-7-2010 Preilikass]

Hehe, praeguseks olen jõudnud nii kaugele, et viskasin just 5 minutit tagasi kolme päeva jooksul kolmanda ämbliku ISE aknast välja. Isekohandatud ämblikupüüdmisvarustuse abiga loomulikult, aga sellegipoolest ma püüdsin nad täiesti iseseisvalt kinni. Esimene kord läks selleks tervelt tund aega, pluss pärast seda 10 minutit akna all istumist ja ootamist, et jalgadesse jõud tagasi tuleks. Ja too esimene ämblik oli ikka üle 1 cm pikk. Teine oli pisike aga hüppas. Ma olen enda üle nii uhke Sellise tasemeni jõudmiseks tuli käia maha pikk ja keeruline teekond täis ehmatusi ja eneseületusi. Kõik algas eesmärgi püstitamisest ja tahtejõu leidmisest, ning inglite ja ämblikute abiga algas kogu karussell kohe suure hooga pihta. Ja kindlasti läheb asi veel edasi. Suuremat sorti ämblikutega veel tegemist teha ei taha.
Ja tarantleid ei kavatse sellegipoolest kunagi lemmikloomaks võtta.
Aga edasiminek on sellegipoolest vägev!

Minu jaoks olid ka kunagi ämblikud sellised ebameeldivad tegelased. Ja just sellepärast, et nad jooksevad nii kiiresti ja pole teada kuhu poole. Mis tähendab seda, et äkki üle minu. Kui vahel mõni siis sattus mu peale, siis see ehmatas. Hakkasin mõtlema, et miks see siis mind ehmatab ja leidsin, et põhjus on selles, et nende jalgade puudutus on nii uduõrn ja kuna neid jalgu on palju, siis nad ju puudutavad mitmeid kohti ja kõik see kokku annab korraliku kõdiaistingu.
Aga kuna ma nüüd tean, et see on ainult kõdiaisting, siis olen selleks valmis, kuigi ma kõdi väga ei talu.

Ma olen ämblikuid kartnud lasteaiast saadik. Mäletan,et kui veel maal elasin ja näiteks telekat vaatasin,siis nägin pidevalt kuidas mõni ämblik vaiba peal oli. Mõtlesin siis alati,et mõni ronib mööda diivani äärt üles minu peale. Alati, kui ma toas ämbliku näen, siis mõtlen esimese asjana, et ma pean ta ruttu ära tapma, õues on mul ämblikest täiesti ükskõik, sest ma tean, et nad ei tule minu peale ronima kui ma öösel magan, toas võib selline asi juhtuda. Ühel õhtul telekat vaadates tundsin, kuidas miski ronib mul käe peal, muidugi oli see ämblik ja ma sain paanikahoo. Õnneks oli ema kodus ja ta sai selle ämbliku kätte. Igatahes on mul tõsine ämblikufoobia. Ämblikut nähes pole ma kunagi nutma hakanud, aga külmavärinad jooksevad küll mööda selga. Ma olen täiesti kindel, et jäängi neid eluaeg kartma. Ma ei tea ise ka miks ma just ämblike kardan, ämblik on ainuke loom, keda tõesti kardan.

Keskmine inimene neelab aasta jooksul, magades, alla 8 ämblikku!

(29-05-2011 14:52 )Ilo Kirjutas:  Keskmine inimene neelab aasta jooksul, magades, alla 8 ämblikku!

Ilo, ma loodan väga, et Sa ei mõelnud seda tõsiselt, eks ??

(29-05-2011 15:45 )GirlfromMars Kirjutas:  

(29-05-2011 14:52 )Ilo Kirjutas:  Keskmine inimene neelab aasta jooksul, magades, alla 8 ämblikku!

Ilo, ma loodan väga, et Sa ei mõelnud seda tõsiselt, eks ??

Olen ka midagi sellist kuulnud aga, et putukaid üldse.
Sinu lohutuseks GirlFromMars seda, et rõhuv enamus
neist neelamistest toimub siiski soojemates maades
kus neid putukaid rohkem une aja sisse süüakse

(29-05-2011 16:32 )excubitoris Kirjutas:  

(29-05-2011 15:45 )GirlfromMars Kirjutas:  

(29-05-2011 14:52 )Ilo Kirjutas:  Keskmine inimene neelab aasta jooksul, magades, alla 8 ämblikku!

Ilo, ma loodan väga, et Sa ei mõelnud seda tõsiselt, eks ??

Olen ka midagi sellist kuulnud aga, et putukaid üldse.
Sinu lohutuseks GirlFromMars seda, et rõhuv enamus
neist neelamistest toimub siiski soojemates maades
kus neid putukaid rohkem une aja sisse süüakse

Ok ! Muutusin kohe palju rahulikumaks, aitäh lohutuse eest exc'u

Alateadlikud hirmud väljenduvad usside. ämblike, hiirte ja mille iganes kartmises. Tegelege oma sisemiste hirmudega ja ühel päeval avastate, et ämblikud on tegelikult väga omapärased, toimekad ja omamoodi armsad olendid.
Ristiämblikud toovad õnne ja koovad oma võrgud sinna, kus liigub negatiivset energiat.

See on nagu omaette narkootikum: issake!... kui põnev on äkki püsti karata, osutades näpuga kuskile, ja kogu südamest
kiljuda/karjuda! Ja juttu jätkub kauemaks. Lõbus ja pakub kerget vaheldust. Lähikondsed saavad ka oma "nalja" kätte. Olen,
ühe oma tuttava kaudu probleemi kogenud: ta kartis paaniliselt linde! Samas, ta ka... nagu nautis oma foobiat!

(29-05-2011 17:26 )GirlfromMars Kirjutas:  Ok ! Muutusin kohe palju rahulikumaks, aitäh lohutuse eest exc'u

Jah, soojemates maades süüakse neid aastas sisse pea kilo võrra... aga meie väikeses põhjamaises Eestis süüakse sisse tõesti ainult umbes 10 putukat. Ämblik, mardikas, kirp, rohutirts jms. Sääsevastseid hingatakse tegelikult veel rohkem sisse. Eriti praegusel kevadisel ajal.

(29-05-2011 20:18 )Ilo Kirjutas:  .... Sääsevastseid hingatakse tegelikult veel rohkem sisse. Eriti praegusel kevadisel ajal.

Sääsevastseid olen mina ainult vees ujumas näinud, aga sisse hingata pole omateada proovinud. Sääski süüa on küll juhust olnud, mis teha kui jalgrattasõidul nälg peale tuleb...

Vabadust, jah... mitte sääsevastsed, vaid see järgmine "tase" neil. Siis kui nad lendavad paksus ja tihedas parves.

(29-05-2011 19:59 )Digitaria Kirjutas:  Alateadlikud hirmud väljenduvad usside. ämblike, hiirte ja mille iganes kartmises. Tegelege oma sisemiste hirmudega ja ühel päeval avastate, et ämblikud on tegelikult väga omapärased, toimekad ja omamoodi armsad olendid.
Ristiämblikud toovad õnne ja koovad oma võrgud sinna, kus liigub negatiivset energiat.

Võib-olla umbes 15 aasta pärast ma tõesti ei karda neid enam. Saan ehk üle sellest hullust foobiast nende vastu.
Kuigi ma elan maal maamajas ja puutun nendega kokku pea igapäev, kardan ma neid ikka tohutult. Ma imestan, et neid kardan, sest tegelikult peaksin nendega juba harjunud olema, kui neid igapäev näen.
Võrgu kudumisest nii palju, et nad koovad alati oma võrgu minu voodinurka. See käib mulle juba tõsiselt närvidele. Iga õhtu enne magama minekut kontrollin kõik toanurgad üle. Muidu lihtsalt ei saa magama minna. Ja siis kui ma näen mõnda oma voodi kohal seina nurgas kükitamas, pean ma ta kiiresti kätte saama ja õue viskama, mida ma tavaliselt ei tee, tavaliselt tapan ma nad lihtsalt ära. Ma tean, et neid ei tohiks tappa, kuna nemad on ka elusolendid nagu mina, aga ma pean nad lihtsalt ära tapma, siis saan öösel vähemalt rahulikult magada.
Kusjuures üks aasta kui ma voodi tõstsin ümber teise toa nurka, siis oli igapäev seal nurgas ämblik. See oli imelik. Siis tõstsin voodi vana kohapeale tagasi. Sain rahulikumalt magada jälle. Kuna vana kohapeal nägin ämblike vaid umbes paar korda nädalas.
Mulle tundub,et just minu toas on kõige rohkem ämblikuvõrke. Kuna teistes tubades pole täheldanud ämblikevõrke mitte üldse kohe. Kõik võrgud on minu toas. Kas nad tõesti üritavad mind halva energia eest kaitsta ? Ma tapan nad alati ära, aga nemad üritavad mind vaid kaitsta? Ei usu.

(29-05-2011 21:36 )GirlfromMars Kirjutas:  

(29-05-2011 19:59 )Digitaria Kirjutas:  Alateadlikud hirmud väljenduvad usside. ämblike, hiirte ja mille iganes kartmises. Tegelege oma sisemiste hirmudega ja ühel päeval avastate, et ämblikud on tegelikult väga omapärased, toimekad ja omamoodi armsad olendid.
Ristiämblikud toovad õnne ja koovad oma võrgud sinna, kus liigub negatiivset energiat.

Võib-olla umbes 15 aasta pärast ma tõesti ei karda neid enam. Saan ehk üle sellest hullust foobiast nende vastu.
Kuigi ma elan maal maamajas ja puutun nendega kokku pea igapäev, kardan ma neid ikka tohutult. Ma imestan, et neid kardan, sest tegelikult peaksin nendega juba harjunud olema, kui neid igapäev näen.
Võrgu kudumisest nii palju, et nad koovad alati oma võrgu minu voodinurka. See käib mulle juba tõsiselt närvidele. Iga õhtu enne magama minekut kontrollin kõik toanurgad üle. Muidu lihtsalt ei saa magama minna. Ja siis kui ma näen mõnda oma voodi kohal seina nurgas kükitamas, pean ma ta kiiresti kätte saama ja õue viskama, mida ma tavaliselt ei tee, tavaliselt tapan ma nad lihtsalt ära. Ma tean, et neid ei tohiks tappa, kuna nemad on ka elusolendid nagu mina, aga ma pean nad lihtsalt ära tapma, siis saan öösel vähemalt rahulikult magada.
Kusjuures üks aasta kui ma voodi tõstsin ümber teise toa nurka, siis oli igapäev seal nurgas ämblik. See oli imelik. Siis tõstsin voodi vana kohapeale tagasi. Sain rahulikumalt magada jälle. Kuna vana kohapeal nägin ämblike vaid umbes paar korda nädalas.
Mulle tundub,et just minu toas on kõige rohkem ämblikuvõrke. Kuna teistes tubades pole täheldanud ämblikevõrke mitte üldse kohe. Kõik võrgud on minu toas. Kas nad tõesti üritavad mind halva energia eest kaitsta ? Ma tapan nad alati ära, aga nemad üritavad mind vaid kaitsta? Ei usu.

võta lahti Luule viilma kodukas, löö lahti raamatud, pane otsingusse "ämblikuvõrk" ja loe...et otsinguvaeva vastuste hulgast vähendada, siis peatüki all "Tahtmisest olla keegi" on see konkreetselt ämblikuvõrkudega seonduv jutt.