Jõhvikas
Veteran
Postitusi: 2,538
Liitunud: Apr 2009
|
19-10-2010 15:23
Postitus: #1
Vaiki. Mediteeri. Armasta.
Ajendas mind seda teemat tegema Eesti Ekspressis ilmunud artikkel kellegi ettevõtja Ermo Kruusi kogemustest Vipassna keskusest Indias. Lähemalt võib igaüks ise lugeda allolevast artiklist. Meeldivaks teeb asja nagu see, et sellel kursusel ei ole hinda. Igaüks makasab vastavalt võimalustele. Mida foorumlasest asjast arvavad ja kellel on kogemusi?
Tsitaat: “Eks meil kõigil ole omad probleemid. Ükskõik kelle juurde lähed, kõigil on probleem! Mul on üks ettevõtmine ja see, kui majandusraskustega läksid paljud ettevõtted pankrotti ja tekkisid makseprobleemid, kandus üle ka meile. Sisuliselt olin ma lõhki minemas.
Ma ei teadnud, mida teha, ei osanud enam õigeid otsuseid vastu võtta. Naine ütles mulle, et mine Indiasse, võta aeg maha ja püüa ennast leida. Ta ei arvestanud sellega, et ma nii kauaks jään – olin ära kuu aega, tagasi jõudsin alles möödunud nädalal – ja et kõik kodutööd jäävad tegemata.
Teadsin, et tahan minna põhja – ma ei armasta sooja. Teadsin, et tahan mediteerida. Leidsin internetist soovituse minna Vipassana keskusesse. Panin end kohe sinna kursusele kirja.
Ma arvan, et see oli üks parimaid valikuid mu elus. Peale naise võtmise!
Läksin varem sinna, et kohapeal ringi vaadata. Delhi lennujaamas sain juhuslikult kokku Reedaga, kellel on suurepärased teadmised budismist. Tema valmistas mind kursuseks ette, viis mu dalai-laama templisse, mägedesse. Mul polnud ju tegelikult õrna aimugi, kuhu ma lähen. Ta arvas, et see saab minu jaoks väga ränk olema.
Mul polnudki suuri ootusi, aga ma tahtsin teha iseendaga tõsiselt tööd, mitte viilida, võtta sellest maksimumi.
Kui kohale jõudsime, oli paar-kolm tundi aega teistega suhelda. Me pidime ära andma telefonid, rahakotid, ka raamatud, et ei tekiks lugemiseisu.
reklaam
Ja siis algas vaikimine. Kellegagi ei tohtinud rääkida, pilkkontaktis ega füüsilises kontaktis olla. Olin seal nagu vaimude keskel, teisi justkui polekski olnud. Esimesed kaks päeva käisin ringi, püksid tagant katki – keegi ei öelnud midagi.
Ma teadsin, et seal peab olema vait kümme päeva. Mõtlesin, et mul on vaja aega enesega olemiseks ja asjade üle järele mõtlemiseks, ja et see on mõnus. Enda mõtetega olemine oli aga tunduvalt raskem, kui ma ette kujutasin. Mõtted, mis pähe tulid… Ma põletasin neid, oma hirme.
Esimesed kaks-kolm päeva olid minu keha jaoks väga rasked: istuda tund aega ühes asendis, viis minutit pausi, siis kaks tundi mediteerimist, jälle viis minutit pausi. Füüsiline valu oli suur. Siis õpetaja ütles, et vaatle seda valu, aga ära tee sellest välja. Mis viga rääkida!
Iga päev tuli astuda järgmine samm, jälgida eri kehaosi, vereringet… Õpetaja ei öelnud kunagi ette, mida peab tundma. Kõik, mida tunned, on okei, sa ei pea võrdlema ennast teistega – see oli ka üks põhjusi, miks omavahel ei räägitud.
Tulemused hakkasid tulema 7. ja 8. päeval. Hakkasin nägema asju teises dimensioonis, kinniste silmadega. See oli mõnus tunne! Kõik läks nii kergeks, ma ei tundnud oma keha. Algul ehmusin ära – ma pole meditatsiooniga varem tegelenud, ma ei tea, kas see on normaalne. Aga ma vajusin istmega justkui põranda sisse, tekkis hirm, et kuhu ma nüüd lendan. Tegin silmad lahti ja nägin, et kõik oligi kaugemal. Siis käis kell, pimm-pomm, lõpetame meditatsiooni. Tõusin püsti ja astusin aegluubis minema. Valgevene kutt võrdles seda hiljem LSD-kogemusega, päris paljudel olid sellised läbielamised.
Ma nägin väga selgelt märke enda puhastumisest. Eesmärk oligi see, et saavutaksid endas rahu, harmoonia ja õnnetunde.
Pull oli see, et kui me pärast meditatsioone territooriumil ringi jalutasime, siis neljandal-viiendal päeval olid kõik õnneseisundis, rahuloleva ilmega. Seal oli jõle palju 10 sentimeetri pikkusi nälkjaid ja kui mõni kuskil tee peal roomas, siis kobar inimesi kogunes tema liikumist jälgima. Kui mõni ahv sattus territooriumile, jäid kõik seda vahtima. Nad elasid selles hetkes.
Viimase meditatsiooni ajal õppisime tehnika, millega anda armastust kogu maailmale. Pärast kohvikus arutasime meestega, et see tõi lõpuks ikka pisara silma. Üks ütles, et tema täitsa lahinal nuttis. See oli tohutu rõõm!
Kursus lõppes sellega, et me koristasime kõik koos kööki. Kuna ma olen nii pikk, pandi mind lage puhastama – seda polnud küll keegi enne teinud!
Seal oli tohutult rahvusvaheline seltskond. Meid oli 50 meest, 50 naist, pooled olid Indiast, pooled Euroopast, mujalt maailmast… Paljud olid oma koduriigis kursuse läbi teinud ja tulnud Indiasse õpitut kordama. Paljud elavad pärast kursust kodus tavalist elu edasi ja kui tuleb elus mingi raske periood, lähevad tagasi. Valgevene kutt jäi sinna edasi vabatahtlikuks – rahast suuremaks panuseks peetakse just seda. Kursuse eest tasutakse muidu aga annetusena, igaüks oma võimaluste järgi. Hiljem rändasime nendega veel ringi, kes said kauemaks jääda.
Ma tunnen, et mind on need kümme päeva totaalselt muutnud. Ma ei ütle, et ma ei põe ega närvitse asjade pärast, aga minus endas on rahu ja mu naine on õnnelikum! Ma näitan rohkem oma armastust välja.
Ma olin enne kursust väga ebatolerantne inimene, väga raamides kinni, aga nüüd näen ma inimesi hoopis teistmoodi.
Ma püüan oma probleeme lahendada. Ma ei poe nende eest peitu. Vipassana tehnika õpetab mitte ainult iseennast ja oma valusid jälgima, vaid ka nendest mitte sõltuma. Kui sul on mure, ära muretse – lahenda probleem ära. Kui sa ei saa probleemi lahendada, ära muretse, niikuinii sa ei saa seda probleemi lahendada!
Ma ei ütle, et mul olid enne sinna minemist alkoholiprobleemid, aga nagu eesti mehed ikka võtsin õhtuti paar õlut, sünnipäevadel teravamat ja rohkemgi. Ma mõistsin, kui tohutult see minu meeli nüristab. Pärast 10 päeva keskuses olid minu meeled teravad nagu teritatud pliiats. Või nuga!
Keegi meist pole perfektne, ma ei tea, kaua ma suudan õpitut alal hoida.
Aga ma tegelen sellega. Ma tahan olla parem inimene.”
Loe lisaks: http://www.dhamma.org
Allikas: Eesti Ekspress
P.S. Endal puudub igasugune kogemus üldse mediteerimisel ja muude praktikate harrastamisel. Samuti puudub teadmine, kas selline asi üldse meie kultuuriruumis hea/kasulik oleks. Enese harimise eesmärgil ma selle teema siia tegingi.
[Muudetud: 10-19-2010 Kirjutaja]
|
|