No nii, jätkaks vast siin!
Täna 20:10
Postitus: #363
RE: Documentaries in russian
Tsitaat:(Täna 14:48 )Aadu66 Kirjutas:
Kas mongolid olid siis valged aarialased?
Sõna aarialane oli algselt keeleteaduslik mõiste ja pärines sanskriti keelsest sõnast ârya, mis tähendab õilsat. Tänapäeval tähistab mõiste aarialne eelkõige heledanahalist, -silmset ja –juukselist inimest. Rassiteaduse seisukohast vaadatuna on sõna aarialane eelkõige keeleline ja kultuuriline mõiste.
Kõnealune mõiste seostus algselt „(indo-)aaria“ (→ indogermaani keeled) keeltega, kuid alates 19. sajandi keskpaigast hakkas see üha enam seostuma „valge” st põhjarassiga. Mõiste kujundajateks olid eelkõige prantsuse ajaloolane ja diplomaat Arthur de Gobineau kui ka briti publitsist Houston Stewart Chamberlain.
Gobineau oli seisukohal, et inimrassid saab jaotada madalamateks ja kõrgemateks. Ta nimetas „valget aaria rassi” kõigist teistest üleolevaks. Gobineau põhjendas seda positiivsete kultuuri ja moraali kujundavate isikuomadustega, kusjuures alamad rassid on sobilikud eelkõige madalamaks sulasetööks.
Natsionaalsotsialistlikus arusaamast tähendas aarialane mittejuudist Euroopa päritolu valgest rassist inimest.
1880. aasta paiku olid paljud antropoloogid arvamusel, et aarjalased ise pärinevad kusagilt Põhja-Euroopast. Thedor Poesche pakkus välja idee, et aarjalased pärinevad põhjast. Karl Penka populariseeris seda ideed ning lisas, et aarjalaste tunnuseks on blondid juuksed ja sinised või rohelised silmad. Tunnustatud bioloog Thomas Henry Huxley nõustus temaga, kasutades terminit Xanthochroi järeldades, et heledama nahatooniga eurooplased (erinevalt tumedama nahatooniga vahemerelastele, keda Huxley kutsus Melanochroi'deks) on kõrgema intelligentsitasemega ja seega aarjalased. Huxley ideid toetas Charles Morris, kes kirjutas raamatu "The Aryan Race". Raamatus kirjeldas Morris, et aarjalased olid algselt blondide juuste ja siniste silmadega. Vacher De Lapouge kirjutas oma raamatus "L’Aryen", et kõrgema kolbaga blondid on oma liidrieelduste tõttu rahvuslikud liidrid ja seega määratud valitsema madala kolbaga inimeste üle. 1902. aastal väitis Saksa arheoloog Gustaf Kossina, et ta on kindlaks teinud algsete aarjalaste matmispaiga Põhja-Saksamaal. Ta arvas, et aarjalased olid just sealt rännanud teistesse Euroopa piirkondadesse.
Termin mongolid ilmus kroonikaisse esimest korda 8. sajandil, Hiina Tangi dünastia ajal, tähistades üht Shiwei hõimu. Uuesti kerkis see esile 11. sajandi lõpul Khitani valitsusajal. Pärast Liao dünastia langust 1125. aastal sai mongoleist stepi juhtiv hõim, kel oli võim ka Põhja-Hiina üle. Sõjad Jini dünastia ja tatarlastega nõrgestasid neid siiski suuresti. 13. sajandil sai sõnast mongolid üldnimetus suure rühma mongoli ja pooleldi turgi hõimude kohta, kes olid ühendatud Tšingis-khaani võimu alla. Mongolid jätkasid vallutusi ning lõid Mongoli impeeriumi, maailma suurima riigi.
Tšingis-khaani esivanemate kaugem päritolu pole selge. Hiinlased mainivat ta isa Jesugei-bagaturi punakaid juukseid ja heledaid silmi. Temutšini sünnikohaks on praegune Burjaatia.
Mongolid on ise veendunud Temutšini ja ta esivanemate jumalikkus päritolus!
Täna 20:36
Postitus: #365
RE: Documentaries in russian
Tsitaat:Ei - etnilised mongolid oli lihtsalt üks väike osa üldisest massist.
Põhimass ja juhtiv jõud aga olid valged aarialased.
Pseudoteaduslikule venekesksele alternatiiv ajalookäsitlusele on üdini omane "revisjonism", mis lubab negatiivsetest- ebameeldivatest epohhidest- sündmustest sulni käeviipega "kübaratrikiga" vabaneda, luues asemele mingi totaka- vildaka fiktsiooni juhtunust! Ei arvestata isegi rahva ajaloolise mäluga, mis ei kao!
Näiteks "revisjonistide" folkloor Suur- Tartaariast...jne
https://www.youtube.com/watch?v=V1D3A308BGI
See, et Venemaal (nagu mujalgi), on tonnide viisi ürikuid- dokumente hävitatud, pole mingi saladus!
Selgitage mulle lollile, mis peaks olema PEETRI- KATI MOTIIV, nii mastaabselt ajaloo solkimine käsile võtta?
Ja on see üleüldse mõeldav- teostatav?
Olid ju mõlemad Suur- Vene mentaliteedi ja deržaava eeskostjad!
Et oma naabrit mõista, võiks tunda tema ajalugu.
Tänasel päeval on nõukogudeaegse ja kohustusliku marksistliku käsitluse asendanud vaadete ja seisukohtade paljusus, kusjuures käibele on toodud palju uusi, varem saladuses hoitud arhiividokumente.
Venemaa minevikku ning ka olevikku on peetud sageli mõistatuslikuks. Seda ka peamises küsimuses: kas Venemaa oma olemuselt on üldse Euroopa riik või ei ole ta seda?
Ajalooteaduses on selle küsimuse juurde pöördutud korduvalt ning pakutud võimalike vastusevariantidena erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi, kusjuures ühe võimaliku lahendusena nähakse Venemaas erilise saatusega euraasialikku riiklikku moodustist. Geopoliitilisest asukohast tulenevat omapära toonitavate autorite arvates erineb Venemaa minevik ja areng põhimõtteliselt Lääne-Euroopa omast. Selle vaatenurga pooldajate jaoks algavad Venemaa murrangulised probleemid alles Peeter I reformidega ja orientatsiooniga Läände, mis aga lõpptulemusena viisid riigi loomulikult arenguteelt hoopis kõrvale.
Eurasianistide üks väljapaistvamaid esindajaid G. Vernadski https://en.wikipedia.org/wiki/George_Vernadsky (1887-1973) jaotas 1917. aasta revolutsiooni eelse Venemaa ajaloo viieks ajalõiguks, võttes aluseks stepi ja metsa suhte.
Venemaa ajalugu võib käsitleda ka nii, nagu seda teeb üldises ajalooraamistikus inglise ajaloolane A. Toynbee https://en.wikipedia.org/wiki/Arnold_J._Toynbee (1889-1975). Üldjoontes seisneb ajaloo seaduspärasus tema arvates faasiliselt arenevate tsivilisatsioonide korduvuses. Faase on viis ning kõik tsivilisatsioonid läbivad need oma arengu käigus. Seda teeb ka vene tsivilisatsioon, kuigi täiesti iseseisva tsivilisatsiooni mõõtu ta välja ei anna. Peeter I-ni on Venemaa pigem bütsantsi ja pärast Peetrit lääne tsivilisatsiooni tütarharu.
Looduslik-klimaatiline keskkond lõi raamistiku mitte ainult Venemaa üksikutele ajaloosündmstele, vaid ka vene tsivilisatsioonile tervikuna. Pole juhuslik, et väljapaistev vene ajaloolane V. Kljutševski http://www.worldcat.org/identities/lccn-n83147242/ (1841-1911) alustab oma tuntud “Vene ajaloo kursust” venelaste asuala looduslik-klimaatilisest kirjeldamisest ning analüüsib sellest tulenevat mõju rahva ajaloole. V. Kljutševski märgib, et vene rahva elukorraldust ning rahvusliku iseloomu omapära on kujundanud kolm põhilist Venemaa looduse stiihiat: mets, jõgi ja stepp.
Kasutades avatud maa-ala Uurali mägedest Kaspia mereni ehk nn rahvaste väravat, tungisid järjepanu Lõuna-Venemaale mitmed erinevad rahvad: hunnid, avaarid, kasaarid, petšeneegid, polovetsid ja mongolid-tatarlased. Pidev võitlus (alates 7. sajandist kuni peaaegu 17. sajandi lõpuni) stepist tuleva ohuga mõjutas oluliselt Venemaa ajaloo kulgu, pidurdades ka ühtse riigi teket. Mitte asjata ei püsinud sajandeid vene rahva ajaloolises mälus sünonüümidena mõisted “inimene stepist” ja “vaenlane”. Loomulikult ei tähenda see, et sadade aastate jooksul “stepist tulnutega” vaid sõditi. Suhte sealsete naabritega olid tunduvalt keerulisemad – vastastikuste kallaletungide perioodid vaheldusid rahu ja mõlemale poolele kasulike liitudega.
16. sajandi I veerandi lõpus jõudis äkki Euroopa õukondadesse, katoliku kiriku võimukandjateni ja ka teadusmaailma teadetetulv Moskooviast. Taoline murrang oli seda silmatorkavam, et veel paarkümmend aastat varem puudus Lääne-Euroopas Venemaa kohta peaaegu igasugune informatsioon. Ligikaudu kaks sajandit tagasi märgiti ajaloolastes kirjutistes õigusega, et 16. sajandi alguses teati Venemaast vähem kui 18. sajandi lõpus Uus-Hollandist. Kuid 1525. aastal olukord muutus järsult – ilmus kolm spetsiaalselt Moskva vürstiriiki käsitlevat traktaati hollandlase Alberto Campense, sakslase Johannes Fabri ja itaallase Paolo Giovio sulest. Kuigi ükski neist ei külastanud Venemaad, esitasid nad oma teostes salapärase ja varem tundmatu riigi kohta palju huvitavaid üksikasju.
See, et maade esmaavastajad polnud neid oma silmaga näinud, oli tollal küllaltki tavaline. A. Campense tugines Venemaast kirjutades Moskooviat kaupmeestena külastanud sugulaste mälestustele, aga veelgi enam Mathias Miechowi teosele, kes omakorda oli kasutanud kaupmeestelt, diplomaatidelt ja vene sõjavangidelt saadud andmeid. J. Fabri käsikiri põhineb Moskva saadikultelt tõlkide vahendusel saadud teadetel ning P. Giovio kirjutab, et ta annab ladina keeles edasi “selle rahva saadiku Dmitriga” peetud vestluste sisu...
“Venemaa – lähedane ja kauge”
Autorid: Vladimir Sergejev ja David Vseviov
Abi
filme siginenud.
