Intelligentsed helendavad kerad

Juhtumeid intelligentselt käituvatest helendavatest keradest on ajaloost ja ka meie ajast teada väga palju.

Teada on Marfa tuled Texases ja Tondi tuled NY osariigis, Ozarki virvatuled ja Longendalei mõistatuslikud tuled Inglismaal.
Viimane on ebatavaline nähtus Inglismaal Breiti Derbyshire´i krahvkonnas Manchesteri lähedal Longdendale`is. Sealgi on märgatud juba sajandeid veidraid mitmevärvilisi tulesid. Norras nähake kummalisi tulesid Hessdalenis.
Eestis võib niisuguste nähtuste alla liigitada Muhu lõkitsa ja Häädemeeste kummalised tuled (eraldi teemad nende kohta).

Samasse teemasse mahuvad ka ORBID.

Sellesse teemasse mahub veel palju erinevaid, kuid ühise nimetuse alla mahtuvaid valgusnähtusi, aga ma jätkan homme.

Ühed põnevad orbikud:
http://www.facebook.com/media/set/fbx/?s...1096407737

(20-04-2011 19:02 )Matrix Kirjutas:  Ühed põnevad orbikud:
http://www.facebook.com/media/set/fbx/?s...1096407737

Lehekülje sisu pole hetkel saadaval
Lehte, mida soovisite külastada, ei saa hetkel kuvada. Põhjuseid võib olla mitu: lehekülg on ajutiselt suletud, link on aegunud või teil puudub luba antud lehte vaadelda.

Aga orbidest räägiks-loeks siiski orbide teemas.

(20-04-2011 19:11 )Jõhvikas Kirjutas:  Aga orbidest räägiks-loeks siiski orbide teemas.

Ma ei näe põhjust eristada sedavõrd ühtesid ja samu nähtusi. Nende erinevus seisneb vaid meiepoolses tajumises.

---

Ühe eestimaise lapse silmade ees pildistatud orbid:

Kas keravälk käib ka siia teemasse ?

Miks ka mitte. Erinevad laengud, erinevad spinnid, aga sisu ju sama.

Ma jagaksin oma isiklikku kogemust kokkupuutest keravälguga.
On teine väga kahtlane tegelane ja ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et on tegemist mingisuguse intellektiga.
Esimene kord kohtusime, väljas oli ilus päikesepaisteline ilm ja soe...olime toas ja aken oli lahti. Tuba ise oli kusagil 3,5 m X 3,5 m. Ruumis olime neljakesi.. keravälk tuli kenasti aknast sisse (kaasnes kerge susisev/praksuv heli ja osooni lõhn)..hõljus aeglaselt toas ringi kusjuures ainult neis kohtades, kus meid ei olnud.. nagu oleks vaadelnud ruumi...mitte kedagi ei puudutanud ja läks siis kenasti avatud aknast tagasi välja.
Teine kord märkasin teda, kui ta hõljus aias, ilusti laveeris marjapõõsaste ja vilapuude vahel...no tahtsime näha, mis ta teeb ja kuidas ära kaob. Käisime päris tükk aega taga...järsku ta lihtsalt täiesti hääletult haitus ära.
Vot selline lugu siis.
Lisaksin veel, et me ei tundnud mingit hirmu.

Täna http://www.youtube.com/watch?v=xJmefEzjwr8 Moskvas nähtud kera.

Huvitav orbide pilt, huvitav isiklik kogemus keravälguga ja video.

Keravälkude fenomen paistab olevat ohutu nendele, kes selle lähedal juhtuvad olema, kuid selles ei saa alati kindel olla. Kirjanduses on teada üks juhus, mil uudishimulik laps virutas sellisele ilmutisele jalaga, millele järgnes plahvatus, mis tappis 11 karilooma ja paiskas lapse pikali. Nii, et rääkige oma lastele ka, et keravälku ei maksa torkida!

Eriskummalisi juhtumeid seoses keravälguga on teisigi. Jääb mulje, et nende tule-ja valguskerade taga võib peituda mingi peenmateriaalne intellekt. Eriti siis, kui juhtuvad tõelised kummalised seigad. Peeglid ja muud kergesti purunevad esemed lendavad läbi õhu täieti vigastamatult, tindipotid tühjenevad, inimesed kooritakse ihualasti.

Kord lõhkes keset tuba keravälk, mis oli eelnevalt läbi kinnise ukse majja tunginud ja tappis kassipoja tüdruku süles, ilma lapsele viga tegemat.
Kuna keravälk on tunginud mitmel korral ka lennukitesse, siis need kahtlased kerad läbivad vähimagi vaevata mitte üksnes "suletud uksi", vaid ka klaasi, metalli ja ilmselt isegi kivimüüre. Peaaegu nii, nagu poleks neid asju "nende reaalsuses" üleüldse olemas. Kas vana sõnaga vardjate või siis uue sõnaga anorgaanikute tembud, kes paralleeltasanditel liiguvad?

A. 2004 nägi Denveris üks mees arvuti taga istudes korraga heledat sinakat, u. 3-5 cm läbimööduga kera lähemale hõljumas. Kera hõljus oma 10 sekundit mehe läheduses ja hakkas siis rahulikult akna poole liikuma. Mees keskendas pilgu sellele objektile ja see lähenes talle uuesti. Mees tõmbus vastu oma tooli seljatuge, kui valguskera hakkas tema ja arvutiekraani vahel hõljuma. Ja korraga see põrkas vastu ta rinda, kuhu ka kadus!
Ja seejärel tundis ta korraga rinnast välja kiirgavat suurt energat: see valgus laiali ka jalgadesse. Järgnes tugev nutukrampidega vapustus.

Üks USA-s peaaegu klassikaliseks näiteks kujunenud fenomen on Surrency viirastuslik valgus.
See esineb ühel raudteelõigul Surrency linnakese juures. Esmakordselt pandi kirja a.1872 ja sestajast peale kirjeldavad pealtnägijad aeg-ajalt öösiti nähtavat säravheledat kuldkollast värvi ja greipfruudi suurust valgust. Valguskera ilmub raudteerööbaste kohale ja ei lase vaatajaid lähemale kui 100 meetrit. See tegutseb nagu intelligentne olend. Kui liikuda valguskera poole, siis tõmbub see tagasi, kuni lõpuks kustub - ja ilmub uuesti nähtavale teisel pool lähenenut.

Nähtust on uuritud ja Cornelli ülikooli geoloogiaprofessor Larry Brown on osutanud ühele selle regiooni geoloogilisele eripärasusele. Prof. Brown avastas tohutu suure vedelikureservuaari, mis asub Surrency metsa all maapõues u. 14 km sügavuses. Tema kirjelduse järgi on see läätsekujuline ja läbimööduga üle 3 km.
Geoloog ei suutnud aga endale ette kujutada, et see ebatavaline reservuaar sisaldab vett, sest sellises sügavuses teeksid surve ja kõrge temperatuur selle teoreetiliseks võimatuks.

http://paranormal.about.com/od/earthmyst...klight.htm

See oli kaheksakümnendate lõpupoole, kui ma olin sõjaväes, siis lugesin ühest vene ajakirjast (ajakirja nime ei mäleta - võis olla "Nauka i žizn") artiklit ühest mägimatkajate kogemusest keravälguga. Millegipärast jäi see artikkel väga detailselt meelde.

Matkajaid oli 8. Seltskond jäi valmis baaslaagris kahes telgis, millede keskel olid ahjud, lumepiirile ööbima. Mehed magasid ringis ümber ahju pead ühes suunas. All orus oli äike ja laagriplatsil oli tihe udu.
Üks matkaja ärkas öösel üles säriseva heli peale ning silmi avades nägi ta, et telk oli täidetud ereda valgusega. Telgi keskel, ahju kohal, hõljus 6-7 cm läbimõõduga ere sinakasvalge kera. Tunda oli keevitamise ehk osooni lõhna. Mees hüüdis kaaslasi ja need ärkasid. Kõik neli meest jälgisid oma magamiskotist seda kera. Mõne hetke möödudes hakkas kera lähenema esmaärganule. Seisnud mõned hetked inimese näo kohal, vupsas see matkasellile magamiskotti. Mees kirjeldas, et ta ei suutnud tunda ega tajuda peale kohutava valu kogu kehas mitte midagi. Ta kaotas teadvuse.

Kui tal lõpuks pilt tagasi tuli, oli telgis endiselt valge ja kera hõljus telgi keskel. Mees hüüdis semusid, kes näisid magavat, kuid need ei vastanud. Valu kehas oli endiselt kohutav. Mees ei suutnud ennast liigutada, sest iga katse oli meeletult valus. Kera hakkas talle taas lähenema, seisatus tema näo juures ja siis vupsas uuesti magamiskoti kaeluse juurest kotti. Taas oli valu ja agooniat meelemärkuse kaotuseni.

Kui pilt uuesti ette tuli, oli väljas valge ja telgis polnud peale puuvillase kärsahaisu tunda miskit. Kaaslased hüüdmise peale ei reageerinud. Mees võttis kokku kogu tahtejõu ja valu trotsides ronis magamiskotist välja. Kõik kolm telgikaaslast olid teadvuseta. Hüüdmisele ei reageerritud ka naabertelgist. Jõudes naabertelki leidis mees ka sealse seltskonna teadvusetult. Kõik teadvusetud olid elus ja hingasid, kuid ei ärganud ka ühegi käepärase vahendi nagu vesi ja kaasasolnud nuuskpiirituse peale.

Esmasel enese ülevaatusel leidis mees oma kehalt, sooja aluspesu ja villase dressi alt, punetavaid ja villilisi põletushaavu kaelast kuni pahkluudeni.

Ärganud mees laskus vaevaliselt mäest alla abi otsima. Ta leidis matkaseltskonna, kelledest üks inimene saadeti alla asundusse abi järele ja ülejäänud tõusid hädasolijaid päästma.

Kõik 7 teadvusetut kanti mäest alla haiglasse. Ilma meelemärkusele tulemata surid neist 6 paari järgneva päeva jooksul põletushaavadesse, mis katsid enam kui 40% kehast. Üks neist tuli teadvusele nädala möödudes ja jäi ellu, kuid ei suutnud peale ereda valguse ja meeletu valu midagi muud meenutada.

Mees, kes loo jutustas, oli pääsenud kõige kergemini. Tema põletushaavad olid vaid 1. ja 2. astme põletused. Ülejäänutel olid põletushaavad kohati kuni söestumiseni ja mõnel olid ka pindmiste kudede rebendid ning verevalumid.

Samas artiklis oli veel kirjeldus pilootide kogemusest, kuidas neile olmus kokpitti keravälk, liikudes ringi nagu vaadeldes, peatudes aegajalt ühes ja teises kohas. Jõudes lõpuks pleksiklaasist aknani kera plahvatas. Lennuki elektroonilised mõõteriistad olid suures osas rivist väljas ja lennuk sooritas hädamaandumise.

Veel oli juttu, et juba Lomonossov oli püüdnud keravälke uurida, ehitanud selleks piksevardaid, kuid polevat kunagi midagi tabanud.

Veel kirjutati, et keravälgud olevat paljudel juhtudel jätnud mulje, et nad nagu oleksid jälginud objekte ja inimesi liikudes kindlaid trajektoore pidi tehes aegajalt peatusi.

Mina pole keravälku näinud - olen vaid näinud, mida nad on teinud. Minu vanatädil käis keravälk elamist mööda ringi. Teekonnal oli ta sisenenud lõpuks Riga pesumasinasse, seal oli käinud kohutav kärgatus, pesumasin oli vappunud ja hakanud suitsema. Vasnatädi helistas meile ja me sõitsime vennaga kohe tema poole. Olime kohal vaevalt tunni möödudes peale intsidenti. Rehekööki sisenedes tundsime keevitamise haisu. Keerasime peasumasina kummuli ja elektrimootori korpus oli kildudeks ja mähis oleks nagu seest väljapoole plahvatanud - mähise traadid turritasid nagu siil. Vanatädi kirjeldas keravälgu käitumist nagu see oleks "uurinud". Pikemalt oli keravälk peatunud telefoni ja "Okean"-i transistorraadio juures. Mõlema riista ümber oli ta teinud mitu tiiru ja peatunud. Kusjuures ilm oli sel päeval täiesti kuiv kuid lõunas liikusid suured ja tumedad pilved ja kostus äikesekõminat.

Olles lugenud siinseid kirjutisi ja mõeldes enda poolt kogetule, tekkis selline mõte.
Võimalik, et need nähtused on kui Ülima Teadvuse üksikud Rändurid, kes tulevad vahel meie nähtavasse maailma kohtuma meiega. Meenutades ja õpetades meile, et kui oleme juhitud vaid hirmust, siis võime hukkuda. Kui mõtleme, hirmuga tasakaalustatult, muutes oma mõtlemise ja tegutsemise suunda, saame võimaluse jääda. Kui mõtleme positiivselt, arenenult ja hirmuvabalt, saame jääda. Et siis meenutavad meile, et kõik algab mõtlemisest ja juba mõttevirvendusestki. Et juba mõtlemise hetkel tekib meil seos ja vastutus Universumisse.

(20-04-2011 22:29 )Eithea Kirjutas:  Ma jagaksin oma isiklikku kogemust kokkupuutest keravälguga.
On teine väga kahtlane tegelane ja ma ei saa kuidagi lahti mõttest, et on tegemist mingisuguse intellektiga.
Esimene kord kohtusime, väljas oli ilus päikesepaisteline ilm ja soe...olime toas ja aken oli lahti. Tuba ise oli kusagil 3,5 m X 3,5 m. Ruumis olime neljakesi.. keravälk tuli kenasti aknast sisse (kaasnes kerge susisev/praksuv heli ja osooni lõhn)..hõljus aeglaselt toas ringi kusjuures ainult neis kohtades, kus meid ei olnud.. nagu oleks vaadelnud ruumi...mitte kedagi ei puudutanud ja läks siis kenasti avatud aknast tagasi välja.
Teine kord märkasin teda, kui ta hõljus aias, ilusti laveeris marjapõõsaste ja vilapuude vahel...no tahtsime näha, mis ta teeb ja kuidas ära kaob. Käisime päris tükk aega taga...järsku ta lihtsalt täiesti hääletult haitus ära.
Vot selline lugu siis.
Lisaksin veel, et me ei tundnud mingit hirmu.

Kas sa pikemalt ei viitsi kummagi päeva ilmast kirjutada? Kui muidugi meeles on üldse.
Kas oli äiksepilvi? Äikest hiljem või varem päeva jooksul esinenud? Vihm? Tuul? Ligikaudne kuupäev?
Suht kummastav juhtum kui keravälk ilma äikseta esineb. Muidu aga - lõhn, hääl, liikumine - on üsna tüüpilised keravälgule.

See ju nagu ufo-lähikontakt lausa. Või meenutab mingit drooni (või kuidas nende "maaväliste" tehnoloogiate põhjal loodud jälgimisseadmete nimi oligi).

(22-04-2011 10:03 )Marina Kirjutas:  Kas sa pikemalt ei viitsi kummagi päeva ilmast kirjutada? Kui muidugi meeles on üldse.
Kas oli äiksepilvi? Äikest hiljem või varem päeva jooksul esinenud? Vihm? Tuul? Ligikaudne kuupäev?
Suht kummastav juhtum kui keravälk ilma äikseta esineb. Muidu aga - lõhn, hääl, liikumine - on üsna tüüpilised keravälgule.

See ju nagu ufo-lähikontakt lausa. Või meenutab mingit drooni (või kuidas nende "maaväliste" tehnoloogiate põhjal loodud jälgimisseadmete nimi oligi).

Ei ole midagi pikemalt kõnelda.... esimene kord oli päikeseline päev ja tuulevaikne, linnud laulsid aias aknataga..kuidas kera aknani jõudis, me ei märganud..samuti kestsid mõlemad kohtumise väga lühiajaliselt.
Teine kord oli õhtune aeg, taevas oli pilves ja just oli lõppenud vihmasadu, võib olla oli see ka äikesevihm. Viimast ma ei mäleta, kuna ei karda äikest. Kuupäeva ma üles ei märkinud.

(22-04-2011 07:59 )Stella Kirjutas:  Olles lugenud siinseid kirjutisi ja mõeldes enda poolt kogetule, tekkis selline mõte.
Võimalik, et need nähtused on kui Ülima Teadvuse üksikud Rändurid, kes tulevad vahel meie nähtavasse maailma kohtuma meiega.

Täpselt nii see ongi - need helendavad intelligentsed kerad ongi Ülima Teadvuse Rändurid. Võib küll nii nimetada.
Aga heatahtlikud nad vaevalt on. Näites kasvõi see Matrixi verdtarretama panev lugu eespool.
Toon ära veel ühe loo.
Kuku Kakaya leegitsevad jälitamised.
Kuku Kakaya on Namiibias elav vanadaam, kes 2004.a. suvel langes korduvalt äärmiselt müstilise leegitseva jälitamise ohvriks. See algas 2004 a. juunis, kui mingi seletamatu tuli kogu Kuku Kakaya varanatukese hävitas. Roomakatoliku kiriku esindajad palvetasid küll tema eest ja toetasid teda nii raha kui asjadega, kuid mitte miski ei aidanud.
Ikka ja jälle lõi vanaema Kakaya hütis erinevatest esemetest tuli välja.
Kui kirikuinimesed oma lad.keelsed palved silmatorkavalt kähku olid lõpetanud, andsid nad ahastavale naisele nõu konsulteerida aafrika teadjamehega, et too tema nüüdseks mitte hubase kodu "deemonitest" vabastaks.
Sellele vaatamata raevutses tuline fenomen ikka edasi.
Kakaya jättis oma hüti maha ning põgenes tütre Susanna Sakaria juurde.
Vahepeal toodi vana naise hävinenud hüti kõrvale konteinerelamu. Sellesse pidi ta siiski kolima alles pärast leegitsevate jälitamiste lõppemist.
Aga jälitamistele ei paistnud lõppu tulevat: 2004.a. sept-s põletas müstiline tulekahju maani maha ühe hüti tütre krundil, mida vana naine elamiseks kasutas.
Lugu avalikustati kogu Namiibias:
http://www.professorfringe.com/news_stor...demons.htm

(22-04-2011 10:49 )Eithea Kirjutas:  Ei ole midagi pikemalt kõnelda.... esimene kord oli päikeseline päev ja tuulevaikne, linnud laulsid aias aknataga..kuidas kera aknani jõudis, me ei märganud..samuti kestsid mõlemad kohtumise väga lühiajaliselt.
Teine kord oli õhtune aeg, taevas oli pilves ja just oli lõppenud vihmasadu, võib olla oli see ka äikesevihm. Viimast ma ei mäleta, kuna ei karda äikest. Kuupäeva ma üles ei märkinud.

Aga igatahes just selliste Eestis vahetult nägijate poolt kirjapandud juhtumite pärast ongi ParaWeb hea.
Kaugemal toimunud juhtumid ja ammu toimunud juhtumid on kirjandusliku ja muu infomoonutuse külge saanud.

Muhu lõkitsa analoog?

Eestis on kummalisi juhtumeid seoses tulekeradega täheldatud ja ka kirja pandud väga palju ja erinevad.
Neid on ka foorumis mitmes UFO teemas kirjeldatud. Lisan mõned Eesti vaatlused.
1984.a. juuni algul sõitis Jõgevalt välja "tulekahjule" Pedja raudteejaama suunas tuletõrjemasin. Päikseloojanguni oli jäänud alla tunni.
Päikeseketas oli selge ilma tõttu hästi eraldatav. Samas oli näha Endla raba suunas kaugenev päikesekettasarnane umbes samades mõõtudes oranžikas kerakujuline objekt.
Veendunud "tulekahju" tabamatuses, pöördus tuletõrjemasin tagasi.

1984 a. 2.märtsil toimus Rapla rajoonis ridamisi tuletõrje väljasõite, et kustutada mõistatuslikku tulekahju.
Üks tuletõrjemeeskond nägi eemalt, et Nepsu talu on leekides, sinna oli maad u. 600 meetrit. Kuma oli tugev, punakaskollane. Nad sõitsid lähemale ja eraldasid maja kohal 2-3 kuuketta läbimööduga apelsinivärvi kera, mis tundusid põlevat, sest pritsisid pinnalt sädemeid.
Kera näis olevat otse majakatuse kohal, sest see oli punaselt hõõguv. Lähenemisel tundus kera kaugenevat.
Hoone aga ei põlenudki ja meeskond jätkas eemalduva objekti jälitamist. Kihutati ligi 7 km Juuru suunas, aga objekt sooritas vasakpöörde ja eemaldus Kaiu raba suunas, kuhu näis aeglaselt laskuvat.
Juhtumid lisatud Igor Volke "UFO-raamatust." Seal on neid veel palju.
Näiteks niisugune naljakas juhtum:
7.sept. 1956 "vangistas" põllumees Thomas Hutchinson Põhja-Iirimaal Moneymorei´is oma kodu lähedal väheldase munakujulise UFO ja läks seda politseisse viima. Teel jaoskonda õnnestus UFO-l kaduda.
Nii, et kui te juhtumisi mõne tillukese tulekera (UFO) leiate, mis tasku ära mahub, siis ärge laske tal taskusse auku põletada ja ära põgeneda!

Mis siis on need helendavad kerad?
Üks teooria on, et need on surnute hinged, nn "hingekerad".

(23-04-2011 18:14 )Müstik Kirjutas:  Mis siis on need helendavad kerad?
Üks teooria on, et need on surnute hinged, nn "hingekerad".

Ei oska öelda, kuid on veel üks aspekt...vanad astraalis kondajad ütlevad, et anorgaanilised tulevad siia ilma (läbi portaali) samuti keradena ja nendega esmakohtumine on (kui on hirmu, segaduse jms negatiivsed emotsioonid) ebameeldiv..kuni reaalse keha krampideni välja, mis annab ka ärgates tunda, kui emotsioone ei taipa kontrollida, piinled päris tükk aega, sest kondajat ei lasta tagasi kehasse. Nad pidid negatiivsetest emotisoonidest ainult tugevamaks muutuma/toituma. Rahu ja armastuse kiirgamisel jäetakse rahule...üldiselt kodu juures olevad portaalid tavaliselt suletakse.

(23-04-2011 18:39 )Eithea Kirjutas:  

(23-04-2011 18:14 )Müstik Kirjutas:  Mis siis on need helendavad kerad?
Üks teooria on, et need on surnute hinged, nn "hingekerad".

Ei oska öelda, kui on veel üks aspekt...vanad astraalis kondajad ütlevad, et anorgaanilised tulevad siia ilma (läbi portaali) samuti keradena ja nendega esmakohtumine on (kui on hirmu, segaduse jms negatiivsed emotsioonid) ebameeldiv..kuni reaalse keha krampideni välja, mis annab ka ärgates tunda, kui emotsioone ei taipa kontrollida, piinled päris tükk aega, sest kondajat ei lasta tagasi kehasse. Nad pidid negatiivsetest emotisoonidest ainult tugevamaks muutuma/toituma. Rahu ja armastuse kiirgamisel jäetakse rahule...üldiselt kodu juures olevad portaalid tavaliselt suletakse.

Väga sarnane sündmus toimus ka minu kodus suvel ilusal päikeselise paiste ilmaga kui päevasel ajal magasin toa nurgas. Ärgates kui silmad avasin nägin enda ees helendavat tulekera 2-3 m kaugusel ja mis liikus aeglaselt minu suunas. Tulekera läbimõõt oli 30-40 cm, väruselt kollakas oranzikas. Jõudsin ainult istukile tõusta ja põgeneda tulekera eest ei saanud. Jõudsin ainult mõelda nüüd ongi kõik. Kera sisenes minu kehasse ja sain tugeva elektrilöögi, piinlesin valude käes tükk aega ja tundsin kuidas väga tugev elektrivool raputas keha kuni kaotasin teadvuse. Ei oskagi öelda kui kaua olin teadvuseta aga see ootamatu kontakt ehmatas päris kõvasti kuna ei osanud sündmust ette oodata. See on tõsi ,et need lõkitsad on portaalidega seotud kuna õues oli ilus päikesepaisteline ilm ja kuskilt mujalt ei saanud keravälk korterisse siseneda. Teises toas asub, läbib tõenäoselt portaal ja see on seotud teise toaga kuna tulekera tuli suunaga esiku poolt. Magamisase oli ka suunatud jalad esiku ukse poole. Minu juhtumi puhul ei olnud nii , et portaalid pärast suleti ja ka hiljem on leidnud aset kummalisi sündmusi teise toaga. Vot üks selline huvitavalt hirmuäratav kogemus leidis minu elus aset rohkem kui 15 a tagasi.

Ka ise nägin lapsena maal väikese pallikese suurust helendavat kera, mis tuli tuppa nagu läbi seina, tegi toas tiiru ja kadus siis sama teedpidi.
Kas tõesti oli selles talus siis mingi portaal avatud? Tõsi, nägin kord läbi akna ka kummalisi teisest ajastust pärit inimesi, linastes maani hõlstides... Nende kohal oli nagu udu ja hetk hiljem nad lihtsalt haihtusid.
Mida aga arvata niisugusest juhtumist, mis leidis aset ühes vanalinna restoranis 2000.aastal.
Artikli pealkiri: Valguskera plahvatas vanalinna restoranis.

“Käis nii kõva kõmakas, et tardusin ehmatusest paigale. Kahe meetri kõrgusel õhus nägin valguskera ja tundsin, kuidas Kristjan mind uksest läbi kööki lükkas,” räägib Raeköögi keldris küüslaugurestorani varustaja Aime Kass. Paneb näitlikult käed kõrvadele ja ohkab, et praegu veel kajab kõrvus.
Aime sõnul nägi tulekera kolm inimest: restorani peakokk Kristjan, ettekandja Liilia ja tema ise. Kärgatust kuulis ka kontoris istuv restorani direktor Pasi Tanninen.
Allikas: http://www.ohtuleht.ee/93066

Huvitav ja hariv on eelnevaid lugusid helendavatest keradest lugeda.
Eile kodus telekat vaadates,põikas pilk korraks aknasse ja märkasin,et on erakordselt selge taevas ning läksin korraks rõdule vaatama,et proovida mõnd pilti teha,mis pimedas tavaliselt ei õnnestu.
Natukese aja pärast märkasin vägagi huvitavat nähtust,mida korra olen Pärnus näinud,nimelt liuglev valguskera,pisut ovaalne.Lendas tempokalt läänest itta,kõrgusel noh pakun 700m võin eksida,oli eriti erk valge,ilmus äkitselt pimedast taevast samalt kõrguselt ja lendu oli näha mingi 20sek,jõudsin seebikaga klõpsu teha,siis kadus maja seina varju,jooksin katuse terassile,et edasi vaadelda,kuid oli juba kadunud nagu ilmunud.
Panen siia ka ,mis õnnestus salvestada,ma ei tea kas oligi läbi objektiivi selliselt nähtav kujutis või käe vääratuse tõttu,vaadeldes oli samasugune nagu Häädemeeste filmis nähtu <Ingli lend>
Aga miks ka,mitte arvestades präegust püha
See on suurendatult fragment ja võimalikult selgeks timmitud,orig. siin http://www.upload.ee/image/1293493/BILD3637.JPG

No see näitab, et taevas võib näha igasuguse kujuga asjandusi!
Ma kujutan ette, et tuulega maast üles tõusnud ajaleht võib samasuguse kuju võtta, kui see alumine objekt. Häädemeeste objektid on ilusad värvilised ja neid on üldjuhul tunduvalt rohkem korraga merepiiril!
Aga tagasi selle vanalinna restorani loo juurde.

"Igor Volke sõnul on tegemist väga huvitava juhtumiga. Restoran on kolm meetrit maapinnast allpool. Kärgatus võis Igor Volke sõnutsi olla pinnasest ja tehnoloogilistest kokkusattumustest tulenev fenomen. Magnetvälja muutuste mõõtmine näitas samuti, et selles keldris võib esineda suuri anomaaliaid.

Igor Volke uuris koha ajalugu. “14. sajandil oli selle tänava nimeks: tee, mis viib turult Püha Nikolause juurde möödudes kaevust. 15. sajandil nimetati tänav ümber - Müntla taga,” ütleb paranähtuste uurija “Hiljem sai tänav raekoja koka Hans Dunkri järgi Dunkri tänavaks. Sinna, kus praegu on küüslaugurestoran, tekkis vinge kõrts juba tol ammusel ajal,” räägib Igor."

No see siis niisugune poolteaduslik arvamus asjast, aga mis toimus tegelikult? Äkki samuti oli tegu portaali avanemisega?

Üks meie lugupeetud paraweebu orbide küüsis - autor Tom - minu mäletamist mööda.