Koolivägivald - vaimne või psüühiline terror?!

Lugejakiri: Koolivägivald on tänapäeva maailmas möödapääsmatu...


Koolivägivallaga on kokkupuutunud igaüks. Ükskõik kas pealtvaataja, kiusatava või kiusajana, koolivägivald on tänapäeva maailmas möödapääsmatu. Ikka leidub neid, kes tahavad teistest tugevamana näida ja seda teisi alandades.

Filmipoes palju küpseid filmielamusi. Tule vaatama!
Proovi hüperkiiret internetti digiTV-ga 199 kr/kuu!
Apollos palju mahlakaid teadmisi. Tule uurima!
Minu enda kiusamine sai alguse põhikooli keskel kui vahetasin kooli. Kõik sai alguse lihtsast asjast – minu nimest. (Võrdlus, sama tunne oleks näiteks mõnel Arnold Oksmaa nimelisel) Kuna ma julgesin alguses veel vastu hakata saigi alguse aasta pikkune kiusamine.


Psüühiline terror. Koolis ässitati inimesed minu vastu üles nii et kui ma koridorides kõndisin, siis kõik mööduvad inimesed sisistasid mulle sõimusõnu ja nügisid ning tõukasid mind. Klassis ei suhelnud minuga päris pikalt mitte keegi, sest kõik kartsid, et siis hakataks ka neid kiusama. Kõiki asju, mis minult kätte saadi, loobiti ja lõhuti.

Elu koolis tehti sõna otseses mõttes põrguks. Mitte kuskil ei saanud olla ilma, et ei kuuleks sõimu ja ei saaks tunda alandust. Tihti korraldati asjad nii, et pidin klassiruumis istuma põrandal. Hinded halvenesid, sest valmis kontrolltöö võeti ära ja rebiti puruks. Meeldejäävaim on mulle tehtud voodoo nukk, mille ennustusega kusjuures täppi pandi.

Kõige selle tagajärjel muutusin ma üsna kinniseks ja vaikseks inimeseks kuigi varemalt olin olnud ehtne ekstravert. Ma üritasin mitte jääda inimestele ette, üritasin jääda märkamatuks. Igapäev lugesin tunde, et koolipäev läbi saaks ning väga tihti kui koju jõudsin vajusin lihtsalt esikupõrandale ja nutsin. Nutsin end tühjaks.

Ma tundsin nagu ma oleks maailma kõige halvem inimene nagu ma poleks rohkemat väärt kui prügikast. „Mida ma olen halba teinud? Miks just mulle nii tehakse“ olid põhi küsimused, mis peas edasi tagasi käisid.

Vanemate reaktsioone olen erinevaid kuulnud. Mõned on toeks ja abiks, mõndadel on ükskõik ning mõned leiavad hoopis põhjust lapse halvustamiseks. Minu ema leidis, et järelikult olen ma kiusajatele põhjust andnud ja, et ma olen ise süüdi nii et kodust ma abi ei saanud.

Millest üldse on abi? Soovitatakse nii vastu hakkamist kui ka ära peitmist. Nii kooli vahetamist kui ka mitte vahetamist. Enese muutmist, endaks jäämist. Ühest õiget vastust vast ei olegi. Tuleb leida oma tee.

Kõik sõltub inimesest. Kõige alus on vist siiski sama – leida endale sõpru, leida koht kuhu kuuluda. Tänapäeval pole raske leida netist näiteks mõni sinu lemmikhobiga seotud foorum ja siis leida endale inimesi, kellega vestelda. Sellised asjad annavad inimesele sisemist tugevust, mida märkavad ka kiusajad.

Mina pääsesingi lõpuks tänu sõpradele. Suheldes netis huvitavate ja sõbralike inimestega leidsin endale juurde kindlust ja tugevust iga koolipäev üle elada. Lõpuks rääkisin loo ära oma vanadele koolikaaslastele, kelle jaoks kogu lugu arusaamatu oli, et miks peaks kiusama? Sõbrad tegid plaani, mida ma esialgu väga kartsin – nad kirjutasid kiusajatele kurja kirja.

Järgmine päev oli kogu kiusajate kamp minu ees ja nõudis aru, et mis mõttes ma julgen teistele midagi rääkida ja et kes ma selline üldse olen. Ma ei öelnud midagi, lihtsalt vaatasin neile otsa. Nad läksid minema ja peale seda kordagi ma kiusamisohvriks ei sattunud. Võttis veel üks aasta ja ka nad ise kasvasid suureks ja lõpetasid teiste kiusamise. Ma ei pea mitte kellegi peale vimma, sain ka gümnaasiumis nendega hästi läbi.

Ka kiusajad on lihast ja luust inimesed. Neil on lihtsalt veelgi suurem enesehinnangu probleem kui nendel, keda nad kiusavad. Kiusajad saavad sellest hea enesetunde kui alandavad teisi, kuid ka nemad on tunnetega inimesed.

Inimesed, kes hoolivad ükskõik kui sügavalt nad seda alla ei suruks. Mõelge selle peale, et leida endale tugevust. Kiusajad küll jätavad mulje, et on teistest tugevamad ja võimsamad, tegelikult ei ole. Tegelikult on kõik samal tasemel, mõned isegi madalamal.

Kuigi minu lugu lõppes hästi, siis alati asjad nii kergelt ei laabu. Mõnel inimesel hakkab kiusamine pihta juba väga varakult ja võib kesta kooli lõpunigi ning kiusamine võib viia erinevate tagajärgedeni. Füüsiline vägivald rikub tervist ning samamoodi ka psüühiline. On äärmiselt palju juhtumeid, kus koolis kiusatu hiljem peab alustama kangete tablettidega ravi mõne haiguse vastu, mis on saanud alguse kiusamisest nagu näiteks depressioon.

Mida saaksid teha kõrval olevad inimesed? Õpetajad – keelata ja karistada nii palju kui võimalik, kui näete, et teise õpilase suhtes käitutakse vääritult. Klassikaaslased – kui te ka koolis ei julge suhelda, suhelge väljaspool kooli. Olge toeks ja võite avastada enda jaoks väga hea sõbra.

Kiusatavad – ärge andke alla! Te ei ole siin maailmas üksi ning on inimesi, kellele te meeldite ning kui te tunnete, et enam ei jaksa, siis minge psühholoogi juurde. Google’ist on võimalik leida numbreid, kus saab registreerida.

Alla 18aastastele on see tasuta. Ja kui tõesti enam ei jaksa, leiab sealt abi. Ma ei väidagi, et psühholoog tuleb nüüd kooli ja muudab kõik kiusajad tublideks inimesteks. Ei. Pigem aitab ta teil endas leida kindlust ja tugevust, isennast.

Ärge alavääristage teisi ega iseennast. Õppige nägema ka teistes häid ja andekaid külgi. Iga inimene ei peagi meeldima, kuid sellepärast ei pea teda alandama. Leidke endas häid ja tugevaid külgi, õppige hindama väikseid asju. Nõnda olete ise rõõmsamad ja teete ka teised enda ümber rõõmsaks.


http://noortehaal.delfi.ee/news/kool/lug...d=32990747


Koolikiusamine läbi kõrvaltvaataja silmade:"Ma ei oska teda kuidagi aidata, ma lihtsalt ei oska..."



Lugu anonüümseks soovida jäänud isikult, kes nägi mitu aastat pealt, kuidas tema klassikaaslast kiusati. "Nii kiusaja kui ka kiusatav on ohvrid, kuid tundsin, et hoopis mina olen kõige s****** seisus."

Filmipoes palju küpseid filmielamusi. Tule vaatama!
Apollos palju mahlakaid teadmisi. Tule uurima!
Ma pole eriti suhtleja tüüpi inimene. Mul pole mingit vimma teiste vastu, ma lihtsalt hoian rohkem omaette, kuid see ei tähenda, et suhtlemine teistega on nullilähedane. Teiste jaoks võin tunduda veider, kuid eks kõigil ole omad kiiksud.


Käin ühes tavalises koolis, mille nimi pole oluline. Mis vahet seal on, kui vana ma olen või mis klassis ma käin. Ma ei kirjuta siin ilukirjandust, kus on detailid vajalikud nagu nümfomaani jaoks seks. Mida need numbrid annavad? Absoluutselt mitte midagi.

Mu klassis on üsna palju inimesi, nad kõik on erinevad. Loogiline. Neil on omad huvid ja eelistused. Mind ei huvita milline ta välja näeb, rohkem jääb mulle silma tema käitumine ja iseloom.

On üks inimene, kes mulle on mu klassikaaslaste seast silma jäänud. Miks? Sest ta on teistest erinev. Teistele jääb ta tavaliselt ette, kas oma välimuse, sõnade või isegi ilma põhjuseta. Aga mina näen temas midagi, mida teised ei näe.

Iga päev leidub kamp inimesi, kes teda mõnitavad. Nad pussitavad temasse nõelteravaid sõnu, mis jätavad paranematud haavad. Mul on temast kahju, ma ei oska isegi kirjeldada, kuidas ma end tunnen, kui näen seda kõike pealt.

Ma tahan aidata, kuid ma ei julge. Ma olen arg, sest ta meenutab mulle mind ennast- justkui noorem versioon minust. Mind ennast on ka kiusatud, rängalt. Siiani on need sisemised armid alles. Ma küll astusin enda eest välja, kuid mind see ei aidanud.

Aja möödudes mind jäeti enam-vähem rahule, kuid põhjuseks oli vaid see, et neil kiusajatel hakkas vist minust liiga hale. Mind lihtsalt piinati nii palju, et neil sai sellest küllalt. Ma olin justkui ese, mis polnud enam kasutuskõlblik. Vedas, vist.

Ka see sama inimene on enda eest välja astunud ja isegi rusikatega, kuid see tegi asja vaid hullemaks. Öeldakse ju, et vägivald sünnitab vägivalda? Kuid vahel ei saa lihtsalt teist põske ette pöörata, mingil hetkel tuleb ju see piir ette, kus ütled endale:"Käige p****, mulle aitab teist!" Kahjuks see variant ei tööta sajaprotsendiliselt.

Ma saan üsna vihaseks, kui näen, mida temale tehakse. Kõik need ropud hüüded ja narrimised, üks hüüab ja teised tarkurid teevad järgi. Kunagi kartsin, et ta muutub täielikuks erakuks või teeb enesetapu. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis ma oleks süüdistanud vaid ennast. Löögid küünarnukiga ribidesse, jalust maha löömine ja vastu seina lükkamine, tema pilk ei lähe mul kunagi meelest.

Mina ju ei julge vahele minna, mis siis, et ka mind võidakse siniseks kloppida. Teised klassikaaslased teesklevad, et midagi ei toimu. Nad on tegelikult samal pulgal kus mina, ainult, et minule läheb see rohkem korda. Isegi õpetajad ei sekku asjasse. Kui asi puudutab mingit negatiivset teemat, mis on seotud õpilastega, siis nad lihtsalt loodavad, et see pole seal koolis, kus nemad töötavad, see pole nende klassis. Varjutakse vaid maski taha, kuid ma ei süüdista neid. Ma pole neist kuigi parem.

Ma ei oska muud teha, kui lohutada seda kaitsmata kiusatavat. Ma olen talle öelnud, et ära pane tähele, nad on sinu jaoks tühi koht. Kuid need on vaid paljad sõnad. Ei usu, et need üldse aitavadki. Ma ei oska teda kuidagi aidata, ma tõesti ei oska. Ma tahan vahele minna, kuid puudub piisavalt julgust, aga see päev peab tulema, tahan ma või ei.

Lohutan end mõttega, et ühel päeval neid kiusajaid peksavad nende endi vitsad.
Olen seda ka temale öelnud, lugematu arv kordi, kuid need on vaid sõnad, paljad sõnad

http://noortehaal.delfi.ee/news/kool/koo...d=32990351



Psühholoog soovitab: „Näita, et sa pead endast lugu ja ei allu provokatsioonile.“




Kooli tulevad erineva tausta ja arusaamadega õpilased, kuid sageli juhtub nii, et keegi haarab endale voli teisi kiusata. Mida tuleb teha juhul, kui oled sattunud kiusatava rolli?

Apollos palju mahlakaid teadmisi. Tule uurima!

Filmipoes palju küpseid filmielamusi. Tule vaatama!
Kiusamine võib olla nii füüsiline kui ka psüühiline, kuid kumbagi ei saa alahinnata. Mõlemad võivad kannatajat sügavalt traumeerida. Uutmoodi nügimine toimub ka küberkeskkonnas, olgu selleks kas kaaslaste mõnitamine või ebasobivatele toimingutele ahvatlemine.


Koolipsühholoog Tiia Samoilovi sõnul peab esiteks mõtlema millest kõik tuleneb ja ehk on võimalik iseenda suhtumises ja käitumises midagi muuta. Sellest arusaamiseks peaks ennast natuke aega kõrvalt jälgima.

„Mõtle, mida ja kuidas sa vastad kiusajale,“ selgitab psühholoog. Kiusaja vajab pidevat tähelepanu. „Näita, et sa pead endast lugu ja ei allu provokatsioonile.“

Enda eest seismine algab sõnadest ja kehtestavast käitumisest. Mõjuv sõnum kiusajale koosneb kolmest osast: kirjeldada teise inimese käitumist, oma tundeid ja edaspidiseid ootusi. (Sa lõid mind, mul on valus, lõpeta see ära!) Et sõnum ka kohale jõuaks, säilita enesekindlust, jälgi oma kehahoiakut ja hääletooni. (Mõtle, kuidas paistab välja kössis olek ja värisev hääl!)

Võimalik, et pilkeobjektiks satub õpilane, kel pole uhkeid firmakaid nagu teistel või kes kannab prille. Isegi kui välimusega pole midagi parata, saab muuta oma käitumist!

„Tuleb lihtsalt olla sirge seljaga ja pöörata tähelepanu sellele, millised on sinu head küljed,“ soovitab Tiia. Enesekindlus hakkab kasvama, kui leiad ala, milles oled omal lainel ja ka tunnustad ennast selle eest.

Koolikiusamisest rääkides tuleb rõhutada: ära jää üksi! Vaikimine ei aita kiusamisest vabaneda, seega peaks leidma usaldusisiku, kellega asja arutada. Olgu selleks kas parim sõber või õde, vend. Teavitada tuleb ka vanemat. Kindlasti tuleb pöörduda klassijuhataja poole, kes tunneb õppureid ja nende vanemaid. Kui pole tõesti kedagi, kellele oma murest rääkida, tulevad appi sotsiaalpedagoog, psühholoog või kooli direktor. Kriisiolukorras saab ööpaevaringselt helistada lasteabi telefonile 116111.

Kõige tõhusam viis ennast kaitsta on olla see, kes sa oled ja jälgida oma suhtlemisviisi. Et herilasepesa mitte torkida, ei tohiks ise narrimist esile kutsuda. Ka sõprade seltskonnas olemine aitab julgem olla.

„Ole lihtsalt enesekindel!“ soovitab Aivi. Selle nõuandega tasub läheneda koolikiusamis-murele ja proovida sellest edukalt vabaneda.





http://noortehaal.delfi.ee/news/kool/psu...d=33016447

Minu pikk elu on näidanud, et kiusamisest vabaneb ainult ühel viisil - kiusajale tuleb anda "kitli peale" - KÕIK.
Tänapäevane pervertselt-poliitkorrektne maailm aga kaitseb kiusajat kui too peaks õpetust saama - ignoreerib
aga täiega tema ohvreid. Üldjuhul kasvavad sellistest kiusajatest "rullnokad" kui mitte hullemad.

See psühholoog elab ikka oma psühholoogiamaailmas. Laps/nooruk, keda on suure kollektiivi poolt mõnda aega kiusatud, ei ole enesekindel enam - seega ta ei käitu enesekindlalt.
Lisaks - see psühhovärk ei aita! Võid olla nii ükskõikne kiusamise vastu kui tahes, kui kamp on valinud ühe inimese välja, siis käib kiusamine edasi seni kuni tajutakse, et iseenese heaolu pärast on mõttekam mitte norida. Ja kuna kiusajad on enamasti suhteliselt ilma ajudeta, siis mingit taju ei ole mõttekas neilt oodata - ainult füüsiliselt vastu kolpa ja kombes ehk siis puust ja punaseks.
"Koolikiusamisest rääkides tuleb rõhutada: ära jää üksi! Vaikimine ei aita kiusamisest vabaneda, seega peaks leidma usaldusisiku, kellega asja arutada. Olgu selleks kas parim sõber või õde, vend. Teavitada tuleb ka vanemat. Kindlasti tuleb pöörduda klassijuhataja poole, kes tunneb õppureid ja nende vanemaid. Kui pole tõesti kedagi, kellele oma murest rääkida, tulevad appi sotsiaalpedagoog, psühholoog või kooli direktor. Kriisiolukorras saab ööpaevaringselt helistada lasteabi telefonile 116111". Kui ei ole õnnistatud just väga hakkajate vanematega, siis pole sellest rääkimisest laiemas plaanis tolku. Hetkeks aitab endast valu välja laadida, aga sellega see ka piirdub.
Huvitav, kas psühholoogid on tõesti nii naiivsed, et ise usuvad oma juttu või see lihtsalt ei puuduta neid, aga annab võimaluse "tarka" juttu ajada...

Preilikass - ma arvan, et oled tuttav selle teemaga: Para-web foorum - Psychiatry: An Industry Of Death.

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
Preilikass - ma arvan, et oled tuttav selle teemaga: Para-web foorum - Psychiatry: An Industry Of Death.

Jah, olen. Vaatasin seda filmi just eile...või siis täna öösel. Aga olgu, mis on, ikka on raske uskuda, et psühholoogid saavad sellist jura suust välja ajada, täielik JOKK poliitika Kunagi tahtsin ise psühholoogiat õppida, olen praegu õnnelik, et seda ei teinud! Omal käel olen uurinud palju ja psühholoogial leian ise ka alust - kahju, et seda meelevaldselt kasutatakse ja tõlgendatakse.

Kõige lihtlabasem terror,... meie kõigi poolt palavalt armastatud laps-pubekad lihtsalt mängivad läbi sotsiaalseid
rolle, et päriselus tagada endile parem sotsiaalne edukus. Iseenesest koolivägivald kopeerib seda sama ühiskonda milles ta on. Koolivägivalla ohver reeglina pedagoogidelt abi ei saa (neil on omad mured) ja kodused ei jaga halligi, nii et"põlatul" tuleb iseseisvalt see pisike probleem lahendada. Ainuke toimiv lahendus on exubitorise soovitus anda kiusaja(te)le "kitli peale"! ... ja uskuge, õppeedukus kohe paraneb ja kuidagi vabam on olla.
Kuna minu ilmsüüta(kuulub kiusaja-mölaka tugirühma) laps käib koolis, siis ma lapsevanemana ei taha, et "põlatu"
lahendaks probleemi 9x19mm(4x15).

Tsitaat:Algselt postitas Ott Sama
Ainuke toimiv lahendus on exubitorise soovitus anda kiusaja(te)le "kitli peale"! ... ja uskuge, õppeedukus kohe paraneb ja kuidagi vabam on olla.

Tuleb nõustuda Sinu ja exubitorisega. Kiusajad on harjunud sellega, et kiusatav kardab ja pelgab neid, üritab vältida ebameeldivaid situatsioone alluva positsioonilt. Vägivalla ohvril ei ole kerge rünnatavast ründajaks muutuda aga siiski on see ainus lahendus....kasvõi üksainus kord peab ta ennast selleks kokku võtma ja andma vastu!
Muidu võib juhtuda tõesti nii, et meeleheitele viiduna kasutab ta...:

Tsitaat:Algselt postitas Ott Sama
Kuna minu ilmsüüta(kuulub kiusaja-mölaka tugirühma) laps käib koolis, siis ma lapsevanemana ei taha, et "põlatu"
lahendaks probleemi 9x19mm(4x15).

....see võimalus on täitsa reaalne.

Igale jõule on olemas vastassuunaline jõud ainus häda on see, et taoline võimendamine, sh ka "kitli peale andmisega" viib mingil hetkel kusagil paratamatult pöördumatute tagajärgedeni, seejuures täiesti loomulikul teel, pole mingeid musti projekte selleks vaja (eks neid enamasti kiirendamiseks kasutataksegi).

Probleem on tegelikult laiem ja sügavam, ei piiraks seda kooliga, vaid terves ühiskonnas on palju vähetolerantseid inimesi... õnneks küll mitte kõik, kuid esialgu domineerivad siiski suhteliselt vähetolerantsed. Demokraatia on aga teadupärast enamuse võim vähemuse üle. Otsiks ehk peegli üles...
Laste hulgas paistab sallimatus lihtsalt paremini välja, muud midagi.

Mis konkreetselt koolivägivalda puutub, siis on kusagil foorumis paar teemat haridusest juba olemas.
Õpilased-õpetajad, ae, kas haridusreform on juba läbi saanud või kestab ikka veel...?

[Muudetud: 9-9-2010 WhiteWolf]

[quote]Algselt postitas WhiteWolf
Igale jõule on olemas vastassuunaline jõud ainus häda on see, et taoline võimendamine, sh ka "kitli peale andmisega" viib mingil hetkel kusagil paratamatult pöördumatute tagajärgedeni, seejuures täiesti loomulikul teel, pole mingeid musti projekte selleks vaja (eks neid enamasti kiirendamiseks kasutataksegi).

Nõustun ja nii see on. Enam veel, koolikiusaja ja tema tugirühm ise loovad selle sama jõu ja väe "põlatule. Viisil ja
ajas süvendatakse ohvris HIRMU ning viimane vaikselt, endale/teistele märkamatult kohaneb süveneva hirmuga.
Lihtne see ohvrile ei ole ja nõuab indiviidilt järjest suuremaid vaimu- ja kehajõu ressursse, et taluda sotsiaalset terrorit ja OMA ARGUST! Paradoksaalsel viisil
on argpüksid suhtkoht tugevad ja vastupidavad kuniks "hirmupiir"mingis ajaühikus jääb stabiilseks. Kahjuks kool ja selles "mängitav"lugu areneb intensiivsemalt, mis
viib kiiremini ohvri keemispunktini ja sealt OTSUSENI. Kogunenud väele tuleb nüüd anda suund,... küsimus on ainult kas suunata see endast välja v. suunata... endasse?
Viimasel juhul, kogunenud vägi hävitab oma kandja. Oleks
rumal ennast hävitada... . Soovitus koolivägivalla ohvritele:
VÄSI HIRMUST JA VABANE SELLEST!




[Muudetud: 9-9-2010 Ott Sama]

[Muudetud: 9-9-2010 Ott Sama]

Kes on kannatanud hirmu alla pikemat aega, see ei võta niisama lihtsalt kätte ja vabane sellest. See on pikaajaline protsess. Hirm on üks kõige laastavamaid tundeid, mida leida võib. Ja samuti haarab see ohvrist kinni kõige lihtsamini (teiste emotsioonidega võrreldes).
Ott Sama, ütled, et kiusatavad on argpüksid? Ma arvan, et väga lühinägelik arvamus. Kui mina olen näiteks kiusatav ja ei viruta oma kiusajale, siis sinu jaoks olen ma argpüks. Aga minu jaoks on see eetiline ja õige käitumine, et ma ei löö teisi inimesi kui mu elu just ohus ei ole. Seega ma leian, et sellisest eetikast kinni pidades (olgu see siis õigustatud sinu arvates või mitte) on kiusatav tegelikult tugevam kui kiusaja seda hoomatagi suudab! Isegi kui kiusatav ei löö vastu hirmust, on palju olukordi, kus see hirm on põhjendatud - loodus pole seda emotsiooni meile mitte asjata andnud.
Hirmust võib väsida, aga vabanemiseks on vaja rohkem tahet kui hirmust väsinud inimesel seda on. Niisiis toimub kohanemine - ja mõni võib suure osa ajast oma kohanenud olekus isegi rahul olla - nö uinub, paneb uksed elu ees kinni ja kas enam kunagi suudab lahti teha, ei tea. Kui suudab, siis on tegemist omamoodi kangelasega!

Nõustun Preilikassiga ja lisaks paar asja täienduseks. Hirmust on tõepoolest raske vabaneda, aga midagi ei
ole teha. Tuleb vaadata peeglisse ja tunnistada, et sa oled Argpüks! ... jah, sest ei ole eetiline olla argpüks!
Järgmine küsimus; millisel hetkel ja viisil hakkab peale kiusamine? Koolivägivalla üheks eripäraks on nn. hiiliv
agressioon ja selgeid piire seal ei ole,... ja see teeb otsustava vastuhaku pea võimatuks. Tihtipeale pea võimatu
on ennast kaitsta, sest "me tegime ainult natuke pulli, imelik vää!?" See on koolikiusamise tehnika ja reeglina
see töötab suurepäraselt. Ohvril tuleb teha OTSUS vastavalt oma koolikiususpetsiifikale ja seda rakendada.
... nagu Maakera on ümmargune on ka kindlaks reegliks see, et füüsilise jõuga ähvardamine sisendab aukartust ja sellega tuleb arvestada. Ega keegi ei vaidle vastu: igal enesest lugupidaval riigil on tugev armee
mis rahuajal täidab teiste hirmutamise rolli. Üksikisik toimib samadel põhimõtetel.
Veel üks asi: kiusatav võib kiusajast tugevam olla, .... aga mitte keegi ei saa seda teada.

Siinkohal jäävad meie arvamused erinevateks - ma ei näe argpükslusel ja kiusatav olemisel mitte midagi ühist. Ning eetilisus on iga inimese jaoks midagi erisugust, rääkimata sellest, et minu sõnavaras niisugust asja nagu "argpüks" ei eksisteeri. Ülejäänud jutuga olen üldjoontes päri.

Kiusatava üheks parameetriks on argus, mis annab kiusajatele rohkem "mänguruumi". Keegi kiusajatest ei
soovi oma elu ju raskemaks teha, ikka kiputakse valima kiusamiseks just kõige arglikumaid. Eetika, tarkus, mis
iiganes veel, saavad särada eriti eredalt siis, kui neid ei piira argus. Muuseas, puhtast uudishimust... mis sõna asendab Teie sõnavarast puuduvat "argpüksi"? Teisalt, mina ennast kaitsta ei saa, siis ma palun kaitset ju
teistelt, nõus? See tähendab, ....vähemalt ma eeldan, et teised ei osutu argpüksteks ja nad julgevad mind kaitsta.
Seda vist õpetatakse ka kodanikuõpetusetunnis. Meelde tuli!...et kedagi koolis avalikult kiusata, tuleb kiusajal
tagada ara publiku olemasolu ja toetus!

Tsitaat:Algselt postitas Ott Sama
Kiusatava üheks parameetriks on argus, mis annab kiusajatele rohkem "mänguruumi". Keegi kiusajatest ei
soovi oma elu ju raskemaks teha, ikka kiputakse valima kiusamiseks just kõige arglikumaid. Eetika, tarkus, mis
iiganes veel, saavad särada eriti eredalt siis, kui neid ei piira argus. Muuseas, puhtast uudishimust... mis sõna asendab Teie sõnavarast puuduvat "argpüksi"? Teisalt, mina ennast kaitsta ei saa, siis ma palun kaitset ju
teistelt, nõus? See tähendab, ....vähemalt ma eeldan, et teised ei osutu argpüksteks ja nad julgevad mind kaitsta.
Seda vist õpetatakse ka kodanikuõpetusetunnis. Meelde tuli!...et kedagi koolis avalikult kiusata, tuleb kiusajal
tagada ara publiku olemasolu ja toetus!

Osade juhtudel on see vast tõsi, kuid tean paljusid juhtusid, kus too "argpüks" ei ole abi saamiseks kellegi poole pöördunud, järelikult ei oota, et keegi teine tema olukorra lahendaks.
Teiseks, kas argpüks või lihtsalt tark, see on juba eraldi teema. On küll inimesi, kes panevad lihtsalt teised oma musta tööd tegema.
Ning argpüks ja hirmu tundmine on väga erinevad asjad minu jaoks. Täpsemalt öeldes argpükse ei ole olemas - see on puhas sildistav sõna nende poolt, kes ise ei suuda sellest üle mõelda. Kui peaksin selle sõna oma sõnavarasse võtma, siis tähendaks ta tõenäoliselt seda, et inimene ei kaitse ennast siis kui vastasel juhul ta sureb. Ning ka sel juhul ei ole sel sõnal mingit negatiivset aurat, ei mingit seost eetikaga nagu sa kusagil mainisid - puhtalt faktiline sõna. Seega koolivägivallaga see ikkagi minu jaoks kokku ei kuulu.
Nagu enne ütlesin - me jääme erinevatele seisukohtadele

Noored, noored - te lähenete asjale valest küljest - koolivägivald EI OLE piinatava ja piinaja omavaheline asi.
See on protsess mis puudutab meid KÕIKI - eriti aga neid kes teevad näo, et midagi ei näe ja ei kuule.
Kui üks rullnokk piinab ühte isikut siis on KOGU tema klassi, kogu kooli ülesanne TÕUSTA PÜSTI ja see jobu
KOOS paika panna. Parim moodus selleks on üks korralik kambakas ja see jobu lõpetab oma tegevuse.
Vägivald on lubatud ainult vägivalla tõrjumiseks - kui isik ALUSTAB vägivalda endast nõrgema vastu siis on
MEIE kohus sellele vastu astuda - võib ka üksi, kuid parem on KOOS - Sina, Mina, MEIE.

Vägivalla ohvri elu on häiritud ka aastaid hiljem.

"ETV saatele «Pealtnägija» andis intervjuu koolivägivalla ohver, kes ka praegu, juba üheksa aastat pärast kooli lõppu tunneb end lapse- ja noorpõlves läbielatu tõttu vaimselt lõhutuna". Saade on vaadatav siin: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=113446

Ja minu emotsioon selle peale: ning veel kord ... Huvitav, kuidas on kõige lihtsam moodus hakata teiseks inimeseks? Inimene, kes on oma elus ainult tõrjutu rollis olnud, peab eluolu muutmiseks õppima teiseks inimeseks. Kuidas seda aga tehakse kui pole tundnud mingit muud maailma kui tõrjutu oma, kui valu on küll hirmus, aga ainus turvaline ehk tuttav asi? Kuskohast võetakse enesekindlus, tahtejõud ja eneseusk, mis on omased enesekindlale ja hinnatud, armastada julgevale inimesele?


Muutsin: lisasin Pealtnägija saate lingi.

(13-01-2011 21:26 )Preilikass Kirjutas:  Vägivalla ohvri elu on häiritud ka aastaid hiljem.

"ETV saatele «Pealtnägija» andis intervjuu koolivägivalla ohver, kes ka praegu, juba üheksa aastat pärast kooli lõppu tunneb end lapse- ja noorpõlves läbielatu tõttu vaimselt lõhutuna".

Ja minu emotsioon selle peale: ning veel kord ... Huvitav, kuidas on kõige lihtsam moodus hakata teiseks inimeseks? Inimene, kes on oma elus ainult tõrjutu rollis olnud, peab eluolu muutmiseks õppima teiseks inimeseks. Kuidas seda aga tehakse kui pole tundnud mingit muud maailma kui tõrjutu oma, kui valu on küll hirmus, aga ainus turvaline ehk tuttav asi? Kuskohast võetakse enesekindlus, tahtejõud ja eneseusk, mis on omased enesekindlale ja hinnatud, armastada julgevale inimesele?

Kannatasin ka ise mitu aastat koolis tugeva terrori all javõin öelda, et alles viimastel aastatel olen hakanud sellest täielikult üle saama. Seda ka ainult väga raske pingutuse ja tahtejõu abil. Enesehinnang on hakanud ka alles viimastel aastatel tõusma.
P.S. Praegu olen 38 aastane.

(13-01-2011 22:25 )hermes2010 Kirjutas:  Kannatasin ka ise mitu aastat koolis tugeva terrori all javõin öelda, et alles viimastel aastatel olen hakanud sellest täielikult üle saama. Seda ka ainult väga raske pingutuse ja tahtejõu abil. Enesehinnang on hakanud ka alles viimastel aastatel tõusma.
P.S. Praegu olen 38 aastane.

Oled hakanud üle saama ja oled 38... Aitäh, see sisendab pisikest lootust, et jõuan ehk ka kunagi sinnamaani. Olen 23 ja kunagiste kiusajate peale vihasem kui kooliajal - muidugi juhul kui miski kogu selle teema meelde tuletab. Aga see mõjutab mind üsna otseselt ka siis kui seda endale ei teadvusta. Tegelikult olen isegi sammu edasi astunud, sest ma juba teadvustan endale, et olen vihane ja neil ei olnud õigust käituda nii nagu nad seda tegid - kõva samm edasi
Kas sa iseenda peale ka oled vihane olnud, et kiusajatel nina veriseks ei löönud? Ma olen terve elu olnud vägivalla vastu, aga mõne puhul teisiti ei saa...

Kooli ajal sai küll ette kujutatud, et juhtuks nende kiusajatega midagi koledat jne. Aga iseennast ei kujutanud ette midagi tegemas teistele. Pole selline iseloom vist. Kahjuks.
Arvatavasti oleneb see ka iseloomust, kes kui ruttu asjast üle saab. Olen rohkem selline sissepoole elaja ja põdeja. Aga võib olla on selline iseloom tingitud just neist kunagistest üleelamistest- seda ei saa me kunagi teada

Olin koolis klassikaline kiusatav. Kooliaeg oli üks kõige vastikum aeg üldse, ajateenistus vene armees oli selle kõrval nagu "põgus ajaviide". Tunnen ma viha? Jah tunnen. Olen pööranud "kooliõudused" endale eeliseks. Ja see on mind elus aidanud. Olen
muutunud tunduvalt enesekindlamaks. Minu lugu on siin ilmselt erandlik.
Koolikiusajad? Usun, et neil pole enam eelist... ja nad on niii haavatavad!

Minu jaoks on ehtne ja iiveldusttekitav viha üsna uus nähtus... Vähemalt kiusajate aadressil küll. See, ausalt öeldes, hirmutab! Ma ei tea, kas ma peaksin selle välja lubama (mitte tegude näol, ma ei kujuta end ette reaalselt inimesele viga tegemas, isegi käbseid päästan kassi suust suvel ) või enda sisse tagasi lükkama ja endas pettunud olema, et ma viha tunnen, et ma ei ole suutnud andestada...
Ühesõnaga… praeguse seisuga…põlgan, põlgan iiveldamise ja mõnede hetkedel lausa poolpimeda raevuni! Kas ma `keeraksin neile käru` kui mul see võimalik oleks? Ei. Mis sellest mulle kasu oleks?! Kas ma paneksin nende lapsed läbi elama seda, mida nemad mulle tegid? Ei, lapsed ei ole süüdi vanemate tegudes ning enda kogemusi aastast aastasse ei sooviks ma oma vaenlaselegi! Mul läheb veel aega, tõenäoliselt kaua, et oma enesekaitse eesmärgil lõhestunud isiksus taas üheks tervikuks muuta. Ja ikka ja jätkuvalt see viha... kas see on normaalne või peaksin ma end lõplikult `maha kandma` kui katkise ja parandamatu `asjanduse`? Ja ma juurdlen, ikka juurdlen...

Ja, kindlasti sa "keerad neile käru" ja kõike muud. Proovi oma viha puhtana hoida, kaota sealt see iiveldus-lisand. Nüüd, kui
"käega katsutav" energia nimega "viha" käes võid sa endaga imesid korda saata! "Maha Kanda" võid ennast iga kell, kui asi
tõsiselt hulluks läheb. Vahepel võiks lihtsalt huvitavalt ja õnnelikult elada, eksju? Ja ära juurdle, see ajab hulluks.
NAUDI PISIASJU JA TROTSI HIRMU! Lisaboonusena tähelepanek - ainult lumpen kiirustab.

(14-01-2011 01:09 )Ott Sama Kirjutas:  Nüüd, kui "käega katsutav" energia nimega "viha" käes võid sa endaga imesid korda saata!

Just nii. Selline viha on suur jõud. Puhas puhtaks põletav põletav ja jõuline viha, mis põletab teemantiks minevikus olnud söehunnikud. Sellega saad ennast "kokku lappida" ja jääb ülegi. Ainult et KUIDAS seda teha, selle tee saab igaüks ainult ise leida.

Ei tahaks siin nüüd küll targutada, aga kas see vihast tekkiv energia siiski mitte negatiivne pole?
Edasi minekuks on ikka positiivset energiat vaja!?

(14-01-2011 11:54 )päikeseinsener Kirjutas:  Ei tahaks siin nüüd küll targutada, aga kas see vihast tekkiv energia siiski mitte negatiivne pole?
Edasi minekuks on ikka positiivset energiat vaja!?

Parem aktiivne kurjus, kui mööduv headus
Energia on energia. Inimene lihtsalt tähtsustab üle selle energiaga kaasnevat "lugu".