Ebatavaline paar

Aegade algusest on inimene loonud teistega suhteid. Naise ja mehe vahelisest suhtest kuni samasooliste suheteni, on meil kõigil tugev soov endale partner leida. Aga kogu ajaloos on ilmselt üks, mis paistab oma ebatavasuse pärast kõige enam välja. Järgneva suhte tekkimiseks pidid mängu tulema ekstreemsed kokkusattumused – ja nagu allpool kirjas, siis nii ta 19. sajandi Pariisis korraks ka juhtus.

Mängijad

Juan Baptista dos Santo

Juan Baptista dos Santos sündis Portugalis Faro linnas aastal 1843 ning sai oma esimese arstlikku kontrolli alles 6 kuuselt. Tema vanemad ja kaks õde-venda olid heas tervislikus ja füüsilises seisundis ning tema ema rasedus ja ta sünd olid tavalised. Lapsena peeti Juani vägagi nägusaks, heade proprotsioonidega ja heas vormis olevaks – kui välja arvata tema kaks väljaarenenud peenist ning tema kolmas jalg.Santose kolmas jalg oli tegelikult kaks jalga, mis olid kokku kasvanud, ning kuigi sellel moodustisel puudus enda iseseisev motoorika, oli ta käega kergelt liigutatav. Mõlemad peenised funktsioneerisid ideaalselt. 1865 aasta raportis on märgitud, et Santos kasutas vahekorras olles mõlemat peenist, ning kui oli ühega lõpetanud, jätkas ta teisega. Raportis oli ka ära märgitud, et Santosel oli rahuldamatu seksuaalne isu.

Blanche Dumas

Blanche Dumas sündis Martinique’i saarel 1860 aastal. Tema isa oli prantslane, ning ema ¼ mustanahaline. Ta omas väga laia vaagnaluud, kahte halvasti arenenud jalga ning veel kolmandat jalga, mist a vaagna keskelt välja kasvas. Lisaks kästiarenenud rinnale oli tal ka kaks väiksemat, rudimentaalset rinda – mõlemal nibud – häbemepiirkonna lähedal. Sellele lisaks omas Blance ka kahte vagiinat, mis olid mõlemad hästi väljaarenenud ja mõlemad sama tundlikud. Tema seksuaalne isu oli väidetavalt vägagi kurikuulus. Blanchel oli suur arv meesaustajaid ning väidetavalt “lõbustas” ta oma kahe vagiinaga mehi. Rolli hästi sobides, kolis ta Pariisi ja hakkas kurtesaaniks.


Suhe

Öeldake, et tihti on reaalsus kummalisem kui ulme, ning nende kahe inimese suhe räägib selle kasuks. Dumas ja Santos kohtusid Prantsusmaal, ning neil tekkis kirglik ja vägagi palju jutuainet andnud suhe. Mõlemad olid leidnud selle ühe ja ainsa inimese maailmas, kes suutis nende seksuaalset isu ja nende kehasi ideaalselt rahuldada. Ajalugu on meile andnud kummalisi paare, aga kahtlusteta on antud armuafäär erakordne ja võimalused, et midagi sarnast taas juhtub, nullilähedased.

Loo moral – kui sa kunagi mõtled, või oled mõelnud, et sa ei leia enda kõrvale kunagi kedagi, siis loodusel on kombeks meid üllatada – ükskõik kui ebatavalised me ka ei ole.

"Mõlemad peenised funktsioneerisid ideaalselt."
Hea hinnang!
Ideaalselt funktsioneeriv peenis, mitte normaalselt funktsioneeriv.



Huvitav, kes selle hinnangu asjale andis? Tundub, et keegi, kes oli väga suures vaimustuses peenise töövõimest.

(12-01-2011 14:43 )jooshik Kirjutas:  "Mõlemad peenised funktsioneerisid ideaalselt."
Hea hinnang!
Ideaalselt funktsioneeriv peenis, mitte normaalselt funktsioneeriv.



Huvitav, kes selle hinnangu asjale andis? Tundub, et keegi, kes oli väga suures vaimustuses peenise töövõimest.

See on minu tõlge ingliskeelsest tekstist kus oli sõnakasutus "perfectly", nii ma ta ideaalseks paningi. Suur saavutus ju nad mõlemad "normaalselt" funktsioneerima saada, seega miks mitte öelda: ideaalne

Ausalt öeldes tundus mulle see jutt algul liiga "kollane", aga igaks juhuks vaatasin järgi ja kas sa näe..

http://tinyurl.com/5r7oz4b ja http://tinyurl.com/6eleg9g

Mmmm, igaühe jaoks on tõesti kuskil keegi . . . . hakka või uskuma!

Tuli selle looga meelde naljakas müüt Platoni "Pidusöögist", kus komöödiakirjanik Aristophanes kirjeldab, mis see armastus tegelikult on.
Nimelt rääkis ta, et inimene koosnes algul neljast jalast, neljast käest ja kahest näost. Kuid inimene hakkas sellisel kujul jumalatele vastu ning sai liiga tugevaks. Jumalad pidasid siis õigeks inimene pooleks jagada, mis tähendab, et inimene, sellisel kujul nagu me teda teame, on üks pool tervikust ning armastus pole midagi muud kui oma teise poolega kokku saamine.

Müüt müüdiks, kuid ausalt öeldes annab see lugu mõtlemisainet, sest nagu juba mainitud, mängivad siin üüratult väikesed tõenäosused rolli.

(12-01-2011 15:39 )Kazluk Kirjutas:  Tuli selle looga meelde naljakas müüt Platoni "Pidusöögist", kus komöödiakirjanik Aristophanes kirjeldab, mis see armastus tegelikult on.
Nimelt rääkis ta, et inimene koosnes algul neljast jalast, neljast käest ja kahest näost. Kuid inimene hakkas sellisel kujul jumalatele vastu ning sai liiga tugevaks. Jumalad pidasid siis õigeks inimene pooleks jagada, mis tähendab, et inimene, sellisel kujul nagu me teda teame, on üks pool tervikust ning armastus pole midagi muud kui oma teise poolega kokku saamine.

Müüt müüdiks, kuid ausalt öeldes annab see lugu mõtlemisainet, sest nagu juba mainitud, mängivad siin üüratult väikesed tõenäosused rolli.

Väga hea tähelepanek sul muide.