Armastus

Armastusega on sama "teema" nagu vaimudegagi.
Kes usub, kes mitte. Kes on näinud, kes ei ole näinud. Mõni on ka tundnud.
Armastus ei ole kohe olemas. Armastus tekib elukogemustega.
Ma kujutan ette, et inimesed kes on koos olnud 50 aastat võivad kindlalt öelda, et nad tõeliselt armastavad teineteist.

Aga nuh, nagu ma ennist ütlesin : kes usub, kes mitte.

Raul

Kui inimesed on elanud koos 50 aastat siis äkki võiks seda nimetada ikkagi harjumuseks?

Mõnede puhul võib seda kindlasti harjumuseks nimetada aga mitte kõigi puhul.
Paljuski oleneb see tunne ju inimeste endi mõttemaailmast ja koos läbielatud raskustest/rõõmudest.

Vähemalt mina usun nii.

Raul

Mina arvan, armastus ( sõna ) on inimeste poolt välja mõeldud mingi meeleseisundi kirjeldamiseks. Tegelikuses on asi mõttejõus. Me lihtsalt pühendame piisavalt ja intensiivselt oma mõtlemise aega ühele kindlale inimesele ergutades teatavaid protsesse organismis, mis tekitavad adrenaliini taseme tõusu jms. Kahjuks piirab argipäev seda protsessi sest peame ju muudele asjadele ka mõtlema...Kindlasti mängib siin mingi osa nn. sugulashinge taasleidmine mis annab tõuke sellele mõtlemise protsessile...ja võib-olla on eludevahelises keskkonnas mingi armastuselaadne seisund mis paneb meid seda seisundit taga igatsema ja hingesugulast otsima.

Vaat siin ongi nii, et see nn armastus, millest siinpoolt arutlet, on ikkagi isikuga (ego siis) seotud. Ehk siis puhtalt kirele pluss muule organoleptilisele suunatud. Aga eks puuelda tuleb ikke selle korgema armastuse poole - armastus maailma, koiksuse, kaasinimeste, -loomade, uldse ELUIME vastu. Ehk siis armastus= harmoonia? Selge, et vaga raske ulesanne...

Nagu rate.ee juba

Armastus kui hoolivus ja arvestamine teineteisega, armumine, vot see on teine asi... Armastus on iga inimese jaoks erinev tunne ja kindlasti on ta raskesti defineeritav mõiste.
Olen tundnud...

Kas armastuseks on vaja teisi inimesi? Või võib inimene ka kogu elu täiesti üksi olla ja ikka on (väljundiga) armastus? Kas armastusele üldse on vaja väljundit? Mul tekkis miljon küsimus kui lugesin delfist mõningaid kommentaare ja hakkasin neid mõttes kõrvutama.

"otsisin luuletust ja muid asju, 25.12.2010 15:15
Otsisin üht "The Beatles" laulu, kus peaks olema umbes sellised sõnad, kui eesti keelde tõlkida:
"kinnisilmi on elu lihtne, sest vääritimõistmine on kõik, mida näed... jne."
Mina näen maailma nii, et armastus on see, mis aitab inimeste silmad sulgeda ja siis on elu kerge! Siis ei tehta midagi pingutusega ja isegi üksindus, kui keegi väidab, et inimene on alati üksi, ei ole enam koorem. Kahjuks vanematel inimestel kipub usk sellistesse ilusatesse asjadesse ära kaduma".

arvamus, 25.12.2010 16:21
Karambal (12:35) on 6igus. Armastus mis edasi viib ei ole mitte klammerdumine v6i s6ltuvus teisest inimesest (see nn. paarissuhe). Paarissuhe on ainult yks osa (ja loodetavasti enamusele m66duv) inimese armastuse kogemuse otsingutest elus. Ei maksa vastutust oma elu eest teisele inimesele veeretada, l6puks on ikka sinu hing mis arenemata jääb kui parasiidina teise kylge klammerdud. Nagu Runi on 6elnud, inimelu eesmärk on järk-järgult yle saada piirangutest armastuse ees oma hinges, kogu oma elu kogemuse läbi.

Tekkis küsimus, et kas paarisuhe on halb asi? Kas inimene kindlasti veeretab oma elu kellegi teise kaela kui ta on paarisuhtes? Kuidagi väga must-valge tundub see arusaam olevat.

arvamusele 16:21, 25.12.2010 17:17
"Sina võid ju hinge arendada, kui sa soovid (aga kuhu kohta, mina küsiks seda), aga mina olen vist nii madalalaubaline, et mul on tunne, nagu ma oleks juba kohal - ma tahaks AINULT õnnelik olla ja mingid muud värinad elus jätavad mu suures osas külmaks. Sellest vist tulebki see põhimõtteline erinevus. Oma kaitseks võin öelda, et selline sinu jaoks vist "madal" mõtteviis on ainus, mis hoiab mu jalad maapinnal ja ma saan elus toimida täieväärtusliku indiviidina. Muidu läheksin päris kindlasti "lendu". Ühesõnaga - pea on siis külmas minu jaoks.
Teiseks ei tunne ma, et ma oleksin kuidagi parem, kui mu elus on kannatused. Minu arvates elu on isegi päris karm ja siis on hea, kui on, kellega teineteisele toeks olla - vabaduse mõttes, toetades teineteise arengut sellisel viisil, nagu teisel on parem. Armastavad inimesed, nagu mina toetavast paarissuhtest aru saan, ei piira ega kammitse teineteist, vaid on olemuses vabad - igaüks tahab ju kogeda vabadust, ka armastus ei peaks olema koorem"!

"arvamusele 16:21 veel, 25.12.2010 17:31
Aga sinu mõttekäik tõi mulle silme ette ühe mõtteguru, kellel raamatut ma kunagi sirvisin. Tema raamatu tiitellehel oli kirja pandud tänu kannatuste eest, mille läbi oli ta jõudnud Jumala tõelise olemuseni - lõpliku hingerahuni (Armastuseni?). Ja mida enam ma seda raamatut sirvisin, seda enam sain aru, kui palju oli see inimene eemaldunud reaalsest elust. Piltlikult öeldes - mida kauem inimest peksta, seda külmemaks ta muutub, kuni ta lõpuks tõepoolest ei tunnegi enam sooja või külma erinevust. Ainult külm "karjatus" tühjuse poole jääb alles, palve Jumalale. Vabandust".

Ma arvan, et nii mõnigi, kes need kommentaarid läbi luges, saab aru, et mõtteainet võib tekkida. Tekkis minulgi, iseasi, kas ma olen minimaalselgi tasemel pädev selle peale mõtlema. Mul käis neid komme lugedes peast läbi, et kirjutaks ja küsiks, mida paraveebud arvavad, aga siis otsustasin sinnapaika jätta.... Kuni sattusin sirvima uute postitustega teemasid ja `armastus` hakkas kohe silma


http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lu...d=36928181

Huvitav, kui inimene kohtub oma saatuse ja ettemääratusega siis nimetab ta selle kohe armastuseks.

(26-12-2010 01:35 )VironShaman Kirjutas:  Huvitav, kui inimene kohtub oma saatuse ja ettemääratusega siis nimetab ta selle kohe armastuseks.

Veel on huvitav, et see ettemääratus, kohe nii ihkama ja tahtma ajab (?)
ja mida enam armastad, seda vähem vastuarmastust sellelt ettemääratult ja vastupidi.
Ja kas siis sellele, kes tugevamini armastab on enam ettemääratud ?
Enamasti on vastastikune armastus erinev, üks armastab ja teine võib olla ainult lubab end armastada.

(26-12-2010 05:03 )Eithea Kirjutas:  Veel on huvitav, et see ettemääratus, kohe nii ihkama ja tahtma ajab (?)
ja mida enam armastad, seda vähem vastuarmastust sellelt ettemääratult ja vastupidi.
Ja kas siis sellele, kes tugevamini armastab on enam ettemääratud ?
Enamasti on vastastikune armastus erinev, üks armastab ja teine võib olla ainult lubab end armastada.

On olemas tunded ja emotsioonid. Need,mis Sa välja tõid on kahtlemata emotsioonid.
Armastus on müsteerium- nii seletatakse seletamatut.
Jääb kohati selline mulje,et osad inimesed ei ole selle tundega üldse tuttavad.
Ühesõnaga juhe jooksis kokku,nii juhtub alati,kui tahad seletada midagi,mida ei saa sõnadega seletada.

(26-12-2010 11:32 )alar Kirjutas:  

(26-12-2010 05:03 )Eithea Kirjutas:  Veel on huvitav, et see ettemääratus, kohe nii ihkama ja tahtma ajab (?)
ja mida enam armastad, seda vähem vastuarmastust sellelt ettemääratult ja vastupidi.
Ja kas siis sellele, kes tugevamini armastab on enam ettemääratud ?
........................

On olemas tunded ja emotsioonid. Need,mis Sa välja tõid on kahtlemata emotsioonid.
Armastus on müsteerium- nii seletatakse seletamatut.
Jääb kohati selline mulje,et osad inimesed ei ole selle tundega üldse tuttavad. ................

Kõik ei ole nii lihtne, kui paistab ...sinu puhul on hästi märgatav emotsioon, millepärast sa ainult mind tsiteerid, kuigi järgnevas tuleb sul siiski mitmus sisse "... et osad inimesed ei ole selle tundega üldse tuttavad".

(02-05-2008 00:38 )Spirit007 Kirjutas:  heh....tegelikult sellist "asja" nagu armastus ei eksisteeri, on lihtsalt selline sõnakõlks, seda võib seletada kui hoolimist ja kui olete pannud tähele, et märkate kedagi ja jalad lähvad kohe "nõrgaks" ning süda hakkab puperdama, siis see on kiindumus....

Praktikas järgi proovitud. Olen nõus Spirit007-ga.

Armastus on kunstiliik nagu ka muusika...

(26-12-2010 22:07 )Shponglebob:::) Kirjutas:  Armastus on kunstiliik nagu ka muusika...

Päris nii üldistada ei saa. Esmalt on armastus ikka tunnetes, mõtteis. Mõttele järgneb tegu - eneseväljendus läbi sõna või teo. Kui mõttele tegu ei järgne, siis ei ole ka kunsti. Samas kui sa lihtsalt avaldad verbaalselt armastust, siis kus on kunst? Kui avaldad armastust läbi luuletuse või joonistamise, siis olen nõus, see on kunst.

Õigus... luulet muidugi saab verbaalselt avaldada või nii =) Aaaaga mulle lihtsalt meeldib kuidas se lause kõlab... muusika ilmselt ongi armastusele kõige lähem asi minujaoks, ehk sellepärast... muide nüüd tuli veel üks tore üldistav lause meelde mis sinule vb ei sobi =)
"Armastus pole midagi muud kui kahe kujutlse vahetamine ja kahe limasnaha kokkupuude". Sa võid öelda et sedasi ei saa... aga mulle meeldib nii mõelda... nii on lihtsam

---

Ja Nii Ongi! ütleks Zenja

(17-08-2006 14:13 )Daamien Kirjutas:  Kui hoolid inimesest nii palju, et sureksid tema eest. Arvan, et see äkki ongi armastus.

See on juba märterlus ning see ei vii kuhugi. Hullemal juhul peale sinu surma teeb enesetapu ka su partner. Pigem püüa nii, et jääte mõlemad ellu. Saate ehk üksteist veel nautida.


Ma ise ka pole suutnud armastuse olemust ära tabada. Kui ühe huvitava infokillu olen saanud ja see ütleb nii: "armastus (või üks selle väljund) on soov toetada, ergutada partneri loovust, loomingulisust".

Kel armastus aktiivne, tunneb soojusena südames. Ei eelda partneri ega teiste inimeste lähedust ja väljendub ümbrusele, lähimale intensiivseim. Paarisuhtes voog naiselt, soojuse aktiveerimiseks mehe südames. Realiseerimisel ühendsoojus mölemile. Soojus on toidet andev aspekt paarisuhte sisule. Sisu tekib vastastikusel aktiveeringul ja vöimalik täiendava paarilise olemasolul. Täiendavus pole manipuleeritav, ei tahteliselt ega tarkusega esilekutsutav. Aspektid on sooliselt erinevad ja olemasolu tulemusena tunnevad mölemad end terviklikumana, tasakaalus tervikuna. Kummaski on neid kaheksa. Neli aktiivset aspekti mehes kaasaktiveerivad samad naisel, erinevusena vähemaktiivsuses. Naise neli aktiivset kaasaktiveerivad samad mehes, aga vastavalt väheaktiivsed.[/size][/font]
[font=Times New Roman][size=medium]

(26-12-2010 01:27 )Preilikass Kirjutas:  Kas armastuseks on vaja teisi inimesi? Või võib inimene ka kogu elu täiesti üksi olla ja ikka on (väljundiga) armastus? Kas armastusele üldse on vaja väljundit? Mul tekkis miljon küsimus kui lugesin delfist mõningaid kommentaare ja hakkasin neid mõttes kõrvutama.

"otsisin luuletust ja muid asju, 25.12.2010 15:15
Otsisin üht "The Beatles" laulu, kus peaks olema umbes sellised sõnad, kui eesti keelde tõlkida:
"kinnisilmi on elu lihtne, sest vääritimõistmine on kõik, mida näed... jne."
Mina näen maailma nii, et armastus on see, mis aitab inimeste silmad sulgeda ja siis on elu kerge! Siis ei tehta midagi pingutusega ja isegi üksindus, kui keegi väidab, et inimene on alati üksi, ei ole enam koorem. Kahjuks vanematel inimestel kipub usk sellistesse ilusatesse asjadesse ära kaduma".

arvamus, 25.12.2010 16:21
Karambal (12:35) on 6igus. Armastus mis edasi viib ei ole mitte klammerdumine v6i s6ltuvus teisest inimesest (see nn. paarissuhe). Paarissuhe on ainult yks osa (ja loodetavasti enamusele m66duv) inimese armastuse kogemuse otsingutest elus. Ei maksa vastutust oma elu eest teisele inimesele veeretada, l6puks on ikka sinu hing mis arenemata jääb kui parasiidina teise kylge klammerdud. Nagu Runi on 6elnud, inimelu eesmärk on järk-järgult yle saada piirangutest armastuse ees oma hinges, kogu oma elu kogemuse läbi.

Tekkis küsimus, et kas paarisuhe on halb asi? Kas inimene kindlasti veeretab oma elu kellegi teise kaela kui ta on paarisuhtes? Kuidagi väga must-valge tundub see arusaam olevat.

arvamusele 16:21, 25.12.2010 17:17
"Sina võid ju hinge arendada, kui sa soovid (aga kuhu kohta, mina küsiks seda), aga mina olen vist nii madalalaubaline, et mul on tunne, nagu ma oleks juba kohal - ma tahaks AINULT õnnelik olla ja mingid muud värinad elus jätavad mu suures osas külmaks. Sellest vist tulebki see põhimõtteline erinevus. Oma kaitseks võin öelda, et selline sinu jaoks vist "madal" mõtteviis on ainus, mis hoiab mu jalad maapinnal ja ma saan elus toimida täieväärtusliku indiviidina. Muidu läheksin päris kindlasti "lendu". Ühesõnaga - pea on siis külmas minu jaoks.
Teiseks ei tunne ma, et ma oleksin kuidagi parem, kui mu elus on kannatused. Minu arvates elu on isegi päris karm ja siis on hea, kui on, kellega teineteisele toeks olla - vabaduse mõttes, toetades teineteise arengut sellisel viisil, nagu teisel on parem. Armastavad inimesed, nagu mina toetavast paarissuhtest aru saan, ei piira ega kammitse teineteist, vaid on olemuses vabad - igaüks tahab ju kogeda vabadust, ka armastus ei peaks olema koorem"!

"arvamusele 16:21 veel, 25.12.2010 17:31
Aga sinu mõttekäik tõi mulle silme ette ühe mõtteguru, kellel raamatut ma kunagi sirvisin. Tema raamatu tiitellehel oli kirja pandud tänu kannatuste eest, mille läbi oli ta jõudnud Jumala tõelise olemuseni - lõpliku hingerahuni (Armastuseni?). Ja mida enam ma seda raamatut sirvisin, seda enam sain aru, kui palju oli see inimene eemaldunud reaalsest elust. Piltlikult öeldes - mida kauem inimest peksta, seda külmemaks ta muutub, kuni ta lõpuks tõepoolest ei tunnegi enam sooja või külma erinevust. Ainult külm "karjatus" tühjuse poole jääb alles, palve Jumalale. Vabandust".

Ma arvan, et nii mõnigi, kes need kommentaarid läbi luges, saab aru, et mõtteainet võib tekkida. Tekkis minulgi, iseasi, kas ma olen minimaalselgi tasemel pädev selle peale mõtlema. Mul käis neid komme lugedes peast läbi, et kirjutaks ja küsiks, mida paraveebud arvavad, aga siis otsustasin sinnapaika jätta.... Kuni sattusin sirvima uute postitustega teemasid ja `armastus` hakkas kohe silma


http://naistekas.delfi.ee/persoon/elu_lu...d=36928181

Armastus on tõesti vist müstika.. ja müstika on lugeda eelnevaid postitusi. Inimesed tõepoolest ei teaks nagu enam mis armastus on. Kui armastus on, siis ei teki seda küsimustki, kas ta on või mitte. Armastust saad sa jagada jah erinevatel viisidel, aga armastus ei ole mingi sõprus + seks, karju appi - kust selliste järeldusteni üldse tullakse?! Selliste järelduste najal võiks öelda küll, et armastus on muutunud samasuguseks nähtuseks nagu imed - paljud ei usu, sest pole ise "näinud", aga see ei tähenda, et pole veel olemas. Armastuse tingimuseks ei ole teine inimene, võib olla, aga ei pruugi. Armastus on üks suur looming ja vabadus. Kui räägitakse nii suurest armastusest, et hakatakse kohe ennast kellegi/millegi nimel tapma, siis sorry, aga see tundub minu jaoks juba kohati tingimuste seadmises ja enese mitte väärtustamises - ennast tuleb ka osata armastada. Armastus on elu.

PiziIngliitoga nõus. Lisaksin veel seda, et armastusega kaasneb ka usaldus. Kui ei ole usaldust, siis ei ole ka armastust.

Ei saanud täpselt aru, mida usalduse all mõtled.. jälle mingi tingimus, et "tohiks" armastada?

Aga miks räägitakse tingimusteta armastusest.
See eeldab ju, et on olemas tingimustega armastus ka olemas.

Armastus lihtsalt on. Ma ei julgeks küll tingimuste loomise konteksti armastust toppida - see oleks lihtsalt.. mingi omakasupüüdlik taotlus sellisel juhul. Armastus ei saa ju olla omakasupüüdlik :S

Tingimusteta armastus on olemas ja üks selle komponente on ka usaldus.
Meie võime Armastust lahata ja kategoriseerida ning paigutada teda nii
sinna kui tänna, kuid inimest keda selline Armastus on "tabanud" vaid
TUNNEB seda - TINGIMUSTETA.

(28-12-2010 07:43 )excubitoris Kirjutas:  Tingimusteta armastus on olemas ja üks selle komponente on ka usaldus.
Meie võime Armastust lahata ja kategoriseerida ning paigutada teda nii
sinna kui tänna, kuid inimest keda selline Armastus on "tabanud" vaid
TUNNEB seda - TINGIMUSTETA.

Väga õieti öeldud.