[Celtic]

A:
igal inimesel on sündides kaasa antud teatud valem. (teadupärast on maailmakõiksuse elementaarseim asi matemaatika). see on ta saatusevalem. üldine lõppsumma milleni ta peab jõudma. kuid see lahenduskäik mille abil vastuseni jõutakse on erinev... isegi kõige parema planeerimise juures ei saa ette määrata kõiki tegureid mis võivad mõjutada lahenduskäiku. oletame et su elus juhtub midagi mis muudab ratsionaalselt sinu lahenduskäiku. (olid juba nii ligidal vastusele kuid vale arvestus viis su jälle algusesse tagasi). see on ring mis leiab lahenduse inimese surmaga. siis lõpeb ka võrrand.
teguritega mängimise tõin ma sisse sellepärast et igal meie elusekundil on meil võimalus langetada otsuseid. mis oleks kui ma oleksin näiteks selle A asemel B kirjutanud? kõik need pisiasjad mõjutavad meie üldvõrrandi lahenduskäiku.
Aga suund on olemas... on olemas vastus... meie kaela on jäänud ainult lahenduskäik välja mõelda.
Ning iga eelmine valik tekitab juurde miljoneid uusi tegureid millede hulgast valida.
Selline on meie elu... tühipaljas matemaatika mis on ometi nii raskeks aetud.
Sellise arutelu käigus hakka tõesti mõtlema et me oleme osake mingist hiiglaslikust valemist... mis töötab kuskil arvutis...

B:
No aga vaata, kui on nii, et seda lõpplahendust pole olemas enne lõppu, selles mõttes, et tulevikku kui sellist ei eksisteeri veel mingil kujul enne selle reaalset saabumist, mil seda võib juba olevikuks nimetada. Ja seepärast ütleme, et "üldine lõppsumma milleni ta peab jõudma" ei ole veel teada...Ja mis see vastus sulle annaks? Kas muudaks midagi paremaks või saaks millestki teadlikumaks ("see on ring mis leiab lahenduse inimese surmaga. siis lõpeb ka võrrand") Siis ma olen juba surnud ju...

"..olid juba nii ligidal vastusele kuid vale arvestus viis su jälle algusesse tagasi" Kuidas ma seda siis üldse teada võiksin, et olin vastusele ligidal, kui lahenduse leiab surmaga? Mis juhtub aga siis, kui inimene ei jõuagi selle lõppsummani -- ei julge mõeldagi Inimese elu on tema looming ja ta ei tea ka parima tahtmise juures, kuhu see välja jõuab....mu meelest. No näed, jälle ma hakkasin vaidlema. Ja mille pärast, et tõestada, et mul on õigus? No lihtsalt arusaamatu suhtumine minu poolt.

A:
Hmm... sa esitasid paar küsimust...
Esiteks.. on küll meil siht. Ma usun et selleks sihiks on surm. Surm saabub siis kui oled oma elus sotid segeks ajanud. Ehk siis võrrandi lahendanud. See ongi vastus... milleni me püüdleme.
Tekib huvitav küsimus... mis siis kui me ei lahendagi seda ülesannet? Kas me oleme siis surematud? Võibolla...

Toon lihtsa näite mis suudaks mu juttu veidi kirjeldada:
Oletame et sul on võimalus minna jala või autoga. Valid jala minemise... aga oleks sa autoga läinud oleks juhtunud õnnetus ning sinu lahendus oleks saabunud kiiremini. Ent valides jalamineku sa läksid lihtsalt pikema lahenduskäigu teed... sa ei valinud kerget lahendust. Sa tõid võrrandisse sisse uue teguri mille sa arvasid aitavat sul ülesannet lahendada... ent praktikas viis su lahendusest hoopis kaugemale.

Selles seisnebki vaba tahe... ning sellest lihtsast näitest võib teha järeldused et tegelikult me tahame surra... elu mõte pole midagi otsida või mingit taevalikku õndsust taga ajada... elu mõte on võimalikult kiiresti võrrand lahendada.
Meie probleem seisnebki selles et me arvame et igal asjal ja sündmusel peab mingi tagapõhi olema... elul peab mõte olema.
Ja miks peaks see olema midagi erilist... miks mitte surm?

* * *
Castaneda süntaks:

Inimene uuris oma võrrandeid
ja teatas, et Universumil on olemas algus.
Alguses oli plahvatus, ütles ta
ja nimetas selle suureks pauguks,
nõnda sündiski Universum.
Ja see paisub, ütles inimene.
Ta isegi arvutas välja selle eluea kestuse:
10 miljardit Maa pöörlemist ümber Päikese.
Ja kõik olid õnnelikud.
Nad otsustasid, et see arvutus, et see on teadus.
Kellegi pähe ei tulnud mõte,
et oletades, et Universumil on algus
see inimene lihtsalt järgis oma keele süntaksit,
mis nõuab sünnile sarnast algust
küpsusele sarnast kestmist
surmale sarnast lõppu.
Universum algas ühel päeval
ja praegu see vananeb, veenis meid see inimene.
Ja see sureb, nagu kõik sureb,
nagu ta isegi suri pärast seda, kui oli seadustanud
matemaatiliselt oma emakeele süntaksi.

[etc]

umm... elu mõte on siis võimalikult kiiresti surra? Ei näe siin erilist loogikat. Ja milleks need lahenduskäigud siis? Hüppame kohe auto alla ja võrrand on lahendatud. Mis enam oodata?

[Keits]

Seda lugedes tekkis sama mõte mis etc-l. Kui lõppvastus oleks surm. Mida me siis siin ikka pikalt arvutame. Teeme endi võrrandi ju aina keerukamaks. Kõik võtkem püssid kätte ja ....

[Celtic]

kiire suitsiid pole võrrandi lahendamine vaid nagu matemaatikud ütlevad: tõestuseta mitte midagi.

kes vähegi on koolis matemaatikatunnis kõrva lahti hoidnud see teab et ülesande lahendus pole lahendus kui puudub lahenduskäik. lahenduskäik on see mis loeb. mitte lahendus ise...

[fyb]

antud juhul oleks lahenduskõik päästikule vajutus siis

ei usu eriti et elu mõte oleks surm..
kas vastsündinu looduslik surm tähendab et ta võrrand on lahendatud?
teisel inimesel kulub 100 aastat ..

[Tutanhamon]

Ma usun, et on võimalik modelleerida elu, mis sõltuks siis erinevatest teguritest. Näiteks riik, kus inimene elab, sotsiaalne klass, sissetulek, kas inimene suitsetab, joob, tarbib narkootikume, kellena ta töötab, on ta abielus jne. Kui kõik need arvesse võtta, statistikat natuke teha ja üks mudel luua, siis on loomulikult võimalik elu pikkust kujutada võrrandina, mis sõltub paljudest faktoritest. See põhineb statistikal, isegi siis saab seda hinnata teatud tõenäosusega, nii et pigem olen selle poolt, et taoline võrrand võib eksisteerida vaid statistilisel kujul sõltuvalt andmetest, mis põhineb teistel inimestel..

[kal]

Esialgne postitaja etc
umm... elu mõte on siis võimalikult kiiresti surra? Ei näe siin erilist loogikat. Ja milleks need lahenduskäigud siis? Hüppame kohe auto alla ja võrrand on lahendatud. Mis enam oodata?

Võibolla ongi elu mõte võimalikult kiiresti surra. Teha ruumi teistele. Võibolla on universaalne valem niimoodi, et oma eluga, sa takistad kellegil teisel sündimast, takistad uue võrrandi loomist. Sinust sõltub kellegi teise elu keerukus. Sina kirjutad järgmise võrrandi.
Tegelikult ma olen kindel, et see võrrand ei lõpe meie keha mahajätmisega. Me rändame teise dimensiooni, ehk järgmisse tasandisse, võibolla see ongi elu eesmärk, jõuda järgmise tasandini, hüljates vana. Selleks tuleb lahendada võrrand.

Võibolla on võrranditel mitu lahendit, üks postiivne mis klapib ja teine negatiivne mis niihästi ei klapi. Negatiivse puhul äkki ongi.. krt mina ka ei tea.

[Teadet on muutnud 12-6-2004 postitaja kal]

Edit: selle postiivse ja negatiivse kohta veel niipalju, et tegemist on äkki kahepoolse võrrandiga. Kus mingi tehe võrdub mingi muu tehtega millel mõlemal on sees tegur x. See teine pool on kellegi teise elu. Siit tulevadgi äkki igasugused kokkusattumused jms.

[Teadet on muutnud 12-6-2004 postitaja kal]

[napoleon]

Mul tekkis seda lugedes mõte, et kui teame õiget vastust, siis jääb vaid tõestada, et elu surmaga lõppeb.
Selle tõestamiseks on 3 võimalust:
1. lahendame võrrandi
2. kasutame matemaatilist induktsiooni
3. püstitame väite vastaselt hüpoteesi, et elu ei lõppe surmaga ja tõestame, et see on vale.

IMHO on kaks esimest varianti tunduvalt keerukamad kui kolmas aga eks see oleneb mingil määral ka teguritest
Selles kontekstis võrdleksin elu pigem labürindiga ja suitsiidi reeglitevastaselt labürindi seina(de) lõhkumisega.
Tõele veel lähemal oleks tõenäoliselt see, et oleme riistvara mingile programmile, mis ei koosne ainult ühest põhivoost vaid kohaneb vastavalt väliskeskkonnale ja võibolla on mingil määral ka väliselt juhitav. Vahel eksib programm või selle haldaja ja siis hakkab juhtuma asju, mida paranormaalseks nimetame

[Rant]

Ma jälle mõtlen, et inimestel on ju erinev tase arengus. Ju siis on igaühel ka vastavava taseme raskusastme võrrand lahendada. Ja üle kõige meeldiks mõelda, et igaüks valib omale sobiva võrrandi ise. Ehk annab elule ise mõtte mitte ei otsi seda. Otsija , see püüab lahendada mingeid võõraid kusagilt ettesattund võrrandeid ja kõhkleb siis, et kuidagi tühi tundub elu- tühikargaja ju ongi ta võõral karjamaal.
Milleks uskuda, et kusagilt kellgi poolt on antud mingi võrrand, ja meie kõik peame seda nüüd palehigis lahendama. Ma ise valin, mis ma teha tahan. Ja tahan teha seda, mis pakub naudingut. Aga see oleneb jälle tasemest, mis kellele kaifi annab. Ma leian, et tuleb lihtsalt leida selline asi(võrrand) mis vastab meie võimetele, et anda toimetuleku elamus ja selle läbi eneseteostuse hea tunne. Kui inimene naudib oma elu ehk võrrandilahendamise protsessi, siis ma leian, on ta leidnud õige tee enda jaoks.

Aga meie sotsiaalne süsteem muidugi alati ei lase inimestel tunnetada, mida nad naudiksid. Ajupesuks nimetatakse ka seda, konformism möllab. Vaatame või, et inimesed peavad elama paarides, muidu ei peeta täisväärtuslikuks. Ja need, kelle jaoks oleks üksinduse võrrand tegelikult palju nauditavam ( no leidub ka selliseid) langevad selle sotsiaalse arvamussurve lõksu vahel- ja jääbki nende elu võrrand mu meelest neil lahendamata. Sest pole kaifi, on piin kokkujooksnud suhtest. Ja nii on paljude pealesurutud ajupesustatud asjadega- seepärast ongi hea oma peaga mõelda, et võiks leida teistest mõjutamata selle oma õige viisi lahendada just oma võrrand. Ma leian, et see, kes ei tunne rahulolu elatust, see ongi elanud vale võrrandit lahendada püüdes. Mis rahulolu sealt oodatagi.

[Thorondor]

Ütleme, et on võrrand, see on nagu labürint.
Enesetapp on seina lõhkumine.
S.t. elu mõte on lahendada võrrand reeglitepäraselt. Samas on võimalik ka sobi teha. Kui ma näiteks lähen meelega tööle koopasse kaevandama, aga ma tean et sealne koobas on habras ja kerge surma saada. Siis see ei ole enesetapp päris, või on. Kriibin vastu eluläbürindi seina, äkki kuskilt annab järgi.
Kes ütleb siis, kust maalt on reeglitepärane ja kust maalt mitte.
Oletame et on cheatimine, kui ma lähen olukorda, kus mu suremis võimalus on suurem. Aga kui mul on sõber, kes ei tea et just selles kaevanduses on ohtlik ja suunan ta sinna. Siis ma olen teinud heateo ju, aitasin tal lahendada võrrandit.
Või kirjutasin petukoodi tema eest.

Vabadus. Mida rohkem vabadust, seda parem, ja sinna poole tuleks püüelda.
Näiteks nagu ennist räägiti abielust või sellisest suhtest kahe inimese vahel. See tegelikult võtab nii mõnedki vabadused inimeselt ära. Aga ikka on vaja, et sul oleks keegi. Igaljuhul üksindus on rõve asi. /kummivingtulebaknastsissevuihh/

Samas ma võin teile öelda, et lahendus tuleb siis kui endal noa läbi ajude kohe lööd. Aga te ei jõua nagu seda kiiret tehet jälgida ja lahendus jääb saamata, ning otsite lahendust kümneid aastaid. Kui hakata propageerima enesetappe niimoodi, juhul kui süsteem töötaks nii, siis läheks kõik käest ära. Nagu kuskil Cobra 11. Davai, tulete minuga, mul on lahendus kirjas planeedil nimega Nektoria, teeme teile süsti ja siis tuleb Raumschiff, mis viib teid kohe sinna

Kas vanainimesed, ja kehva tervisega inimesed oskavad paremini selliseid võrrandeid lahendada ?

Mina mõtlen, et sellega on pigem nii, et sa võid surra vanadusse, õnnetuse tõttu ja igal muul viisil.
Surm võrrandi lahendamise tõttu on ainult üks neist variantidest.
Kehv lugu kui jään täna auto alla, aga homme oleksin võrrandi lahendanud ning mu laip oleks leitud päev hiljem infarkti tunnustega.
Filmis "Fallen angel" ("Langenud ingel"), arutavad politsei jaoskonnas Denzel Washingtoni kehastatud tegelane ja Tony Soprano tegelane sama teemat.
-võin isegi VHSil seda laenata, kui keegi tahab, aga enne piab kokkutulekul mind moosima natuke-
Elus on ka lihtsamad võrrandid, mida lahendada, ja mis aitavad kaasa üldvõrrandi lahendusele.


Siuke teoria Vabamüürlased ja inimese enda mõtlemine on inimkonna lolliks muutnud, selle pärast ongi ülerahvastatus. Enam ei osata võrrandit lahendada, sest mõistus on rikutud. Need kes vanaduse tõttu surevad kunagi, saadetakse tagasi ringlusesse. Ainult võrrandi lahendajad saavad kaugele minema. Alati saadetakse ka uusi juurde, kes siin esimest korda üht eluvõrrandit lahendavad.

Kal kirjutas nii:
--- selle postiivse ja negatiivse kohta veel niipalju, et tegemist on äkki kahepoolse võrrandiga. Kus mingi tehe võrdub mingi muu tehtega millel mõlemal on sees tegur x. See teine pool on kellegi teise elu. Siit tulevadgi äkki igasugused kokkusattumused jms.---

Iisrael sõduri valem: (ANS+lehm-naine*juust)*pomm

Enesetapu terroristi valem: ANS+(viha+ameerika+vesi)/pomm

Kui pomm pannakse teatud kohas ja tingimustel plahvatama terroristi poolt, siis pomm=0
[Ans= ülejäänud osa eluvõrrandist]

Iisraeli sõduri võrrand korrutatakse nulliga ning ta sureb kuna summa on 0.
Terroristi valemit ei saa nulliga jagada, ning ta ka sureb, aga satub edasi teistesse tingumustesse, kuna võrrand ei lahenenud. Vms.



[Teadet on muutnud 12-6-2004 postitaja Thorondor]

[Teadet on muutnud 12-6-2004 postitaja Thorondor]

[etc]

Äkki te tähtsustate seda kõike lihtsalt üle? Miks ei võiks elu olla just selline nagu ta on ja seda ilma võrrandite ja muu taoliseta? Igat asja ei pea võimatult keeruliseks tegema. Lihtsalt sünnime, elame ja sureme. Kes surem varem, kes hiljem. Mingid muud kolmandad asjaolud siin rolli ei mängi.

[napoleon]

Elu ongi selline nagu ta on, see kuidas seda tajume või tõlgendame ei muuda asja olemust. Võrrandi teema kisub juba filosoofilisest arutelust religiooni poole:
- keegi koostab võrrandi ja peame võrrandi lahendama
- need õnnelikud, kes võrrandi lahendavad pääsevad kuhugi(kaugemale?) edasi. Tõenäoliselt peab seal siis parem olema kui sinna pääsemise nimel pingutame.
- need, kes võrrandit ei lahenda, saadetakse tagasi.

Kas tekivad seosed mõne religiooniga, kus point on sama kuigi teiste sõnadega kirjeldatud?

Teistpidi, samad omadused on näiteks ka paljudel arvutimängudel... siit siis niipalju mõtlemisainet, et fun on mängimine kui tegevus ja kui kõik tasemed on läbitud, ei teki sellest pikemas perspektiivis mingit rahulolu vaid hakatakse uut mängu või muud huvipakkuvat tegevust otsima Võibolla on võrrandiga samuti, et tegelikult pole eesmärk seda iga hinna eest lahendada vaid huvitav on lahendamine kui tegevus

[Thorondor]

Ma tahan oma elus skripti välja nuputada, et kuidas ma saan savida siin mängus. Iga kord kui ära suren, siis lähen quicksave'i koha peale tagasi.

[Xanto]

Minu arvates on elueesmärk areneda. Kui elad õigesti, arened ja õpid, siis on järgmistes eludes sul palju kergem ja toredam.
See, et me siin elame, ei takista kedagi siia juurde sündimast.
Targad räägivad, et see planeet on mõeldud tegelikult u. 1 miljard inimesele. Inimesi on aga liiga palju, loodusressurssid saavad liiga kiiresti otsa, kui inimesi meie planeedil liiga palju on.
No Eestis on iive negatiivne, Euroopas ka asi nagu korras, aga näiteks Hiinlased ja Aafriklased paljunevad küll liiga kiiresti...
Nagu näha, ei suuda Hiinlased loodusest piisavalt toitu saada, väga paljud seal näljas ja söövad igasugust solki (söövad koeri, sitikaid, tõuke ja muud saasta)

edit: Ja konkreetses elus tuleks ka võimalikult palju tähtsaid "juppe" tagasi tõmmata (hingejuppe ja vaimujuppe), siis olete selles elus ja ka järgmistes eludes osavamad ja suutlikumad

[Teadet on muutnud 13-6-2004 postitaja Xanto]

[ent]

Castanedal oli vist selline lahendus: kui otsid pingeliselt millegi vastust, siis unusta see mõneks ajaks ära ja küsi seda siis enda käest ausalt.

[Teadet on muutnud 29-10-2004 postitaja durian]

[Strider]

Inimesed sünnivad, elavad, surevad... katkematus jadas. On teinud seda siinses süsteemis juba aastatuhandeid. Üks ja sama valem kordub taas ja taas jälle. Saavad kokku kaks sigimisvõimelist isendit, ühtivad ja loovad vähemalt ühe endasarnase jälle juurde. Too areneb, kasvab ja astub jällegi sellesse katkematusse jadasse, kohates kedagi, kellega justkui on miskit ühist, nt. järgmised viisteist minutitki, ja pannakse jällegi alus uuele kordusele, selleks, et ise vaikselt lõpule lõpuks vastu minna. Või siis... kas ikka selleks? Sest kõige selle sigimise vahele jääb ju meie süsteemi mõistes veel hulk aega ka kõigeks muuks. Aeg kasvada, aeg areneda, aeg armastada, aeg vihata, aeg... aeg... aeg... Lõputu aeg... Algusetu aeg...

Ajas on paljud asjad muutlikud. Me ei ole täna enam need, kes me olime siia süsteemi tekkides. Ka homme ei ole me siinses süsteemis enam need, kes me oleme praegu. Üks vähestest asjadest, mis on püsinud meie ajas muutumatuna, on vajadus soetada järglasi, anda edasi elu!

MIKS?

Miks seda kõike vaja on? Tulla siia ilma, kasvada, areneda, õppida, teha tööd, tunda rõõmu ja viletsust, tõlgendada rikkust ja vaesust, otsida oma elu mõtet, anda edasi elu,... teha veel neid lugematuid asju, mida sellel süsteemil meil pakkuda on, selleks, et siis peale kõike seda... surra!

Tundub ju mõtetu elu. Tulin, tegin ja surin. Mis selle elu mõte siis on? Kui kõik mis ma siin saavutasin tuleb ühel hetkel maha jätta?

Miks?

Olen juba pikalt oma mõtteis seda küsimust vaaginud ja nagu ütleb minu empiiriline tunnetus, siis ei ole mitte ükski asi siin ilmas lihtsalt nii sama, mitte millegi jaoks. Mõtetult. Lihtsalt tekkisin mingist mõtetusest ja olen mõtetult isegi mitte enda tarbeks.

Vaadake enda ümber ringi. Elu ei ole juhus. Järgige ükskõik millist seni tutvustatud teooriat, nad kõik räägivad süstemaatilisest tekkest. Alustage nn. Suure Paugu teooriast ja jälgige Darwini elu tekke seletusi. Lugege Piiblit, lugege Koraani, kuulake Paganaid või Budiste. Selles kõiges on struktuur, korrapärasus. Iga liigutus, mida me teeme, iga mõte, mida me mõtleme, sõna, mida me ütleme, kannab mingit eesmärki. Isegi kui... me seda ei soovi. Igal teol on tagajärg, ka siis, kui me seda ei taha. Sa teed käega tühise liigutuse õhus ja vaatad mulle targalt otsa, ning küsid: "Mis mõte sellel oli. Mis oli tagajärg?". Usu, sellel oli mõte ja kindlasti oli sellel tagajärg! Mõte oli sinu filosoofiline küsimus minule ja tagajärg... nt. üks paljudest tagajärgedest oli energia kulu sinu motoorikas või siis õhu koostismolekulide liikumapanemine. Milline on tagajärg aga sinu poolt tekitatud jadal, on meie poolt juba kontrollimatu. Me ei suuda seda veel täiuslikult hoomata.

Seega siis ei ole me siin lihtsalt olemiseks. Lihtsalt iseendale rõõmuks, isegi kui paljudele meist meeldib seda uskuda.

Miks me siis oleme? Miks me elame?

Mul ei ole täiuslikku vastust.Aga mul on omapoolne teooria, mida sa võid oma äranägemise järgi kasutada. Naerda selle üle või võtta seda dogmana. Vaidlustada või üldse tähelepanuta jätta.

On aeg. Ja on süsteem, mis meid re-genereerib, taastoodab ja paljundab. Ning on süsteem, mis meid elimineerib, kustutab ja välja lülitab.
Samuti on meil võimalus teha valikuid vastavalt oma äranägemisele või siis jätta need tegemata.

Nagu seni edukalt tõestatud, ei ole ükski materiaalne väärtus igavene. Nii ei ole seda ka see koht siin, kus meil on antud elada. Universum on pidevas muutumises koos meiega ja ühel hetkel saab ka sellele määratud aeg läbi. Siin peitubki küsimus!!! Kas meie saame otsa koos universumiga??? Kas lõpeb see lühiajaliselt juba kestvaks saanud re-genereerimis protsess koos sellele antud kohaga või suudame me parasiidina jätkata paljunemist järgmises meile soodsas kohas.

Miks me peaksime seda tahtma? Olgu see aeg või koht, milline tahes, protsess on ju muutumatu! Sünnime, elame, sureme. Kõik lõpeb?!

Ma olen veendunud, et see miski või keegi, kes algatas kogu selle meile tuttava protsessi, tegi seda täpselt samasuguse eesmärgi pärasusega nagu kõike muudgi.

Minu hüpotees on, et me oleme transporterid. Midagi on istutatud meie geenidesse, meie verre, meie emade piima. Midagi, mis on oluline kanda ühest ajaühikust järgmisse.

Ärge küsige mis see on.

Küsige, kas me oleme võimelised seda tegema.
Kas me oleme võimelised kestma jääma?

[Cthepy]

Elada selleks, et surra?
Tglt on ju nii...

[HUGOTH]

Igale inimesele antakse kaasa eluprogramm .mida ta peab elus tegema. See on iga ühel erinev, kahte ühesugust ei ole. Sellega võib meid võrrelda biorobotitega. Elu lõpuks on suurem osa täis ja ta kas läheb edasi teisele tasandile oma arengus või saadetakse tagasi uuele ringile. Iselõpetajad jäävad hulpima kahe tasandi piirile pikaks ajaks. See on nende karistus selle eest.Muidugi püütakse programmi tätmist takistada igasuguste ahvatlustega. Iga tegevus kodeertakse elumustri muutmisega. Selline kood on universaalne kõikjal. Tema tähendus on ühene. Head eksisteerimist.

[Thug]

Nojahh..matemaatika võrrandites sa ju üritad leida kiireimat teed vastsueni, isegi, kui sa teed enesepettust.
Eluga on samamoodi...sa teed võrrandile kiire lõpu elu endalt võttes.

[messa]

Ma mõtlen, et matemaatika on inimeste poolt välja mõeldud. Seda polnud enne meid - mõtlevaid olevusi, või äkki keegi avastas matemaatika? Ei usu. See on lihtsalt inimeste tüüpiline omadus asju lihtsustada, süstematiseerida.

Meie elu mõte pole surm. Meie elul on palju sügavam mõte - täiustuda.

Me ei ole enam ammu need, kes me olime tuhandeid aastaid tagasi ning tuhandete aastate pärast ei ole me enam need kes oleme praegu.
MINA (ainulaadse tähenduse ja kasutusega sõna) olen ja jään kestma seniks, kuni saavutan oma eksisteerimise eesmärgi. Keegi on mind loonud, keegi "kasvatab" mind ning seda põhjusega. Seda põhjust ma tunnetan, kuid ei hakka sellest pikemalt rääkima. Ütlen vaid üht, vaadake enda sisse ja tunnetage maailma. Mis teeb teid tegelikult õnnelikuks?
Vastus peitub meis enestes.

[ONE]

Mis matemaatikasse puutub, siis olen sinuga ühel nõul...ka minu meelest on kõike võimalik välja arvutada,tuleb vaid teada õigeid valemeid ja neid siis õigesti kasutada.Ja vastukaaluks kellegi väitele nagu oleks matemaatika tekkinud koos inimkonnaga...100% vale.Matemaatika on universaalne ja eksisteerib sõltumata inimkonnast.Olen kindel, et juhul kui peaksime kohtama mingi teise tsivilisatsiooni esindajaid võiksime nendega suhelda läbi matemaatika.Kuigi jah peab tunnistama, et ka matemaatikas esineb paradokse(olen isegi näinud mingit pikka tõestust, kus 1+1 ei ole mitte 2 vaid on 3)kuid kus neid ka ei esineks.Sama on ju ka Jumalaga, et kas suudab luua kella, mida ta kiriku torni ei jõua tirida.Siit nüüd edasi mõtteid mõlgutades, et kui minult küsida, et millesse sa usud, siis vastaksin ilmselt, et matemaatikasse...kummalin, aga tõsi ja tegelikult pole varem selle peale isegi mõelnud...nii, kellel huvi, siis liituge teeme oma MATEMAATIKUTE VENNASKONNA...nali ega ma ise tegelikult sellel alal väga haritud pole,aga huvi on küll.

[Jason]

kõike ei ole võimalik välja arvutada.

1) kunagi eksisteeris mingi ununenud nimega teadlase peas mõte, et kui oleks teada kõigi algosakeste algasendid ja kiirused, saaks nende põhjal välja arvutada iga suvalisel ajahetkel toimuva. selle teooria kustutas stephen hawking oma raamatus "universum põhklikoores." kahju, et enam ei mäleta, mismoodi täpselt aga igaüks võib lugeda - on eestikeelsena olemas ehkki üsna karvane materjal (kuigi autir ise väidab, et enam lihtsamalt ei saa)

2) isegi, kui hawking poleks seda ümber lükanud, tõestasid 20 saj esimestel kümnenditel bohr ja born, et vastupidiselt einsteini arvamusele jumal siiski mängib universumiga täringuid ehk siis subatomaarsete osakeste liikumine on "aeg-ajalt" (jutumärkides seepärast, et meie ja tuumafüüsikute arusaam mõistest "aeg-ajalt" on tohutult erinev) ettearvamatu. seega ei ole parimagi tahtmise korral võimalik matemaatika abil kõike välja arvutada.

see teine näide ei käinud tulevikuennustamise vaid lihstalt üleüldiselt algosakeste liikumise kohta.

[ONE]

Jah,pean tunnistam, et sul jälle õigus Jason.Aga ega rohkem oligi mu postitus suunatud matemaatika universaalsusele, kui just sellele, et kõik on välja arvutatav.Kuigi ikka väga palju asju on siiski ka arvutatavad.Kasvõi galaktikate liikumine,tähtede liikumine jne...Muidugi mida väiksemaks muutuvad objektid, seda raskem on midagi välja arvutada,kuna seda rohkemate teguritega tuleb arvestada.Kuna suurte objektide puhul me väga väikeste objektide mõju võime lihtsalt välja jätta, sest see on nii väike, et mitte öelda kaduvväike.Ja lõpetuseks siiski veel niipalju,et minu arvates tekkis matemaatika koos universumiga,koos ajaga ja üldse kõigega mis tekkis sel hetkel.Inimesed lihtsalt on õppinud sellest aru saama niisamuti nagu nad on õppinud aega määrama,aga nii nagu inimesed ei ole aega teinud ei ole nad ka matemaatikat teinud.

[Jason]

sellega olen 10000% nõus, et matemaatika on universaalne teadus ja universaalne keel, mille abil hakataske ehk kunagi ka intergalaktiliselt suhtlema. seda enam, et...eks see subatomaarne liikumine on ju kitsamas, tavainimesele tuntavas plaanis sedavõrd marginaalne, et ei vääri ilmselt märkimistki.

[Thorondor]

olen isegi näinud mingit pikka tõestust, kus 1+1 ei ole mitte 2 vaid on 3

Selliseid tulemusi olena ma näinud ainult siis, kui kasutatakse nulliga läbi jagamist ja muud sahkermahkerit.

Muudetud: 12-3-08 kell 12:35:45 Thorondor