Mineviku probleemide lahendamine

Mõtlesin kirjutada ühest asjast mida ma olen praktiseerinud ja kõik on võimlised seda tegema.

Mind on piinanud juba tükk aega minevik, tulnud meelde minevikuasjad mis tunduvad küll tühistena aga vaevavad edasist elu- tulevikku.

Asi selline, et kui pole asjad lahendatud minevikus ei saa ka tuleviku kallale minna, minevik hakkab vahele segama.

nüüd siis teema juurde: alustan näitega:
kui olin umbes 7 aastane olin maal vanaema juures, nagu lapsed ikka on nad uudishimulikud ja pistavad näppe sinna kuhu neid vaja poleks pista, nii tegin seda ka mina. Olin majas, maja oli tühi, läksin oma võõras-vanaisa tuppa ja tundsin huvi mis tal rahakotis on ja sobrasin seal aga samal ajal astus ta aga tuppa ja jäin vahele tema toas olemisega, panin siis jooksu ja päev läks rahulikult õhtusse. hommikul ärkan süüdistusega, et olen talt varastanud 50 rubla, kuna ma sealt midagi ei võtnud aga jäin rahakott näppus vahele siis oli raske ennast õigustada. asi lõppes sellega, et isa maksis need "varastatud" 50 rubla talle ära ja minust tehti süüdlane.

olen nüüd 20 aastane ja ikka vaevab see sündmus, mõtlesin, et äkki on võimalik sama asi läbi teha mõttes, üritasin. Läksin siis samamoodi vanaisa rahakoti ligi ja kui too sisse astus siis ei pannud jooksu vaid seletasin talle, et mul oli huvi vaadata mis tal seal on ja ütlesin, et ei varastanud midagi, isegi näitasin taskud ette.

Lahendasin enda jaoks mineviku probleemi. kui seda meenutada siis ei tekita enam vastikuse tunnet ja on tunda et asi on lahendatud.

Et võtke mingi probleem ja elage see hetkelise loogikaga läbi, tegutsege nii nagu oleks pidanud vms.

nagu öeldakse, et pole tulevikku minevikuta, proovige, asi toimib.

muidu see jutt on üpriski loogiline... kuna just otseselt sa ei muuda minevikku, kuid sa saad nagu enda raskest koormast lahti.... aga siiski see kehtib ainult nii öelda emotsioonilises tasandis..... ja ainult just sinu enda jaoks lahendamata sündmuste puhul, kuna kui näiteks sa oleksid sealt tegelikult selle 50 rubla saanud, siis see asi oleks lahendatud olnud, kuna kõik süüdistasid sind ning sa olid ka tegelikult süüdlane, aga kui palju just selliseid lahendamata asju kõigil on? Esimese hooga hakkasin mõtlema, et tegelikult võib nii päris paljudest nö. suurtest koormatest lahti saada, aga kui hakkasin mõtlema, siis ei tulnudki ühetgi otseselt sellist tüüpi asja meelde, mis oleks nagu otseselt lahenduseta jäänud.....

Aga samas peab paika siis ka see eelmine elu, et esiteks sind piinab see terve su selle elu lõpuni ning siis piinab see sind veel edasi ka tulevikus ehk siis järgmises elus? sellel moel, et sa hakkad oma järgmises elus nägema selle kohta mälestusi, eelmine elu hakkab meelde tulema?

Tsitaat:Esialgne postitaja hiidlane
Aga samas peab paika siis ka see eelmine elu, et esiteks sind piinab see terve su selle elu lõpuni ning siis piinab see sind veel edasi ka tulevikus ehk siis järgmises elus? sellel moel, et sa hakkad oma järgmises elus nägema selle kohta mälestusi, eelmine elu hakkab meelde tulema?

usun küll, ma isiklikult arvan, et sa saad kaasa ikkagist need probleemid eelmistest eludest, võid küll näiteks arvata, et need tekkisid hiljaaegu aga kes neid tegelikke tagamaid teab...

toon ühe näite: on üks tuttav, kes satub alatasa kokku ühtlaadi inimestega ja ta juba hakkab arvama, et polegi teistsuguseid inimesi olemas, mõtlen siin inimese juures avalduvat iseloomu või mingit tahet. Ühesõnaga talle söödetakse see probleem mida ta lahendama peab igas inimeses ette, pole pääsu, tahad edasi liikuda pead probleemi ära lahendama. Kui ta selle probleemi ära lahendab siis hakkab ta kohtuma erinevate iseloomuomaduste ja tahetega inimestega. Selle probleemi juures pole ju tähtsust kas see on juba kiviajast sul küljes, asi lihtsalt vajab lahendamist.

viimane näide on kahtlaselt sarnane karma seadustega


samas... kuidas mõista seda et inimene on ise oma saatuse määraja. mingil moel on ju siiski tema elu kulg piiratud sest ta PEAB täisväärtusliku elu elamiseks tegema asju õigesti. ehk siis kellegi loodud olukordi enda jaoks siluma

Tsitaat:Esialgne postitaja celtic
samas... kuidas mõista seda et inimene on ise oma saatuse määraja. mingil moel on ju siiski tema elu kulg piiratud sest ta PEAB täisväärtusliku elu elamiseks tegema asju õigesti. ehk siis kellegi loodud olukordi enda jaoks siluma

Küsimus sulle celtic, kuidas sa tead, et nüüd teen õigest ? hakkan kristlaseks ja tean et see on õige või siis satanistiks ? sa ei tea ju mis on õige ja mis mitte ?
mis minule võib vale olla on jällegist kellelegi õige....

kellegi loodud ? ise loob neid

Pole tulevikku minevikuta. Kahtlane väide.

Ma leian et see soovitatud mineviku ümbertegemise meetod on suuresti lihtsalt ajaraiskamine. Selles mõttes, et me oleme oma energia juba jätnud minevikku. Juhtunu ümberkujundamine ei tõmba su energiat sealt ära. Teeb sama välja umbes nagu mineviku tatilärakast vormida tatiloss. Samas tatt jääb tatiks ja samale kohale minevikus.

Kui juba aega kulutada, siis soovitan tatt hoopis ära pühkida sealt. Ehk võtta energia ja tõmmata ta endasse tagasi olevikku. (Sest on vaid hetk, milles viibime praegu) Siis on loota ka tõelist muutust oleviku enesetundes. Muidu on vaid näiline emotsionaalne kergendus aga energia, mis sai minevikku jäetud on ikka samas edasi natuke vastuvõetavamal kujul e see minevikualandus ei häiri meid enam olevikus nii kõvasti. Justkui kardin oleks sellele peale pandud.

Energia tagasitõmbamiseks on välja töötatud hingamistehnikad. Situatsioon tuleb meelde tuletada üksikasjalikult, meenutada kõik omaebameeldivaid tundeid, viia end tagasi sinna aega ja kohta. Ning siis kui see on õnnestunud, tuleb hingata sisse pöörates pead vasakult paremale ja välja hingata pöörates paremalt vasakule peatudes siis kui pea on otse keskel.

Ma lihtsalt leian , et kui juba pühenduda millegi muutmisele, siis puhastada minevik põhjalikult. Miks pean niimoodi asjalikumaks?Sest nii saab minevikuenergia endasse tagasi võetud, mitte lihtsalt iluravi tehtud.

Tsitaat:Esialgne postitaja Rant
Pole tulevikku minevikuta. Kahtlane väide.

Ma leian et see soovitatud mineviku ümbertegemise meetod on suuresti lihtsalt ajaraiskamine. Selles mõttes, et me oleme oma energia juba jätnud minevikku. Juhtunu ümberkujundamine ei tõmba su energiat sealt ära. Teeb sama välja umbes nagu mineviku tatilärakast vormida tatiloss. Samas tatt jääb tatiks ja samale kohale minevikus.

Kui juba aega kulutada, siis soovitan tatt hoopis ära pühkida sealt. Ehk võtta energia ja tõmmata ta endasse tagasi olevikku. (Sest on vaid hetk, milles viibime praegu) Siis on loota ka tõelist muutust oleviku enesetundes. Muidu on vaid näiline emotsionaalne kergendus aga energia, mis sai minevikku jäetud on ikka samas edasi natuke vastuvõetavamal kujul e see minevikualandus ei häiri meid enam olevikus nii kõvasti. Justkui kardin oleks sellele peale pandud.

Energia tagasitõmbamiseks on välja töötatud hingamistehnikad. Situatsioon tuleb meelde tuletada üksikasjalikult, meenutada kõik omaebameeldivaid tundeid, viia end tagasi sinna aega ja kohta. Ning siis kui see on õnnestunud, tuleb hingata sisse pöörates pead vasakult paremale ja välja hingata pöörates paremalt vasakule peatudes siis kui pea on otse keskel.

Ma lihtsalt leian , et kui juba pühenduda millegi muutmisele, siis puhastada minevik põhjalikult. Miks pean niimoodi asjalikumaks?Sest nii saab minevikuenergia endasse tagasi võetud, mitte lihtsalt iluravi tehtud.

hmm, su jutt on selles mõttes huvitav, et alul väidad et pole vaja minevikku tagasi ronida aga samas hingame ja vehime peaga ja läheme ikka tagasi minevikku, väike segadus su peas ?

heakene küll, seletan siis veits karmima näitega- vägistamine- kas see ei jää sind ka tulevikus painama ?

ütleme nii, et kaotad mingil tagajärjel ühe hingeosa näiteks saad vene kampade käest korduvalt peksa, hakkad venelasi vihkama... elad elad elad ja on käes olevik hakkad planeerima tulevikku- pead minema näiteks Venemaale tööasjus, aga kuna sul on olnud minevikus probleeme venelastega siis sul tekib viha venelaste suhtes ja mõtle vaid neid veel terve venemaa neid täis, hakkab meenuma kuidas sind peksti.

pole tulevikku minevikuta ja on hetk kus elame praegu !

oli see jutt sulle arusaadav või toon veel näite sõja kohta ? {mar

Näidete toomine pole raske. Küllap sul on nii mõnigi valus kogemus läbi põetud. Kuidas traumadega toime tulla, selles on asi.. Ja sellele sa tähelepanu ei pööranud oma vastuses miskipärast. Traumad on ja saavd olema.
Minevikku tuleb tagasi minna, kuid eesmärk on erinev selles, mida sa välja pakkusid ja mida mina. Selle hingamise tulemusena jääb minevikukogemus energiata. Hingata tuleb seni, kuni kõik negatiivsed tunded on kadunud. Ja koos nendega kaob ka minevik, piinav minevik, mis ei laseks olevikus elada. See pole sündmuste teki alla peitmine ega ilustamine , see on töötamine, et katkestada energiaside minevikuga.. See oli mu mõttes, kui panin kahtluse alla ütluse - pole tulevikku minevikuta. Sest minnes tagasi minevikku ja seal vastavalt toimides, kaotame mineviku ja saame ilma selle taagata olevikus olles luua tulevikku.

Tsitaat:Esialgne postitaja Rant
Näidete toomine pole raske. Küllap sul on nii mõnigi valus kogemus läbi põetud. Kuidas traumadega toime tulla, selles on asi.. Ja sellele sa tähelepanu ei pööranud oma vastuses miskipärast. Traumad on ja saavd olema.
Minevikku tuleb tagasi minna, kuid eesmärk on erinev selles, mida sa välja pakkusid ja mida mina. Selle hingamise tulemusena jääb minevikukogemus energiata. Hingata tuleb seni, kuni kõik negatiivsed tunded on kadunud. Ja koos nendega kaob ka minevik, piinav minevik, mis ei laseks olevikus elada. See pole sündmuste teki alla peitmine ega ilustamine , see on töötamine, et katkestada energiaside minevikuga.. See oli mu mõttes, kui panin kahtluse alla ütluse - pole tulevikku minevikuta. Sest minnes tagasi minevikku ja seal vastavalt toimides, kaotame mineviku ja saame ilma selle taagata olevikus olles luua tulevikku.

oeh ei, nüüd üritad lihtsalt asju müstilisemaks teha- ürita ka niisama vahepeal hingata kui teha sinu matusetalitust siis ma usun, et pool aju sureb- celtic- mitte midagi ei tohi eitada, isegi minevikku, kõik mis siin toimub on normaalne, tegelikult mind kohe huvitab mis sinuga pärast seda harjutuse korduvat tegemist juhtub. sest minevikku ei saa blokeerida usu mind....

tarumasid ? olen ühel korra rattaga kukkunud, käsi läks veriseks muud pole, ainuke näide mida ma enda elust tõin oli see vanaisa näide, kuna ta on juba ammu surnud siis oli seda veel lihtsam lahendada :o

Blokeerimise jutuga olen nõus sul, mõttetu seda teha. Ja läbi kirjeldatud hingamise seda ka ei tehta, sul jäi vale mulje lihtsalt. Sest situatsioon elatakse detailideni läbi, kuni ei jää enam ebameeldivat saasta sellest mälestusena endasse. Situatsioon puhastatakse hingamise läbi. Oled kindlasti kuulnud ka keha puhastamisest hingamise kaudu, see on sarnane. Ma ei ütle, et Sinu väljatoodud meetod on halb, sa ei pea seda kaitsma nii väga. Ma vaid avaldasin oma arvamust , et leidub toekamaid võtteid paremate tulemuste saavutamiseks. Kes tahab teisel tasemel tegeleda, miks mitte. Kõik on vajalik kellelegi. Ju sulle on vajalik oma mineviku kaunistamine, et need haruharvad üksikud traumad su lillelist elu liiga väljatükkivalt kummitama ei hakkaks. Olgu kõik ühtmoodi näiliselt lilledega kaetud. Minul on lihtsalt muud eelistused.

Rant
hingab Tobarot lillelõhna mõnuga sügavalt sisse, lihtsalt niisama.

Kui inimene eitab ja blokeerib oma minevikku, siis ta ju blokib oma võimalust areneda. Ega sellest, kui sa ei taha õppida, ei kao sinu õppetükid mitte kuhugi

tobarot. miks sa tood siia küsimusse sisse usulised vaated? antud juhul oli tegemist karma seadustega... mitte kristluse või satanismi pahedega.

vaata... kui ma olen kunagi midagi teinud mis mind senimaani piinab... siis sinu jutu järgi et sellest täielikult lahti saada pean sama olukorra uuesti läbi elama ning seda veidi muutma. sisemise rahu leidmine... kuid kas see ka tegelikult miskit muudab? ei... kui siis ainult eemaldab minu hingelise arengu eest osad blokid.
kuid mis need blokid sinna pani? seesama karmaseadus mis oma pisikeste nüanssidega ei lase meil pidevalt areneda.

kes lõi selle seaduse? miks on ta olemas?
kuna ta ON OLEMAS siis senikaua kuni ma pole oma hingelt sellest üle ei ole ma ka vaba.

Tsitaat:Esialgne postitaja Rant
Blokeerimise jutuga olen nõus sul, mõttetu seda teha. Ja läbi kirjeldatud hingamise seda ka ei tehta, sul jäi vale mulje lihtsalt. Sest situatsioon elatakse detailideni läbi, kuni ei jää enam ebameeldivat saasta sellest mälestusena endasse. Situatsioon puhastatakse hingamise läbi. Oled kindlasti kuulnud ka keha puhastamisest hingamise kaudu, see on sarnane. Ma ei ütle, et Sinu väljatoodud meetod on halb, sa ei pea seda kaitsma nii väga. Ma vaid avaldasin oma arvamust , et leidub toekamaid võtteid paremate tulemuste saavutamiseks. Kes tahab teisel tasemel tegeleda, miks mitte. Kõik on vajalik kellelegi. Ju sulle on vajalik oma mineviku kaunistamine, et need haruharvad üksikud traumad su lillelist elu liiga väljatükkivalt kummitama ei hakkaks. Olgu kõik ühtmoodi näiliselt lilledega kaetud. Minul on lihtsalt muud eelistused.

Rant
hingab Tobarot lillelõhna mõnuga sügavalt sisse, lihtsalt niisama.

millest siis mu esimene jutt koosnes ? tundub, et sa ei lugenud seda kohe üldse... loe veel läbi, kas ma mitte ei kirjutanudki, et lähed tagasi oma mälestusse/minevikku ja käitud vastavalt hetkelisele loogikale.....

aga võin sulle suureks üllatuseks öelda, et ma hingan vahet pidamatta, ei tea kuidas teistega on aga olen tähele pannud, et kuidagi muud moodi ei saa :o

ei viitsi hakata selle jutuga ringiratast sinuga käima, ürita endale mitte vastu rääkida ja proovi aru saada mida ma olen üldse kirjutanud, kui ei saa siis võin veel kord sulle kõik lahti seletada.

jah kui liiga palju pingutad siis hakkad võib-olla tõesti igal pool lilli nägema, muideks vaata päikesesse ja siis vaata mujale- hakkad laike nägema- see on ka huvitav, nii peaksid ka saama ennast blokeerida minevikust ja kui väga veab siis ka olevikust :o

Ma seletan veel kord: sina käitud minevikku tagasi minnes seal vastavalt hetke loogikale, kuidas kavalam tundub ja muudad minevikku oma meelest, istutad näiteks venelaste poolt segitambitud peenrakesele lõhnavaid lillekesi, mis olemise heaks teevad. Teistviisi minnes ei muudeta minevikku tagasi minnes seal midagi. Situatsioon elatakse uuesti ja uuesti läbi nii nagu ta toimus. Peenar jääb lõpuni segitambituks. Ja samal ajal hingatakse see situatsioon puhastavalt läbi. Oma minevikkujäänud energia, emotsioonid korjatakse siis teadlikult hingates tagasi oma energiakehasse, samal ajal kujutletaksegi end energiana. See meetod ei olene igapäevasest hingamisest, mille sa välja tõid. Ja kui võiksid ka ise süveneda, siis proovi mõista, et see meetod ei põhjusta energia blokeerimist. Kust sa selle kinnismõtte võtsid. Pigem aitab see leppida juba toimunuga, sest toimunud situatsiooni tunnistatakse endale ausalt nagu see toimus ja läbi hingamise tullakse toime ka oma negatiivse suhtumisega toimunusse. Ja saab olevikus rahulikult edasi minna. Ka sinu meetodi puhul toimub näiline rahunemine, lihtsalt see toimub pettepildi toel. Selle pettepildi alla jääb aga ikka tõeliselt toimunud trauma, mis hoiab su energiat minevikus kinni. Teise meetodi puhul enda energia vabastatakse ka tegelikult toimunud situatsioonist. Loodan, et nüüd on vahe arusaadav.

hääkene küll, vaidlus läeb mõttetuks. räägi kuidas sa seda teed ? mis rütmis hingamine jne ? ma tahan seda proovida.

minu lahendused on tõesti sellised, et lähed tagasi minevikku ja lahendad need oleviku arusaamadega- asi toimib, eks peagi näeme kas ka rant'i hingeldamine toimib, las räägib sellest siis pikemalt.

jätame seekord lilled mängust välja, teema on siiski minevik ja nende probleemide lahendamine.... too reaalseid näiteid... kui sa muidugi aednik pole

muideks vahet EI tohiks olla, sest minevik on minevik, oleneb nüüd kumma lahendus töötab...

Elusituatsioonid on ääreni laetud tugevatest emotsioonidest - kõikvõimalikest mälestustest, lootustest, hirmudest. Neid situatsioone uuesti üle vaadates muututakse üha kergemaks. Kogu sündmus pannakse uuesti tükkhaaval kokku. Alustatakse ümbruse üksikasjade meelde tuletamisega, siis võetakse vaatluse alla inimene, kellega suheldi ja lõpetatakse iseenda ning oma tunnete analüüsimisega.

Meenutamine tuleb siduda loomuliku rütmilise hingamisega. Sügavalt välja hingates pööratakse pead aeglaselt ja kergelt paremalt vasakule; sügavalt sisse hingates liigub pea tagasi vasakult paremale. Või vastupidi. Seda tegevust - pea liigutamist küljelt küljele – võib vaadata kui “sündmuse ventileerimist”. Mõistus uurib sündmust otsast lõpuni, keha aga ventileerib pidevalt kõike, millele mõistus keskendub. Välja hingates eemaldatakse võõras energia, mis oli jäänud inimesse selle suhtlemisega, millele parajasti keskenduti. Sisse hingates tõmmatakse tagasi energia, mis endast suhtlemisel maha oli jäetud.

Algatatud teema on väga vajalik ning huvitav. Üleüldise pealiskaudsusega käib kaasas ka mineviku eitamine ning unustamine. Mõni kodanik arvab, et ta võib teha süüdimatult mida iganes, sest minevik ei nullistub niikuinii. Aga ei. Kõik jääb: koolikiusamine, sõjaväeteenistusega seoses olevad kuriteod, tüssamine, sõjad, võimu kuritarvitamine, perevägivald, partneri reetmine, rivaalitsemine, pealekaebamine, KGB jne. Kui näen mõnda kooliaegset rusikakangelast, olen sageli mõttes küsinud: "Kas oled kahetsenud, andeks palunud?" Ja kui keegi jutustab, kuidas ta igast olukorrast võitjana on välja tulnud-mis on väga levinud-, siis tegelikult on see valetamine. Teistele valetamine on ka endale valetamine, ning see mõjutab isikut tugevasti. Mul on tunne, et see on üks põhjus, miks paljud vanemast peast sassi lähevad.
Aga juttu on praegu, vabandust! endast, kuidas enda minevikujama parandada. Ka seda, kui me ise otseselt süüdi pole. Kui oleme süüdi, piisab vabandamisest, kahetsusest. Aga muud jamad? Probleem on tõsine, sest tean isikuid, kes eluaeg nutavad selle pärast, mida keegi temale kunagi tegi: õpetaja solvas, ema tegi ülekohut, keegi vägistas, ise tegi kuskil oma margi täis. Kes meist pole näinud persoone, kes eluaeg ja igal pool ühtsama kõnelevad. Ka kunagisesse edusse võidakse ohtlikult kinni jääda.
Minevikustenaariumeid on hea küll ümber kujundada, ümbermängida. Aga kui asualt öelda, siis mõnikord me ise käitusimegi kunagi õigesti: Keegi sõimab teiste nähes ja me oleme ehmumisest tummad. Hiljem kahetseme, et vastu ei mölisenud, et mööda vahtimist ei lajatanud. Aga veel hiljem saame aru, et vaikimine oli väga hea. Kas või näiteks karma seisukohalt võttes.

Tsitaat:Algselt postitas Andres K
Algatatud teema on väga vajalik ning huvitav. Üleüldise pealiskaudsusega käib kaasas ka mineviku eitamine ning unustamine. Mõni kodanik arvab, et ta võib teha süüdimatult mida iganes, sest minevik ei nullistub niikuinii. Aga ei. Kõik jääb: koolikiusamine, sõjaväeteenistusega seoses olevad kuriteod, tüssamine, sõjad, võimu kuritarvitamine, perevägivald, partneri reetmine, rivaalitsemine, pealekaebamine, KGB jne. Kui näen mõnda kooliaegset rusikakangelast, olen sageli mõttes küsinud: "Kas oled kahetsenud, andeks palunud?" Ja kui keegi jutustab, kuidas ta igast olukorrast võitjana on välja tulnud-mis on väga levinud-, siis tegelikult on see valetamine. Teistele valetamine on ka endale valetamine, ning see mõjutab isikut tugevasti. Mul on tunne, et see on üks põhjus, miks paljud vanemast peast sassi lähevad.
Aga juttu on praegu, vabandust! endast, kuidas enda minevikujama parandada. Ka seda, kui me ise otseselt süüdi pole. Kui oleme süüdi, piisab vabandamisest, kahetsusest. Aga muud jamad? Probleem on tõsine, sest tean isikuid, kes eluaeg nutavad selle pärast, mida keegi temale kunagi tegi: õpetaja solvas, ema tegi ülekohut, keegi vägistas, ise tegi kuskil oma margi täis. Kes meist pole näinud persoone, kes eluaeg ja igal pool ühtsama kõnelevad. Ka kunagisesse edusse võidakse ohtlikult kinni jääda.
Minevikustenaariumeid on hea küll ümber kujundada, ümbermängida. Aga kui asualt öelda, siis mõnikord me ise käitusimegi kunagi õigesti: Keegi sõimab teiste nähes ja me oleme ehmumisest tummad. Hiljem kahetseme, et vastu ei mölisenud, et mööda vahtimist ei lajatanud. Aga veel hiljem saame aru, et vaikimine oli väga hea. Kas või näiteks karma seisukohalt võttes.

Ehk siis kui keegi on sügavalt solvanud aastaid jutti või reetnud või mida iganes teinud, kuidas sellest minevikupainest peaks täielikult laht saama? Kuidas see oma südamest välja kirjutatakse?

Võimalusi on mitmeid. Alustuseks, kui on võimalik, oleks hea eemale hoida. Paljud on püüdnud mõistatada, et miks teine nii tegi, aga see ei tohiks enda vabanemist või kellelegi andeksandmist mõjutada. Mitte nii, et mida parem ettekujutaja ja teise ämbrist arusaaja ma olen, seda vabamaks ma saan. Küll selgetnägemise kaudu ka see tuleb, aga see ei peaks meie hingerahu kujundama, arvan ma praegu. Peamiselt aitab see, et võtta igat inimest sellisena nagu ta on. Nii et ta lihtsalt
on selline ja kõik. Ja temasuguseid on olnud ja on palju ka ed
aspidi. Ja kas mul tasub tema kunagise käitumise pärast kannatada? Justnagu ei peaks, leian ma.
On ka selline nipp, et otsitakse mõni kunagine kauge tegelane
ülesse ja öeldakse talle seda, kuivõrd siga ta kunagi oli. Küllap ka nii on tehtud, aga vaevalt see midagi selgitab. Too on juhtunu hoopistükis võib-olla unustanud, pole teadvustanud. Võib- olla ongi süüdimatu või mineviku eitaja.
Ma ei saanud kaua aega andestamise jutust aru ja mõnikord
näis andestamine ülbitsemisena: Mina suvatsen Sulle andeks anda ... Ja mõni suvatseb andestada siis, kui on andeks palutud. Parem lasta oma südame vabaks ja mitte kellegi peale viha kanda. Enda huvides juba. Aga see ei tähenda seda, et me peaksime musta valgeks kõnelema, kuigi see on väga levinud, nagu advokaadi kõnes: Härra jalutas ja komstas 3 korda noale otsa.

On mitu aspekti - on andeks andmine ja leppimine. Ülekohtu võib andeks anda, kuid sellega EI SAA leppida
eriti veel kui need kes seda ülekohut tegid ei ole sellest aru saanud ja ei taha tunnistada oma tegusi.

Leppida ei saa selles mõttes, et me ei saa seda õigeks tunnistada. Kui keegi on meilt midagi varastanud, siis me seda takka ei kiida. Ja kui võimalik, küsime varastatu tagasi. Oleneb olukorrast. Kümmet senti vast tagasi ei küsi. Võib- olla ka kümmet krooni. Teo teatavakstegemine on loomulik. Ma ise ei arva, et väärteo puhul peaksime ka selle kindlasti unustama. Samas , kui me kellegi pahateo peale ennast ülesse kütma jääme, on asi ka mäda. Ja kui me sunnime mõnda täiskasvanud inimest, kes pole meie pereliige ega kolleeg, oma eksimust tunnistama, pole ka vast eriti paslik, sest mis ümberkasvatajad me ikka oleme. Teost mainimine on loomulik, mis siis, et ka sedagi võidakse pahaks panna. Ja kui keegi osutub peale mõningaid käitumisi ebausaldusväärseks, on ka loomulik. Sest miks ikka 2 korda sama reha otsa astuda. Aga see ei pea tähendama vihkamist, vihakandmist, saan ma praegu aru.
Kui teod on seotud koostegevustasanditega, nõuab see kindlasti teistsugust reageerimist kui isiklikul pinnal tehtavate solvangutega. Leppimise all mõistan seda, et me lepime sellega, et maailmas on niikuinii igal tasapinnal kodanikke ning selle pärast ei maksa lolliks minna. Leppida tuleks vast sellega, et siin maailmas ei ole niikuinii kõik hästi ja nii, nagu me tahaksime.
Mulle ei meeldi, et oli küüditamine, Teine maailmasõda, okupatsioon. Ma ei kiida seda heaks, aga paratamatult pean ma sellega leppima, et nii oli. Ma ei saa ju olnut teiseks teha.

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
On mitu aspekti - on andeks andmine ja leppimine. Ülekohtu võib andeks anda, kuid sellega EI SAA leppida
eriti veel kui need kes seda ülekohut tegid ei ole sellest aru saanud ja ei taha tunnistada oma tegusi.

Luule Viilma?!

Tsitaat:Algselt postitas Andres K
Võimalusi on mitmeid. Alustuseks, kui on võimalik, oleks hea eemale hoida. Paljud on püüdnud mõistatada, et miks teine nii tegi, aga see ei tohiks enda vabanemist või kellelegi andeksandmist mõjutada. Mitte nii, et mida parem ettekujutaja ja teise ämbrist arusaaja ma olen, seda vabamaks ma saan. Küll selgetnägemise kaudu ka see tuleb, aga see ei peaks meie hingerahu kujundama, arvan ma praegu. Peamiselt aitab see, et võtta igat inimest sellisena nagu ta on. Nii et ta lihtsalt
on selline ja kõik. Ja temasuguseid on olnud ja on palju ka ed
aspidi. Ja kas mul tasub tema kunagise käitumise pärast kannatada? Justnagu ei peaks, leian ma.
On ka selline nipp, et otsitakse mõni kunagine kauge tegelane
ülesse ja öeldakse talle seda, kuivõrd siga ta kunagi oli. Küllap ka nii on tehtud, aga vaevalt see midagi selgitab. Too on juhtunu hoopistükis võib-olla unustanud, pole teadvustanud. Võib- olla ongi süüdimatu või mineviku eitaja.
Ma ei saanud kaua aega andestamise jutust aru ja mõnikord
näis andestamine ülbitsemisena: Mina suvatsen Sulle andeks anda ... Ja mõni suvatseb andestada siis, kui on andeks palutud. Parem lasta oma südame vabaks ja mitte kellegi peale viha kanda. Enda huvides juba. Aga see ei tähenda seda, et me peaksime musta valgeks kõnelema, kuigi see on väga levinud, nagu advokaadi kõnes: Härra jalutas ja komstas 3 korda noale otsa.

No aga kui andestamisega teisele inimesele ei ole probleemi, aga on probleem tunnetega? Ma ei oska nüüd seletada... Kui ma olen teo ammu juba andeks andnud, aga see on minu enesehinnangut juba jõudnud tohutult kahjustada. Ühesõnaga ma ei pea viha inimese peale ja mõistan ehk ka tema tegu, aga ei ole päriselt saanud välja iseendasse suhtumise nõiaringist, mille allakäigu saab puhtalt loogiliselt dateerida konkreetsesse aega ja konkreetsete inimeste konkreetsete tegudeni... Jube segane?


Excubitoris, kuidas käib andeks andmine, aga mitte leppimine? Äkki oskad mingi näite tuua?

Tsitaat:Algselt postitas Eva

Tsitaat:Algselt postitas excubitoris
On mitu aspekti - on andeks andmine ja leppimine. Ülekohtu võib andeks anda, kuid sellega EI SAA leppida
eriti veel kui need kes seda ülekohut tegid ei ole sellest aru saanud ja ei taha tunnistada oma tegusi.

Luule Viilma?!

Ei ole lugenud seda tädi. Kahjuks - õnneks - ei tea. Kuulnud olen.

Tsitaat:Algselt postitas Preilikass

Excubitoris, kuidas käib andeks andmine, aga mitte leppimine? Äkki oskad mingi näite tuua?

Ebaõiglusega EI SAA leppida. Andeks andmine on ISIKLIK tegu. leppimine aga pigem ÜHISKONDLIK.
SINA annad andeks isikule kes sooritas mingi teo (või mitmuses) sinu või teiste vastu, kuid kuna ebaõiglusega ei saa leppida siis annad endast parima, et sama isik EI KORDAKS oma ebaõiglust. Kuidas sa seda teed on sinu otsustada.Tuues näiteid läheks asi liigselt spetsiifiliseks - kuid iga ühel on ees omad valikud KUIDAS käituda.

PS. Ja noored inimesed ÄRGE tsiteeriga tervet teksti - kui - siis paar kolm rida alguesest piisab.

PPS. Eelmine lause on NÄIDE - ma ei ole teie peale pahane ega võta seda südamesse, kuid teen midagi, et selline asi ei korduks. EI pruugi see olla efektiivne ilma repressiivsete meetmeteta, kuid alati ei saa elus neid rakendada - õpetamisest ja osundamisest piisab. Inimesed siiski õpivad vahest ka midagi ilma pideva füüsilise motiveerimiseta.

Meenub Gunnar Aarma soovitus: "Emotsioonid maha!" Ma ei mõistnud seda lauset kaua, kuna pidasin sellega seoses silmas näiteks kaunite kunstidega kaasnaevad tundeid. Aga mõeldud oli vast segavaid emotsioone.
Sageli kõigub enesehinnang nagu tule käes olev leht, sõltudes aplausist ja kriitikast. Olen mõistnud, et kõigest sellest ei peaks see sõltuma. Ja tegelikult oleme me ju kõiksused- mis siin hinnata ja võrrelda on.
Jälgida seda, et keegi teine oma viga ei kordaks, pole meie võimuses. Me ei saa teiste elu elada.
Aga kui on tegemist lapse asvatamise või firmaga seotud koostegevusega, toimivad teised vajadused.