Apokalüpsis koputab taas uksele
Lõppu on usutud algusest peale ning viimsepäevaprohvetite jalajälgedest on ajaloo rajad kirjud, kirjutab kultuuriajakirjanik Margus Haav. Vahel on need liigutavad, vahel õõvastavad, vahel aga lihtsalt grotesksed ja koomilised.
Viie tuhande aasta eest kirjutas sumer savitahvlitele. Tänapäeval on moodsa inimese käes samuti tahvel, aga see on ultramoodne 16-gigabaidise mäluga tahvelarvuti. Ei teadnud nad kumbki, mis tulevikul on nende jaoks valmis pandud ning kas tulevikku lõppude lõpuks üldse ongi.
Sarnasusi jagub nende vahele veelgi ja kohati tundub tõepoolest, nagu polekski olnud tuhandete aastate pikkust tsivilisatsiooni arengut. Alati on olnud mingi protsent inimkonnast raudselt veendunud, et maailm liigub hävingu suunas ja apokalüpsisest pääsu pole. Viimsepäeva elavad üle aga ainult vähesed valitud.
Sestap pole mingit põhjust viimsepäeva kuulutajate osa tsivilisatsiooni arengus alahinnata ning nagu kinnitab religioonile spetsialiseerunud ajakirjanik Damian Thompson, on tegemist ühega väga olulistest ajalugu liikuma panevatest jõududest.
Uus lõpp terendab ees
Apokalüptika on usk uude maailma, kus uue elu ja uue võimaluse pärivad pärast globaalset kriisi ja letaalset kohtumõistmise aega õiged. Vana eluviis koos sellele omaste, väljakujunenud väärtustega on hävinud.
Erinevaid aja lõpu kuupäevi ja aastaid on eri kultuuriruumides välja pakutud loendamatu hulk. Viimseks kohtupäevaks on valmis oldud korduvalt. Küllap on veel paljudel meeles osavalt välja käidud ja millenniumivahetusel peljatud kurikuulus Y2K, mis lõpuks taandus pelgalt arvutifirmade geniaalseks turundusnipiks.
Praegu on kõige trendikamaks viimaseks kuupäevaks 21. detsember 2012. Seda seostatakse suuresti maiade kalendri nullistumisega. Asjasse mässitakse ka kummaline paraplaneet Nibiru ja sisenemine mingisse veidrasse footonvöösse.
Ameerika kosmoseagentuur NASA on tüdinenud veenmast, et mingit Nibirut pole olemaski. Ka footonvöö olemasolu ei kinnita ükski astronoomiline vaatlus, pealegi ei allu see põhimõtteliselt ühelegi akadeemilisele ega ka kvantfüüsika seadusele.
Sellegipoolest tuhisevad paranoiatuulikute tiivad järjest suurema hooga.
Tänapäevased kommunikatsioonivahendid aitavad massipsühhoosi süvenemisele kaasa rohkem kui kunagi varem. Internet kubiseb tuhandetest temaatilistest lehekülgedest, millelt vaatab ähvardavalt vastu tagurpidi tiksuv kell, mis läheb nulli saatuslikul kuupäeval.
Mõnelt netilehelt vilguvad vastu ka superstaaridest 2012 kui lõpuaasta uskujad, teiste hulgas Mel Gibsoni ja Dan Ackroydi tõsiste kõikemõistvate silmadega kuulsad näod.
Tagasi alguses
Pole midagi uut päikese all. Tuhat ja kaheksasada aastat enne meie ajaarvamise algust jäädvustati kiilkirjas savitahvlile Akkadis eepos «Atrahasis», Muinas-Babüloonia vanim veeuputusmüüt, mis oli esitatud jumalate vaatevinklist.
«Atrahasise» alguses inimesi veel ei olnud ning igigid, maa jumalad, olid sunnitud ise mustemaid töid tegema. Nii küpseski jumaliku proletariaadi seas revolutsiooniline situatsioon ning kurnatud igigid tõstsid taevaste jumalate anunakkide vastu mässu.
Mäss lahenes läbirääkimistega, kuna õiglased anunakid leidsid, et igigide viha on põhimõtteliselt täiesti põhjendatud.
Loodi inimene ning kupatati otse tööle. Esialgu paistis sellega rahu majas olevat, kuid peagi sai inimesi liiga palju. Nende patramine ja sagimine vihastas jumalad lõpuks välja ning nad lasksid inimkonna peale hävitavad tulvaveed.
Vaid üks mees nimega Atrahasis ehitas kiiruga laeva ning kogus sinna oma pere ja tasandiku loomi. Nemad pääsesid. Lugu jätkus eeposes nimega «Gilgameš» ning rändas lõpuks Mesopotaamiast märksa kaugemale. Nüüdseks on sellest loost kõige tuntum piibliversioon Noast ja tema laevast.
Viimasel ajal arvatakse, et Atrahasis oli tõepoolest ajalooline isik, kuna valdav osa Mesopotaamia asustatud aladest olid tasandikul ning eelajaloolisel ajal esines seal kahtlemata üleujutusi.
Huvitaval kombel on isegi maailma kõige vanemate müütide seas domineerimas siiski loomislood. Sünd paelus inimesi märksa rohkem kui surm, ent ehk olid need ülevad lood hoopis selleks turvaliseks rüpeks, kuhu peita segaduses pea, kui hakati mõtlema sellele, mis ootab ees pärast surma, kuidas surm õieti tulla võib ja mis juhtub pärast seda.
Kõigi maailma religioonide peaülesandeks on olnud püüd seletada, mis juhtub pärast lõppu. Vastuseta küsimused on saatnud inimkonda kogu kirja pandud ja kirja panemata jäänud ajaloo vältel. Teadmatus on inimesi jälitanud ning jääbki jälitama. Aga vastust oleks vaja.
Nii sünnivadki lood, kus loomine jõuab pärast kaost tagasi alguspunkti. Olgu selleks asteekide reeglina katastroofiga lõppev viie maailma jada, piibli Armagedon, viikingite ragnarökk või ületuleval aastal oodatav kokkupõrge Nibiruga.
Pillid maavärina vastu
Millennium on vahetunud muidugi ka varem ning veel hullema ärevuse saatel. Enne aasta 1000 saabumist oldi Euroopas juba mitu aastakümmet lõpuks valmis.
Kunstiteadlased on täheldanud, et sellest perioodist pärinevatel ajaloomälestistel on näha selgeid aja märke. Kuna lõpp oli niikuinii ukse ees, siis polnudki sügavat mõtet midagi kapitaalset rajada.
Nii pandi näiteks kirikud püsti kergemast materjalist ja mitte eriti hoolikalt. Saabus aasta 1000 uusaastaöö ja ... midagi erilist ei juhtunud. Siis võis jälle kapitaalsema ehituskunsti kallale asuda.
Ungari õigusteadlasest kultuuriloolane Istvan Rath-Veghi on ajastudokumentidele tuginedes kokku pannud põneva ja iroonilise, kuid mitte õela raamatu «Inimlik rumalus». Maailma lõpule on seal pühendatud pikk peatükk.
Millal siis maailm lõpeb? Kas teavad vastust tähed või on see saatuslik kuupäev peidetud hoopis Johannese ilmutusraamatusse?
Kui midagi paremat näppu ei juhtu, siis vahel võib aluseks võtta ka omaenda nägemused. Ameeriklane Arthur Miller jõudis näiteks ajavahemikul 1832–1844 pidada tervelt 3200 jutlust oma isiklikest apokalüptilistest visioonidest.
Tema pakkus lõpuks välja ka täiesti konkreetse daatumi – 14. märts 1844. Milleri jüngritel ehk milleriitidel polnud põhjust ta sõnades kahelda. Nende üllatuseks ei juhtunud aga sellel kuupäeval midagi erilist. Pettunud Miller keerutas end välja läbikukkunud viimsepäevaprohvetite vana nipiga: Jumalal hakanud maailmast sedakorda siiski veel kahju.
Kui Milleril üldiselt vedas, siis ühel tema vaimsel esiisal ja mõttekaaslasel, Wittenbergi lähedal tegutsenud luteri pastoril Michael Stiefelil nii hästi ei läinud. Tema teadis absoluutselt kindlatest allikatest, et maailm variseb täies mahus kokku 1533 aasta 3. oktoobri hommikul kell 10.00. Külarahvas jäi teda viimaks uskuma.
Maha müüdi kõik, mis vähegi võimalik ning kuna saadud raha kasutamiseks eriti palju aega ega variante polnud, siis tundus kõige mõistlikumana see lihtsalt maha prassida. Mõeldud, tehtud.
4. oktoobril oli kõik endine, kui välja arvata see, et külarahvale polnud peale tugeva pohmeluse midagi muud jäänud. Pastor peksti jõhkralt läbi.
1750. aasta 5. aprillil oodati Londonis kõikehävitavat maavärinat. Londonlased kogunesid kes kuhu, jõukam rahvas Hyde Parki, pööbel Islingtoni niitudele. Erutus oli haripunktis, mõned südamehaiged ei pidanud pingele vastu ja surid sinnasamasse.
Londoni aprilliööd on teadagi külmad. Terased kaupmehed paiskasid müüki kõik soojad esemed ning nende nimetuseks sai earthquake-gown ehk maavärinaülikond. Mõned posijad müüsid aga isegi pulbreid ja pille maavärina vastu! See oleks eriti peen briti huumor, kui tegemist poleks ajaloolise tõega.
Koputades taevaväravale
Kui eelnevad lood on oma tõsisele sõnumile vaatamata üsna lustakad, siis vahel võtab viimsepäevaootus väga traagilisi vorme.
Karmeli mäe nimelisel puust kompleksil Texase lähedal hukkus 28. veebruaril 1993. aastal segastel põhjustel kaheksakümmend apokalüptikausklikku.
Vahetult enne 1997. aasta lihavõtteid ilmus taevasse komeet. Komeedid on läbi ajaloo olnud suurepärased taevased ettekuulutusmärgid lähenevast lõpust. 39 San Diegos tegutsenud Taevavärava-nimelise ufosekti liiget sooritas seepeale enesetapu.
Nende plaan oli tõusta olemise kõrgemale tasemele ühes teises galaktikas ning ühtlasi pääseda ka kohutavast apokalüpsisest, mille käigus Maa põrmu paisatakse.
Taevavärava liikmed ei pidanud mängufilme ja televisiooni meelelahutuseks, vaid inspiratsiooniallikaks. Enne massienesetappu käisid nad koos kinos «Tähesõdu» vaatamas.
Umbes samal ajal põletasid end elusalt Kanadas St. Casimiri külas viis Päikesetempli ordu liiget. Päikesetempli ordu sektiga on seotud veel rida rituaalseid mõrvu. Kõige noorem surnukspussitatu oli vaid kolmekuune.
Täielik idioodi käsiraamat
Briti mitmekülgne kirjanik G. K. Chesterton on tabavalt tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam mitte millessegi ei usu – tegelikult usuvad nad kõike.
Lisaks Nibiru taolisele intergalaktilisele ohule pakub emake Maa rikkalikult võimalusi hävinguks. Kes ikka suudaks ohjata vulkaanipurskeid, maavärinaid, tsunameid ja troopilisi torme?
Omal ajal spirituaalse liikumisena esile kerkinud üsna klassikaliselt apokalüptiline New Age liikumine on viimastel dekaadidel keskendunud pigem tooteturundusele. Kaubaks lähevad seminarid ja kursused, videotest ja raamatutest rääkimata.
Internet kubiseb praktilistest näpunäidetest, kuidas apokalüpsis üle elada. Google’is annab märksõna «2012» veerand miljonit vastet. Saadaval on kümneid raamatuid, näiteks «Quetzalcoatli tagasitulek» või «Täielik idioodi käsiraamat aastaks 2012».
Raskesti saavutatava vaimse kirgastumise asemel võib ette võtta puhtpraktilisi samme apokalüpsise üleelamiseks. Müügil on spetsiaalsed katastroofikomplektid alates plahvatusekindlatest majadest. Ravimite, voolugeneraatorite, metallkorpusega raadiote ja toidupakkide kõrval soovitatakse millegipärast osta ka Ida-Saksa gaasimaske.
Nagu filmidest teada, on postapokalüptiline ühiskond turvalisusest kaugel. Sestap tuleks varakult valmis panna pipragaasi varud, kuulikindlad vestid ja tulirelvad.
Aja lõpuga seotud uskumusi ja hirme põhjalikult uurinud Damian Thompson nendib, et apokalüptiliste mõttemallide seostamine vandenõuteooriate ja Hollywoodi saastaga ei tohiks meid panna unustama nende kuulsaid eelkäijaid ning jätkuvat mõju elule ja mõtlemisele.
Thompson toonitab, et meil on vaja aru saada, miks võis inimkonnale tarvis olla ajale mingi kuju peale surumine. Üldistuse jõudu ei tohi alahinnata, kuna Läänemaailma ajalugu näitab ilmekalt, et ajamudelitel võib olla ühiskonnale oluline mõju.
Thompson meenutab Hitlerit, kes muutis apokalüptilise skeemi kohutavaks reaalsuseks. Suured tsivilisatsioonid on tekkinud tänu sellele, et nende loojad uskusid end viivat ajaloo selle särava lõpuni.
Ehk ongi lootus inimkonna suurim varandus. Põhjanaabrite müüdiuurijad, abielupaar Virpi ja Jaakko Hämeen-Anttila meenutavad oma «Müütide raamatus», et ükski maailmalõpu müüt ei lõpe täieliku hävinguga. Alati leidub keegi, kes jääb inimkonna lugu edasi jutustama.
Ka ragnarök polnud kõige lõpp. Enne, kui päike alla neelati, jõudis ta sünnitada tütre, kes oli niisama hele ja ilus nagu tema ema. Maailm kerkis pärast lahingut veest halja ja värskena ning valitsema hakkas noorte jumalate põlvkond.
Filmimehed maailma rusudel
Maailma lõpp on inimkonda erutanud juba kõige varasemast minevikust peale ja nii polegi põhjust imestada, et sellelt koort riisuvad ning erinevatel rohkem või vähem sõgedatel paranoiadel ratsutavad apokalüptilised filmid on endiselt arvestatavad kassatuluallikad. Loomulikult valmib ka selles žanris tõelist kunsti, kuid pahatihti torkavad silma just suuremad ja lärmakamad.
Viimane näide nendest on professionaalse hävingufilmide vorpija Roland Emmerichi «2012». Tema kallid, kuid lihtsad lood on hea näide sümboliseerimaks erinevate pseudoteaduste ning pimeda lolluse katkematut võidukäiku läbi aastatuhandete.
«2012» on väga halb ja väga pateetiline film, kuhu on üksteise otsa laotud kõikmõeldavad klišeed. «2012» ei tulnud aga läbikündmata territooriumile.
Tsivilisatsiooni suitsevatel rusudel surisesid ka enne seda sajad ja sajad kaamerad.
Postapokalüptiliste filmide esimene, suhteliselt tagasihoidlik hiilgeaeg saabus 1950. aastatel, mil inimkonna kohal rippus eriti reaalne tuumasõja oht.
Sellel perioodil valminud madalaeelarvelised filmid keskendusidki ajastutruult peamiselt elu võimalikkusele pärast tuumasõda. Üks inimtüüp, kes nende põhjal aatomikatastroofi enam-vähem kindlasti üle elas, oli üldjuhul valges kleidis ja sügava dekolteega rinnakas blondiin. Brünettide šansid olid väiksemad.
Meesterahval olid suhteliselt kindlad võimalused tuumatalv üle elada juhul, kui ta kannab vuntse, eest lahtist särki ja liibuvaid teksaseid. Üldjuhul olid aga kõik selle perioodi filmid täiesti kindlad B-kategooria lood ning kassafilmide sekka neil asja polnud.
Kuuekümnendateks käis teema maha, kuni aastal 1964 valmis tuumasõjafoobiatel perfektselt mängiv, Kuuba raketikriisi ähvardavas valguses veel eriti reaalsena mõjuv Stanley Kubricku «Dr. Strangelove ehk kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi».
1968 jõudis linale samuti ajaproovile suurepäraselt vastu pidanud hoiatusfilm, filosoofiline mõistulugu «Ahvide planeet», millest 2001 tehti ka märksa kahvatum uusversioon.
Kaheksakümnendate alguseks oli tsivilisatsioon tehnoloogiliselt nii kaugele jõudnud, et tähesõjad näisid reaalsetena. Sestap ei kahelnud keegi, et maailma lõpp võib olla ühe maniaki nupulevajutuse kaugusel.
See kõik areneva filmitehnikaga kombineeritult tõigi ekraanile ridamisi vägevaid hoiatusfilme, «Mad Max 2» ja «Terminaator» teiste hulgas.
Asi oli juba nii tõsine, et selle üle võis nalja heita. Huvitaval kombel jõudis ka Eesti NSV filmilevisse 1984. aastal Poolas tehtud tiirane soft-pornosatiir «Seksmissioon».
Üheksakümnendatel lõpetati inimeksistentsi kinolinal juba mitte kümnetes, vaid sadades lugudes. Inimesed elasid küll paremini kui kunagi varem, kuid hirmud ja ärevus olid sellega koos kasvanud. Tehisintellekti küberreaalsusvisioon «Matrix», painav ajas rändamise ekskursioon «12 ahvi» ja lüüriliselt lammutav kassahitt «Armageddon» on vaid mõned nendest.
XXI sajandil tunneb postapokalüptika end koduselt nii televisioonis kui ka animatsioonis. Animatsioonis, kus süngeid visioone on eriti hea realiseerida, on viimastel aastatel valminud võrratuid lugusid nagu ökoapokalüptiline, tillukese koristusrobotiga keskses rollis «Wall-E» või kaltsunukud tsivilisatsiooni varemetel suurepärases fantaasias «9»
http://www.postimees.ee/?id=266090
