[Mannu]

Loomade liigivaimust läks teema uitama mujale: siit leiab "kadunukesed": http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid252590
Fenkol ja Kunglas, jututuba jututoaks, aga enamvähem teemas püsige; ja kui jutt lähebki mujale, siis juhtub nii nagu juba korduvalt on juhtunud

[Fenkol]

No vabandust. Ei osanud arvata, et sisemise terviku ja looduse tervikuga loomade liigivaimud seotud ei ole, aga kindlasti pole see mingi Castanedalik elufilosoofia... üleüldse on see mingi arusaamatu teema seal ja jagan Kunglase tundeid, pigem juba olgu olemata see arutlus. Loksteri post sobib ometi siia teemasse nagu rusikas silmaauku:

Ilmapuu LADVAS ( taevas ) istub /.../ KOTKAS ja nokib MAKSA kõigil ,kes reaalselt ka valgust ,,kanaldavad,,. Muil juhtudel on kõik ibanoss ja kalatraal. Üts pisiasi veel. Keegi ei pane seda tähelegi. Kotka kohal ( seal peenemad-hapramad oksad kah ) istub pistrik. Näeb ,,kaugemale,,. Ja Ratatoskr muudkui vudib valvurite ja kotka vahet ja ajab oma jutuga kõigil s...a keema.

[Naut]

Njahh... ka minu meelest olid head vastused...
Tõmbasin ka oma vastuse seal Castanedas maha (ka pole selle teema fänn).
Kuigi see oli pigem ju ikka abordi teemal (?), kus mind see Fenkoli väga vahe samastusvõime vaimustas vastustena Pimedusele.
Kust küsimused olid võetud ja kuhu vastused oleks võinud ka minna. Ei?

No jah.
Nüüd läks pisut pahasti...

Mea culpa... : (

[säga]

Palun, ärge võtke foorumit, siinset korra loomist, korrapidajat ja iseennast liialt tõsiselt.

[Naut]

Säga. Süsteemi pidamine foorumis on ok.
Muidu läheks ikka kakofooniaks. Fakt.

Et mitte võtta ennast liiga tõsiselt, see on aga jah, hea soovitus. : )

---

Vastan teiste eest: MÕLEMAD KORRAGA: see viikingi-legendides mainitud tervikolemus-suurisiksus on hetkel kehastunud, elab Eestis, ning möllab internetis ... ma olen temaga päriselus vestelnud (tema maailmapilt-õpetused kinnitavad eelnevat, ning ta on ka ise tunnistanud enda eelmisi kehastusi viikingi-legendi suurkujude hulgas) ... muuhulgas on tal üsna huvitavaid klassifitseerivaid nägemusi hingeloomde-liigivaimude olemusliku süstematiseerimise teemadel.

Hm. No tundub täiesti normaalne tibi siis olevat? : )
Täitsa isegi nagu lahe ja nii.
Aa mis pahasti nagu?
Et magab kõigiga vä ja peab kasse?
Ee... tema valik.
Mis me nüid sis teemegi tollase teistise tüdoga? Pöletama akkame vä? : ))

[Fenkol]

Pole siin mingit süsteemi, mingi seosetu teema kummalise pealkirjaga, moderaator Mannu võiks sellist valikut ise selgitada, kuid Castanedast inspireeritud praktikad on huvitav maailm, mis selle teemaga seal küll kuidagi ei seostu - too on kasutusel prügikastina. Mingi Castanedavaen? Jabur igatahes ja mis süsteemist saab rääkida kui internatside rubriigis puudub see täielikult ja jultunult. Muidugi ei saa sellist jama tõsiselt võtta, kuid endast lugu pidada maksab sellegipoolest

[Naut]

Ega sul neid oma vastuseid Pimedusele alles pole, Fenkol?
Oleks nad siiski sinna eostuse-teemasse lohistanud...

Mul Castaneda aga nö. ei sobitu. Kõik raamatud kodusse kõhu alla kogutud aga loetud ei saa. Paar lehte kuni peatükk ja taas panen käest.
Miski minus ei klapi...
Võiks ju kasvõi nö. üldhariduslikult kätte võtta ja läbi töötada... aga ei õnnestu.
Ehk pole selleni kasvanud. Ei välista.
Ja aega ehk veel on. Kasvamiseks vms.

Samas ega kõiki maailma raamatuid ka jaksa läbipusida-närida-mäluda vaid selleks, et nö. linnuke kirja saaks.
Ehk lihtsalt pole minu.
Samal ajal kui teise jaoks on. Noet tema oma ja ajee jne.

[Lokster]

Ma ei pea Castanedat lugemisväärseks. Ülal antud vihje kotkale puu ladvas oli lihtsalt vihje castanjeedalastele ,kuid niisamuti vihje saatanale kui ,,pimedale,, LOODUSELE . A las olla nagu olla. Kotkas-raudne hiidlind on väga tihedalt seotud šamanismiga. Kuid mitte ainult. Isegi religioonides on. Ja ka MEIE pärimuses. Ilmapuu teema aga on just seotud nö. liigivaimuga. Mitte ainult arhetüüpselt. Selleks muidugi peab süvenema. Ma vabandan ette ja taha ning rohkem ei hakka looduse ja looma teemal kaasa rääkima . Ju siis pädevus ei küündi. See pole nüüd mingi solvumisplurtsatus. Saan oma puudustest aru ja teen järeldusi. Vaja leida asjalikum ,,häälitseja ,, madalamasse minasse. Korra kasutan veel vana mentorit ja sorin ta taskutes. Mmmm. Midagi leidsin.,, Filosoofid suudavad vaimelda ka kõige lihtsamad asjad lõputult keeruliseks , tundes sellest naudingut. Vaimsest onanismist sõltuvuseni on üks samm. Vanasti öeldi ,et masturbeerimine kahandab aju. Vale puha. ,,. Jajahh. Olgu siis need vahvad interneti tibid pealegi igas keldriaknas kräunumas. Ega kass ei saa jah aru ,et kui ta piirkonna kõik linnud lipsutaha laseb ,siis kräu linnulaulu ei asenda. Võtmine kui sõltuvus dikteerib oma. Ja siis ta lihtsalt liigub edasi kuna kõht koriseb ,jättes maha ...... ,,istus kännule . Piip oli suus ja ....... no oligi jälle kepp käes,,. Vastutus on kõige jubedam loom. Ta järgneb alati , jookse kui kiiresti tahad. Kasvõi TORMI kiirusel.

[säga]

.....

[Lokster]

Siia MEIE KOPERDAMISE MEIE SÜSTEEMI alustala? See kõlas nagu ,,taevastega patuga pooleks tehtud inimprimaadi kuningriik,,. Välistades muud eluvormid ja ületähtsustades ( me ju kõrgemate-kaugemate issi-emme nägu, seega kõige väärtuslikumad). Minahinged teadupärast ei tule kusagilt võõrsilt. Osalt võiks olla vaimosa ,,geneetika,, multikulti jälgedega. Ülejäänud osas oleme 99 prossu planeet. Kogu orgaanika koosneb maa mendelejevi tabelist ,mis omakorda toidupüramiidis vahetab vaid kandvat infot. Kaasaarvatud see meie kallis minakene . Ka tema on 99 prossu planeedi mineraal eelkõige. Siis taime orgaanika, siis looma.... Ja jällegi me välistame kõik muud olevused ja olendid ,kes siin isegi enne meid on olnud. Sa välistad justkui SIINTEKKE ja SIIT PÄRITOLU. Üldistus missugune. Me tulime -KOPERDASIME SIIA VÕÕRSILT? Seega isegi loodusalged ja väed ON VÕÕRAD? Ja nüüd kuulutasime ka ilmaPUU kui LOODUSE kah importtoodanguks. Ja muidugi on taevane isaseeme leiuna selle maailma vanimaks asukaks tituleeritud . Teda on tundmata kujul leitud kül kosmose kapsleilt ja mujalt. Aga me räägime siin VÕÕRORGAANIKA isaseemnest vaid. Ise nägid ju kui väike osakaal on Kehal ja Hingel. Kas peab mõtte kokku võtma nii- kõik on külalised ,kel ongi õigus pidulauas mõnuleda ja siis kodu ää minna , jättes arved tasumata? Seega nähtus-organism kui maaema on samuti siia mineraalilattu ,,transporditud,,. A kus kohas määrati ,et kes ses pidulauas on kohustatud toiduks olema ja kes gurmaaniks kui me KÕIK oleme tulnud võrdsetel alustel sealt VÕÕRSILT. Jälle hierarhia. Kust mingid alged on alanud ja millised allikad on uhunud kõige alguses -ei tea keegi. Aga kõik mille algete ette võime lisada planeet maa - on OMA, KOHALIK-siin ja praegu. Kõik süsteemid ,selle loojad ning figuurid malelaualt aga kuulutavad end omanikeks üksteisevõidu. No näe, minus hakkab ikka lõpuks ka tolerants tekkima võõraste vastu. Okei. 1 prossu koerast on tulnud võõrsilt ikka ka-Tšau-tšau nimelt. Meenub ühe ühiskonnamuti mudel-planeet on olemuselt loll süleloom. Ja-jaa. Kes millisesse liigivaimu siit slikerdab mineraalteadvust-infokandjat.

---

Näe isaseeme eelmisest toidulauast. https://www.sciencealert.com/here-s-the-...ng-on-mars

---

On jumalatest suuremaid seadusi, reegleid ja korrapärasid ( mitte ajada segi korraga). Üks neist energiaJÄÄVUSE seadus. Võib võtta ka PÜSIVUSEreeglina. Selle alus on tasakaal ka väljaspool duaalsust. Väga puust-punaseks ja sümboolselt. Üks neile alluja on ka taevaisa ( kah surelik) ,kelle piiriks on olla PÄIKSEline isa. Ei ta ei ole fking Aldebaranni isa. Ja pole siin mingit orioniEMA. Siin on MAAema. Nii lõi päikseline taevataat kahasse maaemaga VÕRDSETEL alustel eluhinguse ja eluvõimalikuse seadustele ja reeglitele alluva korrapära. KOOS ja VÕRDSELT. KÕIK LOODU on loodud osa saama täiusest ( tasakaalus kogu ulatusest). S.t. et keegi ei ole ette nähtud jooksupealt sööma ja poole sigimise pealt kõhtu kaduma. On mingi TOO ,mis on selle aga nii kreeni vedanud . Suunal naiselge välejedused, looduse väljendused ning planeediolemus. Jättes neile kolm alumist instinkti sigi-mugi-page. Omastades endale kõik kõrgemad ,,liikumapanejad,,. Nii näeb seda mehes naises. ,,Tee ja anna süüa, mul kõht tühi. Aja jalad harki, ma tahan mõnuleda ja siis sünnita mulle poeg. Sina oled nõrk, väeti ohver- MINA olen võimas võim ja valitsen su üle,,. Kõik see kandubki kuni nais-,loodus- ja maaalgeteni. Ja kui nüüd ajada jägi ,kes-kas on see taevapoeg?? või on mingi kosmiline ema ,kes pilti kallutab oma kõhu poole, siis jõuab lõpuks ikka sinna ,et neid jagab naiselikeks ja mehelikeks vaid inime. On androgüünsed ( oi kui kõrgelt arenenud-jumalikud mitteduaalsed taevaselt vibravad olevused). Jajaa. Mets peenraks ja Eedeni aed glüfosofaadi ja fosforiiidiväetisega juurvilja kasvuhooneks. Ja kust on pärit mõte ,et loojaile siit peaks meeldima ,et looming mis ette nähtud taastekkima, taastootma ja taastäitma tasakaalu väljendust, kaob süüdimatult parasiitide söömaorgiasse? Hierarhia? Poleks inime ületanud taakaalu ( kasvõi meditsiiniabi , mis tasakaalustavad mikroobid ja viirused maha surub ) poleks elu siin üks meeletul kiirusel sigimine, õgimine ja elueest võitlemine. Me KÕIK elatuks mineraalienergiast ( ei. ei muutu mineraalteadvuseks-kivipeaks) . 24-7 õgimine on tekkinud ( tekitatud) aastatuhandete vältel. Sealt lähtuvalt ka otsatu sigimine. Ja nii on ka võitle-põgene tagajärg, mitte põhjus.

[Lokster]

Ennetan paatoslike filosoofilisi fataliste. ,,Ohh kõik on kaduv, meil mitmes ring maapeal, atlandid ja lemuuriad, kõik lõpeb ükskord, ja hakkab ainuraksest peale, suurem tsivilisatsioon õgibki nõrgemat ja pisemat......,,. Lolliks läinud lõvi ei sööks oma korda veel suurem kiskja ( hierarhia ju eks? ) vaid tema lõpetaks pisim . Mingi hädine batsill ning tasakaal taastub. Ja saavad igasugu siiriuslased pasatõve, maksavad enda energiaga kõik kinni, saavad järeleaitamise tunnid teemal põhjus-tagajärg ning tegu-tasu ning alluvad ka nemad ,,jumalikele ,, korrapäradele. Ravimresitentne pisik ei ole suur. Marsile loodetakse saata GMO muundatud, tehislooduslikult manipuleeritud, katseklaasis küpsetatud mutantjumalapoegasid võttes siit 99 prossu mineraaltekkelisi rakkorganisme ning sisestades talle multikulti isa-poja seemne ( seene ) kõigesse imbumise võimekus. Ulla-laa. Sel planeedil aga pole kõik orgaanilised olnud ega hakkagi olema.

---

Järgmine kord paluge oma kõrgematelt teejuhtidelt audientsi ka. Paluge kokkusaamist õdede ja vendadega. Toiduga mängimine ja lõbupärast retsimine on ju ok. Alati on nii tehtud. Mis selles ikka halba on. https://en.wikipedia.org/wiki/Female_genital_mutilation

---

Pärimusi lugeda ei viitsita aga ehk keegi oskab meenutada kellest sündis kass maale või MEIE maadele?

---

Mida leiame eelkristikust ajast koera kohta? Meil endil pole säilinud seda aega sõnas enam. Võtame põhjala jutu kui lähima. No ja mida see põhjapiibel siis räägib? Hull, kole, kuri ja inetu eit raudmetsast sünnitas hundid ( kjoera ja hundi vahel vahet ei tehtud kuna siis oli koer ikka veel hunt) ja nimetati see olend JÄLEDUSEKS. Kisma selle eide ( maaema ) ja koerte ning taevaste Thoride Odinite vahel kestis ragnarökini. Karu-hunt ja koer ei onud seejures eriliigid. Kuldmamma ( elav tuli kui kuld ) muudeti pimeduse asukaks ja nii sai maaema üsast paha ja ohtlik paik ( maapõu-maaaulne-allilm). Allilm MUUDETI selleks , milleks ta hiljem juba ka kirjeldati.. Nii aeti sinna Loki, Hel ja paljud veel koos maaemaga. NAD PAGENDATI sinna. Okei lähme hundirajal edasi. Maa-loodus-naine ei ole sel teel kunagi taevane enam. Mida kaugemale ühe teise muti hälli me liigume ,seda rohkem smastub naine pimeda , ohtliku, kahjuliku looduse ja allilmaga. Hunt on see juures sümboliks. Raev hirm ja tapasoov selle hälli suunal kasvab iga sammuga. Siinai ooo püha maa. Pole raske seal näha naise paika pandud nurka või suhtumist metsa , ügsesse loodusesse üldiselt. Tsivilisatsioon ongi loodud loodust hävitama ja allutama. Jälestus looma-looduse ( maa ) vastu on orgaaniline. Kuni kõrbestumiseni. Hundi tapmine ja piinamine on ,,jumalale,, meelepärane tegevus. Hundist alandliku ja sõnakuuleliku tutipeaks -orjaks voolimine kaaasündinud. Laps sünnib teadmisega ,et koerale tuleb panna jalaga või kiviga peab ta surnuks loopima. Meenutame naise olukorda samuti samm-sammult selle hälli suunal. Ikka sellel päikselisema kandi suunal. Religioon sammus sealt vallutades, hävitades ja alistades põhja. Naine dresseeriti kuulekaks orjaks. Ja huntsai lindpriiks ning ilmapilt seaduseks. Hundiviha ja naise allutamine on reegel nüüd. Meenutan veel korra. Lõvi alistab kõik emased oma teel, tapab isased ning nende järglased. Seejuures on ta ainualfa ning mitmenaisepidaja. Päikseline kiisuke.Pole siin sündinud kuid peab juba end peremeheks. Poliitikast me siin ei räägi. Islam -kristlus-judaism oma poegadega on päikseline tapamasin-lõvi. Paganlik juurrahvas aga hunt. Naiselik hunt on hunt. Mehelik koer on aga lähemal talle endale kui hundile.

---

Ragnarökis hullub raudmetsas ema süda ( maa tuum ,sularaud). pahad-kurjad hundid neelavad maa ja päikse (vulkaan ) ja häving sööstab kosmoseni ( lehva-lehva taevased inglid ja head ksomilised sõbrad). Ragnarökis hukkuvad kõik jumalad. Järgi jääb kõik see ,mis suudab kanda ja hoida tasakaaluna ning ei lähe algetega vastuollu. Paar jumalapoega ikka jäetakse alles ka.

---

Tsivilisatsioon e. ühiskond ei talu hunti. Kuid allutatud koerake on tööriistana ok. Kass suudab metsas hakkama saada küll aga vaid siis kui end seal kuningaks ei unista. Meie mehelik võim ning valitsemine otsustas jätkata hundi allutamist. Tema koha võttis üle šaakal kui päikselise-kõrbelise loodusega ( vähem pimedust) parlanksiv võõras. Ilves steppi ei sobi. Peale seda kui koerad päikse-kuu on välja sülitanud võib ilm jälle karusemaks muutuda.

[Naut]

Super. Hiljem süvenen sissepoole.

[Lokster]

Läksid kord lõvi ja tiiger kõrtsu........ nali. Nad ei suudaks oja ühel kaldalgi koos olla. Norra otsustas ,et hunt on kasutu ja liiga ohtlik ning nad peab tapma viimseni. Ka loodukaitse alal. Soome otsustas,et saamid-laplased on liiga METSikud ja ristimata loomad ning kogu nende mets peab rahaks saama. Rootsi itsitab pihku ja ütleb-rahajumal valitseb teid kõiki. https://www.looduskalender.ee/n/node/2313

[Lokster]

Et isakõuts koeralitat välja süües ise nälga jääb -on kindel. Mõistmiseks ( kanaldamiseks) peab vaatama kaugemale. Kui nain e. mets on söödetud isa kurku ,siis kassil pole puud ,mille otsast kaugemale vaadata. Aga vaataks koos? Siit metsa peenardades , tegime ise tee vabaks šaakalile . ISE. Isapojad mäe otsast aga jutlustasid asukad hoopis hoogsamalt siia šaakaleid kohale väestama ( mida kardad ,seda ise oma väega tõmbad ja väestad-SUUR SEADUS ). Nii sööme ka oma metsakiisu-ilvese välja. Lubatud naisehool ( peatame terasmao, kel isu siit emaüsast eluväge oma lülides välja tassida ) kadus ,,isakojas,, nagu lups. Aga just mets on suurim vaenlane šaakalile ja kõrbekassile ( ei sobi ja on hirmus-vastuvõetamatu). Kole oli näha ,et just hundirahvas-maanõiad ise seda oma väega toetasid-toetavad. SEE võtab väga hästi kokku teema- hingeloomad ja side nendega. Poliitikat aga siin ei tee. Küll tahaks sisse tuua puu alt hirve. Nimelt on sõralistel nähtus abort kah olemas. Isane ,,filosofeerib ,, emase üsa sedavõrd edukalt ,et tekib nuripoegimine. Eelmise isase sigitet Loode hukub. Viskaks siia viletsa vaimutervise kõrvale ka kehva naiste füüsise. Tee ,mis viib emakese üska on loodud metsa sisse põhjusega. See on kaitse LIIALDAMISE ja VÕÕRAGA saastumise eest. Ons võõras , šaakal , paavian või batsill-vahet pole. Soovimatu tiinus??? Metsas EI OLE see võimalik kuna metsa ei pääsegi soovimatu sigitaja. Vähemasti juhul kui mets pole allutatud sobima. Nii võib ju isane röökides ja relvaga vehkides nõuda sissepääsu oma seemnele aga metsa floora -fauna KAITSEB NAIST. Sõralised pole lollid. Aga nagu tehti hundist tudisev puudel ,sai hirvest kodulammas.Kui paljud teavad ,et naise metsatukk kannab endas meeletut pisi-pisi rahvast? Natuke liiast onjah talt nõuda mõistmist,et mets sissepääasu ees on mõeldud kaitseks ,mitte ülepäeva peegli ees raseerimiseks ja lõunamere reisult saadud floora-fauna on nüüd sealpool. Raja lõpus. Ning pole kasu metsa taastamisest enam. Üle jääb vaid ta omaks ,,vibrada,,. Räägiks ka linnukestest aga nurrumasinatele teeks see vaid nalja. Hm. Hunt ründab koera , sest ta on poolinimeseks saanud. KUID. Hundilikel koertel on tee tagasi alati olemas. Ühiskondlikult-riiklikult on aga just suurimaks inimese vaenlaseks kuulutatud ( suurim hirm toodab suurimat viha) poolhundid. Koerhundid. A teate miks selline orgaanilisest veelgi suurem hirm on meheliku ÜK-a sees? Haaa. Ürgnaise algeni jõuab tagasi ringiga mehe nii hoolega seemendatud VALGUS. KÕRGEM VIBRA. TAEVALIKUM ENERGIA. METSLASEST metsiknaine ja METSA ELAJAST ELUkas hunt koos mehe seemendatud ,,filosoofiaga ( KÕRGINFO) ,, loob liiga väärilise vastase kui see asub väljapoole linna e. ÜK piiri. Kass ei hooli kuust. Ta magab kuu maha. Hundil on side kuuga. Meis kõigis on nad olemas. Mis loeb -on Plaralanks. Et luua side hingeloomaga , tuleb ka õiges suunas allikale asuda. Kui valid ühe või teise- tea ,et su vastu astub üks või teine. Ilvesekari kodukassi vastu ei võta . Sel on põhjus. Karvane põhjus.

[Kunglas]

nagu see mulle "tuli"


Karu.
KOHAST ja OMAST lähtuv ja lihtne ja aus. Kohtub püramiidiga siis lammutab ja murrab.
-kaheksakand surub püramiidjad struktuurid välja.



Karu vägi annab erilise " Kohataju," Hinge peennüanssideni ...see pohlad...
Nende nüansside nägemine lähtub Kohale Võõra ja Kohale Oma nägemisest ehk mismoodi Karu metsa terviklikkust hoiab.


Jah, Karu on ärgand.

___________________________________________________
kaks vastandlikku tahku "väärstruktuuri" kõrvaldamiseks

Murdmine seespoolt.
Kujutus.

Samas ka kaks teed iseenda juurde.

[Fenkol]

Ega sul neid oma vastuseid Pimedusele alles pole, Fenkol?
Oleks nad siiski sinna eostuse-teemasse lohistanud...

Ei vääri küünlaid, alles ka pole

[Lokster]

Leiad puust oma selgroolülid ( koondvaimud loomadena) , hakkad oma peaga seda madu vedama. Naised nähtavaid arhetüüpe inimestena ,mehed nähtamatuid algetena.

[Lokster]

Sobib siia hästi. Et inime peab end ülimaks kuigi isegi ta meeled on alla arvestust. Kaasid-koerad näevad oluliselt rohkem kui inimprimaat. Tesite loomade jälgimine meil lihtsalt keerulisem. Artikkel baseerubki puht inimvisuaali pealt. Aga........ käivad küll põdrad lehmakarjas ja võivad ka pulli teha jne. Ehe näide elust. Koer. Inimestega sõber aga loomadega ( põhitõu muster valitseb krantsis) puhta kurjam. No ja hakkas rebane aeda käima. Ülbelt. Ja muidugi hakkas sööma koeratoitugi, seeaeg kui koer toas kõssas ( osa toidust õues kuudi juures- muidugi ketivabalt). Nahalist rebane. Ei aidand aukude otsimine -lappimine. Täitsa nähti kuda ronis mööda võrku ja vups. No ja aegu hiljem nähti ka situatsiooni- seisavad ninapidi koos. Tummalt. Kumbki ei ründa ega põgene. Tükk aega. Vaatleja läks nutikat tooma ,et pilti teha ja....... lännu. Aga koer läks võimalusel hiljem aiast välja põllule magama....... Jah. Võiks nüüd mõelda ,et jama ja väljamõeldis eks? Hakkame peale ,et kui meile on antud tömp silm, ludi kõrv ja hädine nina ,siis pole see nii loomal. Mida ja kuda nad näevad päriselt? Kas samuti kontuuriliselt valgus-varjude kujus? Aga miks vaatavad nad nt. inimese taha kuhugi või inimese kohale? Päris tihti. Hea küll ,seda me siin ära ei tõesta ja toetume ustavalt teadusele. Tasuks mõelda ,milliseks muutub maailm kui meil oleks looma nina. HORMOONID. Isegi taimed suudavad manipuleerida putukate või loomade hormooni lõhnadega. Ja nii ka kass ja ilves ,,tajuvad,, üksteist OMANA. Ja neil on üldse teema OMA-OMAM. Metsas pole olemuselt võõrast kui keegi end võõrana ei paku. See karu ja hundi pilt oli siia teema alla toodud ( kusagil seal eespool) just tolle kuuenda, seitsmenda...... meele tarbeks. Inimene kitsendab raame muutudes aina eraldunumaks. Küllap see ka võidujooks kadeduses-,,ma saan enne jumalaks,,. Ja viib see just vastukaalu jududega teda hoopis peegeldusse. TA ise on autoriks. Globaliseerumisele, multikultile ja maailmakodanikele. Mille vastu võitled ja mida eemale lükkad-kasvab ja tõmbub lähemale. Üks lollus kasvatab peeglis vaid teist lollust. Äärmuslus radikaalsust. Inime kõnnib turvaliselt linnas ,sest ta on OMA. Aga mets ajab paanikasse. Ja vastupidi. Mõõtu ....inimesed , MÕÕTU. https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/uu...d=85822981

[Naut]

Et isakõuts koeralitat välja süües ise nälga jääb -on kindel.

Ee... ei saanud aru. Kes jääb nälga?
On suhtkoht tõestatud, et kassid (jah, ka need va kammitud diivanipadjad), KUI neil lastakse küüned siiski tagasi kasvatada ja bling-bling kaelarihmad ära korjatakse, siis nö. metsikult jäävad nad ellu suht suure protsendiga.
(Jah, küüned PEAVAD seejuures olema.)
Jahiinstinkt näksida tihast vai püüda mingi hiireniru siiski niisama lihtsalt neil ära ei kao.
Koerte puhul aga... no mis? Mis toitu nad metsast nüüd endale püüavad?
Mingi mops või ka seesama kõige enam väliselt hundi moodi malamuut või husky.
Karjas ei oska nad ammu toimida ja hunt püüab siiski karjas.
Üksi ei saada aga oravatki kätte.

Niiet...

Mis puudutab lindude põskepistmist, siis selle koha pealt minestavad ikka nood roosatutilised loomakaitsjad vai linnastuses nokastunud haldja-kanaldajad või muu sarnane kontingent.
Fakt, et püüavad. Jep, laululindusid jne.
Kunagi aga toodi välja mingi orientoloogiseltsi statistika, et palju lindusid hukkub otsese inimtegevuse tagajärjel (no näiteks automagistraalidel vastu rekkasid põrgates või muudmoodi oma pesitsuskohtadest ilma jäädes, põllumajandusest rääkimata, kuid isegi inimeluks rajatavad krundid ju peavad olema vaid mururibaga ja muu looduslik pole enam uih niii esteetiline, eksole).
No ühesõnaga see statistika ikka oli suht ilmselge, et need linnukesed, kes kuskil meie miisude kõhus lõpetavad on ikka kaduvväike protsent.
Niiet siin võiks ka toone maha võtta.
KUI üldse võetakse vaevaks kobiseda ja mitte näha, et palju needsamad nurrmootorid ka mingeid närilisi (hiiri-rotte) kõhutäiteks pintslisse pistavad või niisama mängulustist maha murravad.
Mu sõpsi pool-maakas kass näiteks suurt kodukrõbuskeid ei söögi. Ikka kõht suht täis ja vaid söödud rotikorjused ja nende sabad on reas ukse taha toodud.

Kass ei hooli kuust. Ta magab kuu maha. Hundil on side kuuga. Meis kõigis on nad olemas. Mis loeb -on Plaralanks. Et luua side hingeloomaga , tuleb ka õiges suunas allikale asuda. Kui valid ühe või teise- tea ,et su vastu astub üks või teine. Ilvesekari kodukassi vastu ei võta . Sel on põhjus. Karvane põhjus.

Kuule. Ilvest ei võta vastu ka pantrid ja tiigrid ei võta vastu lõvi ja kassid ei võta vastu...
Ehk millest sa räägid?
Need on eri liigid, armas hobikassivaatleja.

Ilvesed aga EI ELA karjades.

Ja et siis MIS päevaosas siiski kassid REEGLINA jahti peavad?
Ei, diivanikassid ei pea jahti. Krõbustitele. Osad kodukassid pole kordagi elu jooksul isegi muru peale lastud omaenda jalaga. Aga no räägime ikka normaalsetest liigi esindajatest, eks.
Kassid ON ööloomad siiski Valdavalt. See, et linnatingimustes kohati polegi ööd vaid aint tänavate ja neoontuled on teine asi.
Normaalne kass siiski aktiveerub õhtuhämaruse saabudes ja tulebki alles hommiku hakul. Kui aga võimalus selleks antakse. Et siis saabudes päikese käes oma 18 tundi kohustuslikku und ära magada. Või kasukat lakkuda.

Koer aga EI KÜTI öösel. Ja öösel ka EI KÜTI hunt. KUI nüüd mingit hundidokumentalistikat siiski veidigi lähemalt uurida/vaadelda.
See, et kuu ja hunt on samast rubriigist nagu postkaardid jõuluvanadest.

Hundid kütivad siiski valdavalt valgeajas. Hundil (koeral) on haistmine esikohal. Nägemine neil pole nii arenenud ühti ja eriti öönägemine. Kodukoergi ei pruugi sõpra hämaras pikemalt distantsilt ära tunda ja teeb hoiatuseks pauh pauh. Enne kui aru saab ja ära haistab.

Kassidel samas pole haistmine distantsilt nii tugev. Kohati topi kalatükk või nina alla, ikka neil "koidab" suht hilja, et mis hais või värk või kustpoolt tuli.
Selle eest silmad on neil siiski tõelised ööspioonide aparatuuriosad.

Omasid tajuda ja distantsi pealt kohati ka linna teisest otsast inimsõbral kodumõtte tekkimisel - see aga on mõlemil. Sätivad end väraval varakult kõrvadkikkis valmis. Nagu tunnistajad täheldavad.
: )

Hundid uluvad kuu poole? Nooooh...ka pigem müüt kui tegelikkus.
Rohkem laulavad nad siiski valgemal ajal ja kogu karjaga või üksiti (gruppides) üle metsa. See on neil selline maagiline "ühislaulmine" kogukonna tugevdamiseks ja ka oma territooriumi tähistamiseks märguandega teistele karjadele (et hoidku eemale nende jahialast). Või paarilise või kadunud pereliikme otsinguks või muuks omakeelseks suhtluseks (hundiulgudel on palju alatoone.)

Jah, hundid võivad ulguda ka täiskuu poole, kuid teevad seda pigem valguse tõttu, mis sellel ajal üle metsa levib ja ka säänselgi kuuvalgustatud ajal küttida lubab. No kui küttimiseks siis vajadus. Ehk siis enne jahti taas sellesama kambatunde tugevdamiseks.
Ehk siis valdavalt on see täiskuuulgumine siiski ka müütide pärusmaa. Kui edukas jaht seljataga, kogu karjal väiksest suureni hundupunud täis, siis norsatakse ka nondel täiskuuöödel norinal ja mõnusalt külg külje kõrval (seda viimast siis külmal ajal.)
Küttimine käib ikka tavapäraselt valgusrežiimis olgu koidik, päev või eha. Niisama või kuuvalguseta öösel magatakse ja himukalt.

--

Minu äraläinud koduhunduline (jah, ka selline suure ja suursuguse olekuga 50 kg kaaluv imeline isasloom) ka laskis kohati oma madala ulu siin auulis lahti.
Oh, taevas ja maa, MILLINE sügavus ja ilu.
Ei, see ikka pole üüü-ulg või "mul-nii-kurb"-niutsamine.
See ikka ongi nende mingi ürglaul ja tõesti... üks ilusamaid helisid maailmas...

[Lokster]

Kahjuks tasuline aga väärt kokuvõte. Lugegu kes saab.Kinnitab eestoodud folklore.ee lugu arusaadavamaks. Skandinaavial kui metsikuma loodusega kandil õnnestus pärimust paremini säilitada ja nii on nende nimetused ka maailmas tuntud. Huntsõdalane - hulfhednar. Karusõdalane-berserker. Germaanid-skandinaavid kleebivad oma ajaulukku neid. Kodu oli neil vaid siiski siin. Niiet libademaa. Isegi estid ja aestid on lihtsalt teiste keelest IDA. Hm. Sõdalastel oligi kaks vaimhinge. Odini taplejad kartsid neid nagu tuld. https://digileht.maaleht.delfi.ee/malu/m...JeKauO1hpo

[Naut]

Kahjuks jah, tasuline see su artikkel.
/kissitab silmi/

[Naut]

Loomakirjanikest on nimetamata jäänud selline klassik nagu Rudyard Kipling.

Kellel veel oli SEE lemmikraamatuks lapsepõlves?



Aga see?




https://en.wikipedia.org/wiki/Rudyard_Kipling

[Naut]

Tahaks rääkida ka ühe väga pikalt haige olnud (sellise natuke juhututtavate) koera kummalist tervendamiselugu... aga... see pole vist kuigi diskreetne...
Noh, siin teiste inimeste koera haiguslugu ja sellega kaasnenud muid "näitusid" lahata.

Detaile ma ei hakkagi arutama aga seis oli selline... siiski nagu eriline natuke.
Koera peremehed nimelt juba rohkem kui 2,5 aastat mööda erinevaid loomaarste kapanud. Jah, seljataga kõikvõimalikud testid, analüüsid, skanneerimised, röntgenid ja mis kõike. Tehtud on loomale lausa erinevates kliinikutes veterinaarsed südameuuringud, kopsuuuringud, maouuringud, igasugu parasiitide, allergiate ja mille iganes vallas.
Koerale on nende aastate jooksul sisse manustatud kõikvõimalikke medikamente, antibiotse ja muud mudru küll süstide, vedelike või tabletode kujul aga vot ei anna haigus järgi kohe kuidagi. Isegi päevaks ei anna. Magab koer tsükliliselt ja siis nö. piinleb edasi oma vaevustes, mis tal tõesti ka und siiski segavad.
Arstid laiutavad käsi, koer on kurnatud ja pererahvas õnnetu. Samas... osaliselt juba ka leppinud...
Samas koer sööb, joob, ka mängib, jalutab, kehakaal ja muud näitajad ok, ainult... need va haigusnähud.
Ei hakka ehk kirjeldama, mis sümptomid koeral silmnähtavalt on, aga seda nad on ja täiesti 24/7 ning arusaadavalt.

Olks, asi on veel nö. protsessis ja haiguselool põnev käik, kuid jah, põhiline, mida tahtsin välja tuua on see,
et saab rääkida siiski ka oma loomadega nö. otse.
Mul ikka antud juhul see suursugune Koera Liigivaim seal ligi aga Tema juuresolekul räägivad meie väikesed sõbrad suht avameelselt näiteks sellestki, mis nende seedimisele hästi ei sobi (jap, võibki kohe küsida, et mis liha või lind või lisand või kuidas jne), või mis neile antud kodukorralduses on ok või millest nad unistavad või mis neid segab/ahistab/vaevab või mis neil sõna otseses mõttes ehk juhet kokku ajab. Või mis ikka kangesti sobib ja meeldib.

Samas oli seal ka väike seedimisproble loomal ja ma omaenda tarkusega soovitasin, et kui ikka koer käib ringi kut pussupart, siis pole halb väike dieet siiski loomale korraldada. Noet soolestik saaks puhastuda ja puhata.
Küsisin ka selle kohta üle aga kummalisel kombel öeldi, et pole vaja dieeti. Soovitati vaid üks suht tavatoiduaine välja jätta, mida peremehed koera toidu sisse viimasel ajal lisasid. Mille sai hõlpsalt muu asjaga asendada, kuid ilma pussunähtudeta sisi. : )

Konkreetsete haiguste kohta annabki paremaid vastuseid Liigivaim. Justkui. Jah, ka selle kohta, kuidas ravida. Jah, mida peaks tegema koer ja mida saab teha pererahvas ja mida see antud protsessi nn. raviassistent (nokesiganes toda nn. ravimisabi loomale siis toimetab) konkreetselt teha saaks. Oma TJ-lt võib ka spikerdada. Käte asendid või mis organi juures mis on ja mispidi jne.

Käteravil oli igaljuhul antud koera puhul suht kohetine ja ilmselge tulem. Vot polnud enam noid 2,5 aastat kestnud süptomeid, polnud ja seda suht korrapealt ja noh... kuskil 10-e minuti möödumisel juba.
Ja polnud neid lausa kogu see nn. protseduuri aeg seal ehk ligi 3,5 tundi, kui ma seal olin. Ja see siiski oli omamoodi väike ime. No vähemalt koeraomanike arvates. Nende arvates oli ülikummastav ja väike šokk, et nende väga tundliku närvikavaga koer üldse lasi end sedaviisi mul seal ennast mudida nagu ta lasi. Võõraid see koer endale ligi ja seda enam kõhu alla siiski ei lasknud kunagi. Isegi pererahvast ei lasknud. Healmeelel sisi ja ammugi mitte iga kord.
Aga noh, see selleks.
Ei hakka ilustama, need tüütud sümptomid tulid hiljem siiski tagasi (kui ma juba ära läksin) aga iga kord tagasi neile külla minnes oli koer siiski nagu nõiutud ja iga kord oli tulemus ka aina parem.
Hetkel peaks muidugi looma täieliku tervenemisega kogu tiim (ehk ka koera omanikud) tegelema, näitasin neile ka kõik mulle õpetatud võtted ja juhised ette, seega omasoodu kulgemisel loodan siiski antud juhul parimat. Igatahes on loom ise küll väga tundlik ja tubli ja haruldaselt abivalmis. Noh... et aidata näiteks mindki. Tema enda aitamisel.

Eriti tore oli aga teada saada ka seda, kui näiteks pererahva kodukommetega väga kursis ei olda ja mida siis koer nö. välja lobiseb. : ) No ja siis küsida hiljem perekonnalt üle ja saada suuri ahhetavaid silmi vastuseks.
Aga noh.. küsida tasub ikka küsimusi looma hüvanguks mitte niisama pulli pärast.

[Naut]

Veel 1 juhus.
Kass, juba 14. Ilus, kohevakarvaline linnakorteriloom. Silmad kut smaragdid, sõbralik, heatahtlik ja väga häälekas.
Nii häälekas, et käib suhtkoht nii pererahvale, külalistele, mittekülalistele, ühesõnaga kõigile pinda. Enamvähem nonstop. Käib järgi ja kräunub. Ja mitte haledalt vaid ikka üpriski kõvahäälselt ja pretensioonikalt.
Samas on loom tohutult heal ülalpidamisel, pererahvas väga armastab oma lemmikut ja vaadates looma menüüd (värske forellifilee, pehme kanarinnak, parimad kvaliteetkrõbinad jne), tahaks ise end lasta sinna perelemmikuks adopteerida. : )
Aastaid 4-5 tagasi samas oli loomal tõsine tagajalainfektsioon, mille tagajärjel kassil üks tagumine käpp ka amputeeriti.
Enne seda suri aga tema igapõline mängukaaslane ehk teine kass, kellega koos armastav ja väga loomasõbralik pererahvas nad varjupaigast võttis.

Püüdsin siis pihta saada, et miks kass ikka aina pinda käib ja kräunub.
/Oh, KUIDAS see kass oskas mulle silma vaadata. See ikka oli ka.. kohe midagi erilist, tuleb täheldada. /
Peremees veel tegi nalja, et küsi, kas ta ikka saab aru, et tal üks jalg puudu on. Noh, sest ega kassi elurütm ju väga peale oppi tõesti polnud muutunud. Tavarutiin ju jatkus ka peale kerget lonkavat kõnnakut meie miisumil. Vahest küll visati peres kassi arvelt nn. kolmjalanalju, kuid peremees ongi selline ülivaimukas tüüp ja nöökamisest ei pääse seal reeglina keegi.

Eks ma siis küsisin (ikka läbi Liigivaimu). Selle puuduva jala kohta. Ka justkui naljaviluks.
Vastuseks sain aga täiesti ahastava vastuse.
Et peale selle teise kassi surma oli loom siiski täiesti täiesti katki (seda kinnitas ka kassi pererahavas). Ta ikka elaski oma parima sõbra ja elukaaslase surma nii kolossaalselt üle, et stress nö. puges naha vahele ja... noh... teatud mõttes siis muutus justkui infektsiooniks. See kass tõesti tundis, et sõbra minekuga oleks tal justkui tükike tema enda küljest ära võetud.
Ja seda see "loovutatud" jalg ka tähendas siis.
See oli tõttöelda niivõrd liigutav lugu, et tundsin minagi klompi kurgus.
Noh... et selline ustav hing siis...

Lisaks sellele loom ütles, et muidugi saab ta aru, et tal jalga pole. Ja et miks tema arvelt nalja tehakse ses suhtes. Et ta on ju kass ja väärikas olend ometi. Ning jah, peale sõbra surma ja jala amputeerimist muutus ta elus siiski absoluutselt kõik ometi.
Seal jutus oli palju nüansse, ei hakka neid siin kõiki diskreetsusest välja tooma, kuid põhiline lause oli see: kass ei ole põrandaloom.
Jah, tal olid küll terves korteris siinseal ülimugavad, pehmed pesad pandud, kuid need kõik olid looma puuet arvestades ikka põrandal. Jah, tal oli võimalus ka madalasse tugitooli end kerra tõmmata või moodsalt madala diivani seljatoel kõndida, kuid see ei olevat talle piisav.
Kassil on vaja saada kasvõi aegajalt (ja seda siiski OMAenda valiku ja määrangu järgi) kuskile kõrgemale. Kasvõi kõrgema kummuti või laua peale. Kus siis istuda ja ideaalis ka õue vaadata.
Kuna kassid teevad kõrgemale kohtadele saamiseks hüppeid (tagajalgade abil) ja meie nurrmootoril seda võimalust polnud, siis ta tundiski end selles osas pidevalt sõna otseses mõttes mahasurutuna.
Pererahvas aga lihtsalt ei taibanud kassile mingit polsterdustega treppi ehitada, kus ka kolmejalgsed kassid võiksid turvaliselt kuskile kõrgemale end sokutada ja seal oma "ülalt-alla" vaikseid vaatlusi (nagu normaalsed kassid ikka) läbi viia.
Vot selline lugu.
Noh... ehk keegi ka pole kodus taibanud, miks nende korterimiisumid vahest rahutuks muutuvad. Et võimaldage neile mingeid kõrgemaid kohti oma kodus, muud midagi. Ja ka aknastväljavaatamisi. See viimane ikka puhas kassi telekas.
Seal oli muidugi veel probleeme aga jäägu need minu ja selle kassi ja pererahva vahele.
Põhiline sai välja toodud.

[Naut]

Üks väike jutuajamise fragmendike.
Ühe ilusa inimesega.

Jah, loomadega saan ma kuidagi jah, jutule nagu küll.
Inimeste raviga aga ei tegele.
No olen kuskil juba öelnud, et (mulle tundmatute) inimeste puhul tunnen, et pole nagu päris minu teema.
Või pole ma ehk ise lihtsalt piisavalt tugev. Või ülbe.
Noh... selles mõttes, et inimfaktor on inimfaktor, tuleb osata end kellegi nö. ette võetud inimese sügavalt isiklikest probleemidest ja ka haigustusest (mis tulenevad ikka nondest samadest siseprobleemidest valdavalt) siiski päris selgelt distantseerida.
Mina iga kord ei oska. Lähen asjasse nö. liiga sisse ja see pole hea ei mulle ega tollele teisele. Väga mitmes mõttes.
Seepärast ka sellega ei tegele.

Jah, teiste Teejuhtidelt saan küll ühtteist küsida. Pole probleem. No KUI ikka on mingi nö. väiksem keiss või värk. (Kuigi julgustan siiski igat ühte ja täitsa ISE sama tegema. Keeruline see siiski pole, KUI veidi harjutada kasvõi või lihtsalt ennast usaldada. Pealegi nii ikka on kala asemel õng ja asi kasvõi jätkusuutlikum jne.)
Vahest aga ka ainuüksi kellegi Teejuhiga kohtumine, Tema välimuse-olemuse kirjeldamine annab aga sellele vaadeldavale inimesele justkui uue hingamise.
Noh.. need personaalsed Teejuhid (või Kõrgemad Minad) on seal reeglina ikka täiesti imetabased siiski. Eranditult kõik.
Ja suht hästi annavad edasi ka kellegi "peremeeslooma" parimad hingeomadused. : )

Muidugi, paraku on nii, et meie koduloomade probleemid on seotud siiski ka meie kodu ja kõigi inimestega, kes sealsamas kuskil koduloomes misiganes moel osalevad. Seda alati ja täiesti eranditeta. Ja see viimane (ehk inimesed) on ka misiganes looma tervenemises paraku... üks komplitseeritumaid osasid.

Muidugi ma räägin minu poole pöördunud pererahvale nagu ka selles osas ikka ja ainult AUSALT ja AINULT seda, mis mulle endale on edasi öeldud või kuidas ma olen aru saanud. Muudes jutuajamistes võin lihtsalt jagada vaid omaenda loomadega saadud kogemusi (toitumisest käitumiseni), kuid siis tõmban sel juhul sellele infole selge joone vahele. Vahest koguni on minu kogemus üks aga Liigivaim ütleb hoopis midagi muud. Selge see, et sellisel juhul ka tunnistan oma möödapaneku üles, et näe, arvasin siin oma peaga siiski valesti.
Ja seda on juhtunud küll ja küll.
Õpin ju sellest kõigest lõppude lõpuks ka mina ja AUSUS on siin kogu protsessi alus.

Loomad kusjuures on samuti väga AUSAD oma väljendustes. Ikka üdini ehedad ja teesklematud.
Olete märganud?

Seega jah, püüan selles loomade nn. infondamises olla siiski võimalikult selge, täpne ja mitte vääratada sõnade või terminitega (et kuidas ja mismoodi - sellest rääkisin "Jutuajamistes oma Teejuhiga" - teemas).
Kuid ei, ma pole ilmeksimatu ja ma ei pelga seda taaskord välja öelda.
Seega... nii kahju, kui mul sellest endal ka pole... garantiisid ma siiski ei anna.
Sest vaadake, ma lihtsalt ei saa vastutada ei inimeste ega kahjuks ka (mulle tundmatu) looma eest, kes elavad kuskil täiesti oma elu ja kellel on oma kombed, kiiksud, probled ja elukorraldus jne jne.
Jah, oma elu ja minu enda juures elavad loomad on ka MINU VASTUTADA.
Kuid nii on siiski kõigil. Igaüks vastutabki täitsa ISE enda kodu ja tema asukate eest. Nii on ja nii jääb.
Mingi võõras tädi, kes justkui tuleb ja looma Liigivaimudega blaatab või kellegi koera-kassi paar tundi mudib... noh... siin on natuke nagu igaühe enda asi, kas ta usub seda või mitte.
Kui ei usu, mul pole selles suhtes probleeme. Hääled peas? Lihtsalt peksab segast? Kuis iganes kellelegi sobib arvata ja kedagi rahustab/vabandab/normaliseerib. Ma ei hakka kellelegi miskit nui neljaks ka tõestama või särki rinnal lõhki rebima (esiteks on särgist kahju, teiseks on see suht tülikas protsess, kui keegi proovinud on. : )

Muidugi me kõik armastame oma lemmikuid ja reeglina väga. Kohe nii palju, et meil on kohati ka inimlikult valus, kui nad siis nö. meie kõigist punnitustest hoolimata meid siiski nö. korrale kutsuvad või koguni kurvalt kaebavad, et nii või naa pole vaja ikkagi teha. Või mis on neile meie inimkäitumises lausa raske taluda või koguni piinav. Jah, piinav kas nende loomade enda suhtes või perekorralduses üldse. ehk siis meie INIMSUHETES või suhtumistes, mis siiski KÕIK mõjutavad ka looma.

Mul on olnud ka selliseid olukordi, kus... osad loomaomanikud on lausa solvunud. Noh... eelkõige minu peale. Ise küsivad aga siis, kui räägin, mida kuulsin - siis solvuvad. Et no kuis ikka nii, loom ju nii poputatud ja hellitatud ja nüüd siis miski talle ikka ei meeldivat, eksole.
Tegelikult on seegi (no selline teiste süüdistamine) vaid inimese enda varjatud süümekas ja natuke ka ego, ning see viimane ju ikka mõtleb eelkõige endale. Mitte aga loomale.

Vahest ikka komistangi ka selle otsa kellegi "suure loomaarmastaja" puhul, et loomasse ei suhtuta enam kui loomasse, vaid nagu lelusse või nö. lapsekesse (seda olen ikka jah, kahjuks ikka erinevas vormistuses näinud). Jah, nõus - ka loomadega tekib ühine tiim ja perekond, õigemini sõpruskond, kuid päris ninnunännu ja looma nö. titestamiseks ei maksa siiski minna (no ikka need tutipluti mütsikesed, sussikesed, suhtumised ja väntsutamised).
Ühesõnaga unustatakse end looma puhul sinna kuskile nunnumaale liiga kauaks püherdama. Unustatakse ära, et tegu on Loomaga. Justkui ei märgata austada selle looma ürgset eripära ja tema looduslikku väärikust.
Miks unustatakse? - ma ei tea.

Tean samas inimest, kelle poole kõik loomad püüdlevad kui mesimummud mee peale. Kohe ligi ja tavai mängime või nühivad vastu või vahivad suhu. Kusjuures mees ise ei pea end üldse mingiks hulluks loomafänniks. Muidugi talle kõiksugu elukad ikka meeldivad, kuid pole täheldanud, et ta nö. hullub neist. Samas on ta väga mänguline nende loomadega ja nö. kõige parem semu.
Küsisingi oma TJ-lt, et mis värk selle inimesega on. Et mis loomadele nii sümpatiseerib siis temas?
Öeldi, et on lihtsalt normaalne. : )) No et suhtub loomadesse nagu loomadesse. Et normaalselt sisi. Nii nagu LOOMADESSE. Et see olevatki tema täieline trump ja võlu. Mingi rahulik mõnusus ja ausameelsus samas ka (mainin siiski ka selle ära. : )

Ühesõnaga, kui loomaomanikega, kelle juures nende loomi nö. vaatan, tekib selline väike piinlik moment, et noh nemad ikka nii nii nii armastavad oma looma (kusjuures nii see reeglina ka on) aga et mis jutt ikka, et loomale miski inimkäitumises korraga ei sobivat või tal lausa paha on.
Selles mõttes on vahest tõesti tiba keerukas...
Olen mõelnud, et parem ehk mitte kõike rääkidagi (kuigi niigi laveerin kohati kui mingi köietantsija ja žonglöör ühes isikus, et ikka võimalikult delikaatseks ja taktitundeliseks jääda). Aga noh... nn. moosijuttudes ma ka iga kord ehk meistriklassiga ei hiilga ja seega toda va mossitamist võib mingis etapis ka nonde solvunud loomaomanike poolt siis ka kohata.

Viimase loo puhul selle kolmejalgse kassiga näiteks.
Tegelikult see pole parim näide ehk, sest tal on ikka tõesti ja päriselt väga väga armastav pere aga kui ütlesin, et kass oli kurb ja ütles, et ta pole siiski põrandaloom, siis nad ikka tulihingeliselt väitsid, et kass ei tahtvatki kuskil kõrgemal olla ja ei saagi ja pole kunagi justkui tahtnudki jne. Ja kas kõik kummutid polegi sisi rohkem disaini ja ilusasjade eksponeerimiseks? (Ei, nii nad ei küsinud. Aga ma mõtlesin, et paljudes kodudes võib see nii ehk olla.)
Ja üldse oli pigem selline natuke ebamugav moment, et mis juttu ma ikka ajan ja kas nad nüüd hakkavad mingeid kassitreppe ehitama (mis pealegi nende ilusasse interjööri ehk ei sobigi?)...
Ja siis tuli veel parem pauk: et kas ma ikka võtan kogu vastutuse enda peale, et kui neil see polsterdatud hiigeltrepp kassi jaoks nüüd valmis saab ja kass sinna otsa ikkagi ei lähe.
Et MIS SIIS?
: )
No vot sellised "probleemid", eks.

Tahaks ka ise selle kõige peale omaltki poolt pisut mossitada ehk...
(Arvate, et ma ei oska? Lõdvalt. : )
Aga siis jälle ütlen, et ahmis, pole hullu, elan üle ja ma ju nö. looma teenistuses siiski. Et tehku selle minu poolt saadud infoga siis mida tahavad. Soolaku see sisse, jätkaku kogu oma elustiili ja suhtumist samamoodi või ütelgu, et ma ajan jura_jama ja totaalset paska siiski ja tšao kakao.
Mingeid tablette sööta ongi tihtilugu hõlpsam, kui mingi käitumise (või koguni teadvuse?) pööre teha ja seda ISEENDAS.
No ütlevad pakaa, siis ütlevad.
Ma olen oma töö enda parimal moel siiski teinud ja see on ALATI lisaks tasuta, seega võtan oma vilespilli ja lähen aga edasi. Kama2.
...Kuigi tegelt iga kord siiski ei ole. Ei kama ega 2. Sest loom ei saa ehk abi. Ses mõttes...
Aga nojah.

Pealegi, kuulake nüüd tähelepanelikult, ma ütlen seda ainult korra (lause Allo!Allo!-sarjast) pererahvas on ALATI ja ABSOLUUTSELT OMA loomaga rohkem ja tihedamalt seotud, kui mingi minusugune, kes vaid vahest nö. vaatama vai sudima-mudima seda looma tuleb. Pererahvas ongi loomaga ikkagi 1 meeskond, seega saavadki nemad alati ja ikka rohkem oma looma ise aidata ja seda kogu aja jooksul, mis nad looma kõrval on ja saavd olema.
Mina olen ses osas ikka täieliselt "ajutine" ka ka mööduv nähtus.
Kui tuleb meeldiv tagasiside, siis muidugi on mul hea meel. Miks ei ole.

See on ikka nagu lastegagi? Kõik maailma lapsed on MEIE omad. Me kõik saame neid aidata, pole vahet kas omad või võõrad. Ei, mitte kellegi pereasjadesse isiklikult ja lausa ninapidi ronides-sekkudes vaid... noh... mitte ka mööda kõndides ja arvates, et "möisa köis, las lohisep."
Noja loomad veel eriti kuidagi... tõepoolest meie vastutusel siiski ja see meie liikidevaheline keelebarjäär ja linnastumisprobled ja toit ja saastatus ja muud igasugu jamad otsa.
Kuid jah, see ikka meie kohus neid nagu aidata ja neist ka vähemalt PÜÜDA aru saada.
Nad siiski Suured Õpetajad meie kõrval, kes aga vaadata oskab.

Muide, teate, miks loomad vahest haigeks jäävad?
Sest mured ühendavad.
Ja kui ikka lemmikuga jamad majas, siis mõneks ajaks kodune kahurvägi vaikib ja koos mööda loomaarste joostes või koos looma kasvõi koduski põetades muutub pere läbisaam paremaks ja omavaheline side tugevamaks.
Vot nii "kavalaid" võtteid kasutavad osad meie sõberloomad, et vaid meid ühendada ja siiski ka MEID ENNAST seeläbi tervendada.
On neil endal sellest kergem?
Ei ole. Füüsiliselt sisi.
Aga nad saavad aru, mis on prioriteedid. Selles lühikeses elus.

: )