DMT ja inimene

Täna siis Kreeka ja Eleusise müsteeriumid
Elu lõpp ja selle jumalast saadetud algus
Vaevalt pooletunnise sõidu kaugusel tänapäeva Ateenast asub iidne Eleusise pühapaik, nüüd tähtsusetu ja varemetes, ehkki kunagi oli see antiikaja kõige kuulsama, Demeteri ja Persephone müüdile pühendatud „müsteeriumikultuse" kese. Mainitud müüt pajatab, kuidas Demeter siirdus allilma, et surmast ära tuua oma tütre Persephone hing - tegemist on šamanistliku missiooniga, mis austab elu, taassünni ja uuenemise jõude. Neist jõududest peeti nii sügavasti lugu, et kord aastas, meie septembrikuus, kogunesid tuhanded palverändurid kõikidest Kreeka piirkondadest Eleusisesse, kus elav Persephone olevat maast välja sööstnud. Nende palverännaku lõppsiht oli suur telesteerion, pime pühitsustempel, mille paljud sambad koondusid anaktooroniks nimetatud siseruumi ümber, kust tseremooniate haripunktil materialiseerus mingi kogu „keset suurt valgust".
Mainitud nägemust peeti sageli Persephoneks, kes „tuli tagasi surnust, kaasas surmariigis eostatud vastsündinud poeg".
On raske midagi muud teada saada nägemustest, mis palveränduritele Eleusises avanesid. See pühamu kaitses üllatava eduga oma mõistatusi pika aja kestel, mõne teadlase arvates funktsioneeris see lakkamatult koguni 2000 aastat, enne kui kristlaste diktaat templi neljandal sajandil lõpuks sulges.
Aegade jooksul läbisid selle väravaid sajad tuhanded inimesed, sealhulgas ka Antiik-Kreeka kuulsused Platon, Aristoteles ja Sophokles, kuid peaaegu kõik vaikisid seal nähtust - tõepoolest, nad olid kohustatud „surma või pagendamise hirmus" saladust hoidma.
Seetõttu teame vähe üksikasju, kuid tollastelt palveränduritelt on meieni jõudnud ebamääraseid
vihjeid, et Eleusise rituaalid ja sealsed nägemused muutsid osalisi ning pärast polnud nad enam kunagi endised. Sageli kinnitati, nagu oleksid nad täielikult kaotanud surmahirmu ning olevat valmistunud teispoolseks eluks varjude maal. Pärast pühendamist Eleusises olevat Sophokles kuulutanud: „Kolmekordselt õnnelikud on need surelikud, kes on näinud neid Hadese juurde suundumise riitusi, sest neile üksi on kingitud seal tõeline elu. Kõikidele ülejäänutele on seal ainult kurjus."

Samamoodi kinnitas luuletaja Pindaros, et tema nähtu oli kinnitanud eksisteerimise jätkumist teisel pool hauda ning et ta oli õppinud Eleusises kogetust suuri tõdesid: „Õnnelik on see, kes on näinud neid riitusi ja läheb õõnsa maa alla, sest ta teab elu lõppu ja teab ka selle jumalast saadetud algust."
Arheoloog George Mylonas kinnitab, et antiikmaailma suurte ja peaaegu suurte inimeste kõiki neid ning palju teisi analoogilisi tunnistusi lugedes...
... jääme paratamatult uskuma, et Eleusise müsteeriumid ei olnud tühi lapsik tembutamine, mida kavalad preestrid talupoegade ja võhikute lollitamiseks korraldasid, vaid sisukas ning tähendusrikas elufilosoofia, mis jagas pisut tõtt inimese hingest. Seda usku süvendab Cicero kirjutatu, et Ateena pole andnud maailmale midagi vaimustavamat või jumalikumat kui Eleusise müsteeriumid. Meenutagem taas, et Eleusise riitusi peeti umbes kaks tuhat aastat järjest; et tsiviliseeritud inimkond austas ja õilistas kaks tuhat aastat neid riitusi. Siis oskame hinnata Eleusise tähendust ja tähtsust.. .
Mylonas oli kindel, et pühamu edenes imepäraselt nii pikka aega sellepärast, et see „rahuldas inimsüdame kõige siiramaid igatsusi ja sügavamaid ihalusi", kuid ei temal endal ega kellelgi teisel olnud 1961. aastal, kui ta neid sõnu kirjutas, tegelikult õrna aimugi, kuidas õnnestus nii keeruka trikiga toime tulla. Vihjati ainult, et see on kuidagi seotud „elu filosoofiaga", kuid filosoofia vajab omaksvõtmiseks aega. Ometi on selge, et kõiki palverändureid vapustas ja muutis Eleusises mingi võimas ning vahetu kogemus, mis langes neile osaks telesteerionis viibitud ööl; nad nägid visioone, kuulsid hääli ja kohtusid üleloomulike olenditega.
Saladustõotus ja tuhanded vahepeal möödunud aastad tähendavad seda, et teada on õige vähe, sest Eleusisest on meieni jõudnud üsna piiratud algandmeid. Sellegipoolest on säilinud siia-sinna pillatud võtmeid, mis aitasid uurijatel telesteerionis tegelikult toimunust selgema pildi luua. Aristoteles kinnitab, et see oli „pigem kogemus kui mingi õpetus". Palverändur Sopater pajatab meile, et tema pilgule avanes schema ti, „mingi vorm või kuju, mis hõljus maapinna kohal". Platon väljendab ennast pisut selgemini, rääkides phantasmata st ehk tontlikest viirastustest, aga Pausanias on kirja pannud, et pühendamissaal „sai vaime täis".
Samuti on olulised paljude kirjeldatud füüsilised sümptomid, nimelt...
... hirm ja jäsemete värisemine, peapööritus, iiveldus ja külm higi kehal. Siis ilmus nägemus, midagi keset hiilgava valguse aurat, mis äkki pimendatud kambris välgatas. Silmad polnud kunagi midagi niisugust näinud... Maa ja taeva lahutusjoon sulas valgusesambaks.
Mõtle hallutsinogeenile
Mida tuleks arvata sellest silmatorkavast sümptomite kogumist, milles on ühendatud imepärased nägemused füüsiliste tervisehäiretega? Bostoni ülikooli klassikaliste uuringute professor Carl A. P. Ruckil on selle kohta kindel arvamus.
Kindlasti tekitati pühendamissaalis hallutsinatoorne reaalsus ja kuna puhuti nägi niisugust visiooni kuni kolm tuhat inimest aastas, seega rohkem kui oli tavalise antiikaja linna elanikkond, siis näib selge olevat, et kasutati mingit psühhotroopset uimastit.
Peale maailmakuulsa mükoloogi R. Gordon Wassoni ja LSD avastaja Albert Hoffmani oli Ruck kolmas liige tuntud teadlasdetektiivide meeskonnas, kes kulutas 1970. aastate esimesel poolel ohtralt oma vaba aega, püüdes lahendada Eleusise mõistatust. Nad pöörasid tähelepanu hästi dokumenteeritud faktile, et iga telesteerionisse sisenenud palverändur oli kohustatud jooma «erilist võlujooki (kykeon), mis oli müsteeriumi oluline osa".
Kas see keedus võis olla psühhedeelse toimega? Õnneks on Homeros talletanud joogi koostisosad seitsmendast sajandist eKr pärit Demeteri hümnis, niisiis peaksime selles selgusele jõudma. Esimesel pilgul pole üldse hallutsinogeenidega tegemist, sest kirjas on süütult oder (alphi), vesi ja münt (glechon).
Ent uurimisgrupi mükoloog Gordon Wasson teadis, et odral ning muudel vabas looduses kasvavatel või kultiveeritavatel rohttaimedel levib seenparasiit tungaltera, mis sisaldab hallutsinogeenseid alkaloide. Just samast seenest eraldas Albert Hoffman 1943. aastal esimese LSD annuse. Hoffman kirjeldab juhtunut järgmiselt.
1975. aasta juulis külastasin ma oma sõpra Gordonit tema kodus Danburys, kus ta esitas mulle äkki küsimuse: kas kunagi muistses Kreekas elanud inimene võis leida tungalterast hallutsinogeeni eraldamise meetodi ning kogeda midagi samasugust nagu LSD või psilotsibiini toimel. Vastasin, et see võib tõepoolest nõnda olla, pidasin pisut aru ja lubasin saata talle ülevaate, mida me praegu sellest teame.
Hoffmanil kulus selle ülesande täitmiseks kaks aastat, tal tuli sooritada palju laboriuuringuid, sest juba keskajal teati, et tungalteraga mürgitatud rukis on tugev mürk (vt kaheksas peatükk), mistõttu tal tuli veenduda, et Eleusise preestrid oskasid eraldada hallutsinogeenseid alkaloide toksilistest ja surmavatest koostisosadest. Ta avastas, et tungaltera kaks peamist hallutsinogeeni ergonoviin ja lüsergiinhappe amiid on mõlemad vees lahustuvad, kuid mürgised alkaloidid nagu ergotamiin ja ergotoksiin mitte. Kogu Kreekas parasiteerib tungaltera odral, mis on kykeoni koostisosa, ning Hoffmani arvates oli preestritel suhteliselt kerge eraldada nägemusi tekitavaid alkaloide. „Hallutsinogeensete toimeainete eraldamine vesilahuses mittelahustuvatest toksiinidest ergotamiinist ja ergotoksiinist oli Kreeka muistsetele inimestele täiesti jõukohane."
Ehkki Eleusise preestrid olid pühendunud muuseas ka nisu- ja odrakasvatusele viljajumalanna Demeteri nimel, osutab Hoffman, et nakatatud odraterade uhtmise asemel oli neil veelgi lihtsam meetod. Kogu Vahemere äärsetel aladel looduses kasvaval rohttaimel Paspalum distichum parasiteerib tungaltera liik Claviceps paspali, mis...
... sisaldab ainult hallutsinogeenseid alkaloide ning mida saab pulbriks peenendatuna vahetult kasutada... Aja jooksul võisid ususaladusi seletavad peapreestrid kergesti avastada rohttaimel Paspalum distichum kasvava seene Claviceps paspali. Sellest sai vahetult lahjendamata ja puhast hallutsinogeeni. Aga ma mainin seda ainult võimaluse või tõenäosusena, mitte sellepärast, et Wassoni küsimusele vastamiseks oleks meil P. distichum'it vaja... Vastus on jah. Kunagi muistses Kreekas elanud inimesed võisid saada tungalterast pärit hallutsinogeeni.
Viimsedki kahtlused, et Eleusise püha võlujook oli tõepoolest psühhoaktiivne keedus, hajusid, kui teadlased leidsid tõendeid, et...
... klassikalisel ajal hargnes kurikuulus skandaal, sest selgus, et paljud Ateena aristokraadid olid hakanud pühitsema müsteeriume kodus joobnud peokülaliste seltskonnas.100
Pillerkaaritajate hulka kuulus ka hiilgav, kuid häbitu poliitik ja väejuht Alkibiades, kes mõisteti Eleusise müsteeriumide rüvetamise eest aastal 415 eKr surma ning kes põgenes tapalavale astumise asemel Spartasse.
Juhtunu osutab hästi, kui tõsiselt Ateena võimud suhtusid niisugustesse süütegudesse; see tähtis lugu avab meile ka müsteeriumide südameks peetud nägemuslike elamuste tegeliku olemuse. Me teame nüüd, et niisugused kogemused ei piirdunud Eleusise püha pinnaga, vaid neid võis nautida isegi erapeolauas kykeoni juues.
Kuidagi ei pääse järeldusest, et nägemusi põhjustas uimasti; tänapäevalgi pruugitakse lõõgastumiseks kunagist püha hallutsinogeenset taime.
Lõpuks, kuid samuti olulisena, mainigem sedagi, et Eleusise jumalannat Demeteri ennast nimetati mõnikord Erysibeks, mis tähendab sõna-sõnalt „tungaltera", ning Demeteri hümnis on kolm korda mainitud, et tema rüü oli „tumepurpurne", sama värvi nagu tungaltera valminud viljakehad.
Kõikidel neil ja muudelgi põhjustel järeldas professor Ruck: „Mina ja mu kolleegid tõlgendasime Eleusise müsteeriume kui šamanistlikke ühistseremooniaid, mille käigus tarvitati uimasteid."
Siinkohal mõtleme veidi ka tšuudide peale, on ju meil tungatera seotud rukkiga.