DMT ja inimene

Graham Hancock
Üleloomulik
Kohtumised inimkonna iidsete õpetajatega
SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Häälestumine DMT-kanalile
Lugesime esimesest osast, et inimese evolutsioon sarnaneb paljuski mis tahes teise loomaliigi arenguga (isegi tööriistade kasutuses ei ole inimesed ainulaadsed) ajas umbes viis miljonit kuni 40 000 aastat tagasi; siis astusime me äkki üllatavalt ja enneolematult uuele rajale. Vastavalt 35 000 ja 27 000 aastat tagasi ilmusid Euroopas ning Aafrikas kalju- ja koopakunst, ilmselt algusest peale keerukad ja täielikult välja kujunenud. Jääb mulje, nagu oleks mingi tiivustatud kunstnikugeenius oma täies loomejõus imepäraselt ärganud ääretult pikka aega kestnud vegetatiivsest koomast ja alustanud maalimist. Tema tööd on algusest peale tehniliselt vilunud, võimukad ja üleloomulikult mõistatuslikud, kuid palju suurem mõistatus on siiski see, et eriti hoolikalt kujutatakse osaliselt inimese-, osaliselt loomakujulisi teriantroopolendeid, kellesuguseid loodusilmas ei eksisteeri või pole kunagi eksisteerinud. Seega on tegemist üleloomulike olendite - vaimude - kujutistega ning meie peame küsima, kust niisugused fantastilised kujutised on välja manatud, kujutlusvõimest" üksinda jääb selgituseks ebapiisavaks, sest meie esivanematel oli õnnestunud elada eelmised viis miljonit aastat vähimagi märgita, et neil üldse olnuks mingi sümboolne kujutlusvõime. Ilmselt pidi siis midagi fundamentaalset muutuma viisis, kuidas nad oma elu tajusid, ümbritseva maailmaga suhtlesid ning oma reaalsuse piire hindasid.
Oleme kirjeldanud selle suure muutuse mõistatust pikalt teises osas ning arutanud David Lewis-Williamsi oletust, et katalüsaatoriks võis osutuda muutunud teadvuseseisundite kujunemine, mida meie esivanemad kõigepealt tõenäoliselt kogesid, tarvitades juhuslikult seenhallutsinogeene ning hiljem hakati neid kaalutletult ja süstemaatiliselt otsima. Näib olevat mõistlik oletada, et ülimalt mõjukad nägemused ja kogemused, mida saab kindlalt esile kutsuda psilotsibiini ja muude looduses leiduvate psühhoaktiivsete ainete abil, lahvatasid umbes 40 000 aastat tagasi nagu süütepommid anatoomiliselt nüüdisaegsete, kuid mõistuselt tuimade, uimaste ja utilitaristlike ning arhailise käitumisega inimeste teadvuses. Võib olla isegi nõnda, et ainult niisugusel teadvuse paroksüsmil, mis mõjutas ühiskonna iga liiget, jätkus jõudu murda viljatud ja jäigad mentaalsed struktuurid, mis olid kuni selle ajani maskeerinud inimaju potentsiaali ning pidurdanud meie liigi intellektuaalset ja kultuurirevolutsiooni.
See ei tähenda, nagu poleks inimestel varem kui 40 000 aastat tagasi olnud nägemuslikke kogemusi. Täieliku anatoomilise nüüdsuseni jõuti umbes 200 000 aastat tagasi, aga mõne teadlase arvates varemgi, ning paljud tõendid toetavad arvamust, et pärast seda pole inimaju suurus, anatoomia ega keerukus rohkem muutunud. Tõsiasjast, et meie esivanematel oli vähemalt 200 000 aastat tagasi samasugune neuroloogiline aparaat nagu meilgi, tuleneb järeldus, et nemad pidid kogema nägemusi ning muutunud teadvuseseisundi hallutsinatoorseid kohtumisi.
Teame uuringutest, et umbes 2 protsenti (ja see on tagasihoidlik hinnang) nüüdisaja täiskasvanutest on sündinud võimega langeda spontaanselt väga sügavatesse hallutsinatsiooniseisunditesse. Me teame, et nendes seisundites toimuvat kogetakse sageli veenvalt reaalsete ja mõnikord kohutavate röövidena, kus langetakse sageli kõigepealt teriantroopide või loomade kujul ilmuvate üleloomulike olendite ohvriks. Samuti teame, et see ilmselt geneetiline transivõime on leidnud statistilist kinnitust Ameerika Ühendriikides, kus seda laadi nägemusi ja kogemusi tõlgendatakse tänapäeval kõige sagedamini nagu kontakte tulnukatega - ehkki, nagu ma olen püüdnud näidata, neis pole midagi uut ning teised minevikukultuurid on näinud neid teistmoodi.
Kuigi seda ei saa tõestada, pean ma täiesti tõenäoliseks, et umbes 2 protsenti igast inimpopulatsioonist on alati sündinud just õiges vooluses niisuguse ajukeemiaga, mis kingib neile nägemusi, prohvetlikku teadmist ja kohtumisi vaimudega, kasutamata selleks psühhoaktiivseid taimi või transi esilekutsumise füüsilisi meetodeid nagu rütmiline tantsimine või trummipõrin. Minu arvates eksisteeris niisuguseid inimesi, kes kogesid nägemusi ja kohtumisi ammu enne seda, kui maaliti esimesed kaljutaiesed. Võib-olla olid just nemad, nood esimesed samaanid, selle võime spontaansed avastajad, tänu kellele leidsid aset käitumuslikult modernse sümbolismi kummalised, isoleeritud läbimurded enne aega 35 000 aastat tagasi (mainigem näiteks 77 000 aasta vanuseks peetavat teokarpidest kaelakeed ja entoptiliste mustritega kaunistatud ookriplaati, mis leiti Lõuna-Aafrikas Blombose koopast). Ma ei välista seda üldsegi, kuid arheoloogilised uurimused väidavad, et niisuguste kiviaja visionääride mõju oma kaaslastele polnud pikka aega kuigivõrd suurem kui ufode röövitute mõju tänapäeva ühiskonnas - st sama hea kui null.
Mina oletan, et mitte ainult kunst, vaid kogu pööre nüüdiskäitumise poole sündis siis, kui need kiviaja ühiskonna liikmed, kellel puudus geneetiline võime spontaanselt transsi langeda, õppisid seda tegema taimsete hallutsinogeenide avastamise ja hilisema süstemaatilise kasutamise või siis mingi transi esilekutsumise füüsilise meetodi abil. Hüpoteesi järgi oli see muutunud teadvuseseisundite demokratiseerimine", kogu ühiskonnale avanenud võimalus jagada elu muutvaid visioone ja kohtumisi, mis varem olid osaks langenud ainult vähestele ning mis kujundasid uusi, avatumaid, loovamaid, innovatiivsemaid, paindlikumaid, intuitiivsemaid ja siiralt intelligentsemaid mõtlemisviise, tänu millele «kriitiline mass" suurenes ühest ühiskonnast teise, põhjustades lõpuks kõige otsustavama muutuse, mis oli inimkonna evolutsioonis kunagi toimunud. Meil ei tarvitse üllatuda, kui arheoloogiliste ülestähenduste järgi selgub, et niisuguse hetkeni jõutakse eri paikades eri ajal, kusjuures mõnikord jääb ühe või teise grupi ärkamise vahele tuhandeid aastaid. Kui päästikfaktoriks osutus igal juhul mingi kõigile kättesaadav ning kindel muutunud teadvuseseisunditesse sisenemise võimalus ja kui esimene avastus oli sageli juhuslik, siis ei tarvitse arvata, et nüüdisinimesele omane käitumisviis sündis kõikjal ühel ja samal ajal, pigem toimus see astmeti ja üsna juhuslikult - ning just seda me arheoloogiauuringutest näemegi. Kui niisugune protsess on kord alanud, siis ei saa seda enam peatada, sest inimesed, kes ei teadnud, kuidas muutunud teadvuseseisundeid kasutada, kohtusid varem või hiljem nendega, kes seda oskasid, ja õppisid neilt.
Varjatud maatriks ja vastuvõttev mõistus
Kõikide aegade ning paikade šamanistliku transi fundamentaalsed kogemused on olnud teispoolne teekond ja samaani pühendamine kohtumisel üleloomulike olenditega ning nende jõu vastuvõtmine. Põhjustel, mida oleme uurinud teises osas, võime täiesti kindlalt öelda, et nii ülempaleoliitikumiaegse Euroopa koopamaalingute kunsti kui ka Lõuna-Aafrika sanide kaljukunsti inspireerisid just niisugused retked teispoolsusse ning sügavalt muutunud teadvuse-seisundites kogetud kohtumised. Oleme näinud, et välisvormid, millesse seda laadi kogemused võivad enda rüütada - teisisõnu viisid, kuidas need konstrueeritakse ja mismoodi neid portreteeri-takse -, võivad dramaatiliselt muutuda ühest kultuurist teise. Ent me ei tohi unustada, et «normaalsete" nägemuste ja kogemustega on samamoodi.
Näiteks, kui viis eri inimest näevad mõrva, saab politsei tavaliselt kurjategija viis erinevat kirjeldust. Seda põhjustab tõsiasi, et tõlgendamine on sisestatud meie tajuprotsessidesse algusest peale; nähtut tõlgendades ja reaalsust kogedes lähtume meie kõik oma eeltingimustest, individuaalsetest kogemustest ning kultuurieelis-tustest. Tõsiasi, et meie hallutsinatsioone mõjutavad olulisel määral eeltingimused, individuaalsed kogemused ja kultuurieelistused, räägib meile seega kõikide tajuvormide varjus peituvatest standard-mehhanismidest midagi enamat kui hallutsinatsioonides kohatud stseenide ning olendite objektiivsest reaalsusest - või mitte.
Lühidalt öeldes, eri kultuurides eri inimeste (või koguni sama isiku eri meeleolus ja olukorras) transiseisundis nähtud rohked kujutelmad ei tõesta, nagu ei tähendaks nägemusallikas midagi või et kõik on lihtsalt „aju enda sepitsus" - samamoodi nagu eri tunnistajate isesugused ütlused ei muuda kuritegu olematuks. Seega kõlab järeldus nõnda, et eri kultuuride eri inimeste erinevatel ajaloo- ja esiajaloo perioodidel üle elatud hallutsinätsioonikogemuste varjus peituvatesse mis tahes sarnasustesse tuleb suhtuda suure huviga ning neid täielikult arvestada, kaalutledes niisugustes kogemustes ilmnenud üleloomulike valduste ja olendite reaalset seisundit.
Me kohtume üleloomuliku või (üleloomulikuks peetavaga) ka siis, kui see on mitmeti maskeeritud, ent lähenemiseks ja uurimiseks on mitmesuguseid viise. Käesoleva raamatu maht on rangelt piiratud, niisiis keskendusin kokkuhoidu ja olulist silmas pidades üleloomuliku kolmele ilmingule omavahel seostamata valdkondades ning epohhidel, kus sarnasusi võinuks kõige vähem oodata.
Kõigepealt oleme uurinud selle ilmnemist vaimude maailmas, mida veenvalt tunnistab esiajalooline kaljukunst ning mida tänini ikka veel aktiivselt kogetakse Kesk- ja Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Amazonase vihmametsa kaugete paikade säilinud šamanistli-kes kultuurides. Teisena on meid veedelnud haldjateks nimetatud üleloomulikud olendid, mis köitsid Euroopas tähelepanu keskajast kuni Victoria päevini. Kolmas on olnud iseäranis mõjukalt Põhja-Ameerikas aset leidnud nüüdiskohtumised ufode ja tulnukatega.
Ilmselt pinnapealsete ja kultuurist tingitud kõike kolme liiki erinevuste lähemal vaatlemisel eelmistes peatükkides selgus, et eksisteerib sügavate struktuurisarnasuste ja seoste varjatud maatriks. Samuti on väga tähelepanuväärne, kuidas teatud üldteemad, näiteks teriantrooplikud transformatsioonid, suure viltuste silmade ja ülemäära koguka tilgakujulise peaga kääbuslikud tulnukad, öökullide juuresolek, „haavatud mehe" piin ning hübriidlaste aretamine, näivad ikka ja jälle korduvat. Ülempaleoliitikumist kuni kosmoseajastuni ulatuvad sedavõrd lähedased ja iseloomulikud seosed ning ühisjooned oleksid isegi siis midagi erakordset, kui need oleksid kujunenud vastuseks kergesti identifitseerivatele, objektiivsetele ja pikka aega püsivatele, igaühele neist omastele välisstiimulitele. Ent niisugune järjepidevus nii pika aja kestel, hoolimata mis tahes objektiivse „reaalse maailma" stiimulite puudumisest on sootuks mõistatuslikum juhtum.
See kergitab taas küsimuse pigem mõistusest kui vastuvõtjast, mitte lihtsalt teadvuse generaatorist; kõik need, keda tulnukad või haldjad on röövinud ja vaimud valusate torkamiste ning piinamisega pühendanud, mõistavad sedamaid, et teispoolsetel maailmadel, mida me uurime, ja üleloomulikel olenditel, kellega transiseisundis kohtume, on oma objektiivne reaalsus, ning need eksisteerivad sõltumatult väljaspool meie aju.
Ebatavalise toimega tavaline molekul
Just seda võimalust pidi New Mexico ülikoolis töötav doktor Rick Strassman kaalutlema, kui ta 1990. aastatel alustas inimkatseid dimetüültrüptamiiniga (DMT). Kolmandast peatükist saime teada, et just see mõjukas hallutsinogeen, mida Amazonase samaanid eraldavad mitme džunglitaime lehtedest ja vaigust, on ayahuasca peamine aktiivosis. Ent molekulaartasandil on DMT väga lähedalt seotud ka seentes sisalduva hallutsinogeeni psilotsibiini3, samuti serotoniiniga (5-hüdroksütrüptamiin), mis on inimaju kõige tähtsam neuromediaator.
Taime- ja loomariigis laialdaselt levinud „DMT esineb lihtsalt öeldes peaaegu kõikjal, kus viitsitakse vaadata," ütleb biokeemik Alexander Shulgin. „Siin leidub seda lilles, seal puus, kuskil mujal ka loomades." Rick Strassman lisab, et see on „inimeste ja teiste imetajate, mereloomade, rohttaimede ja sammalde, konnade ja kärnkonnade, kübar- ja hallitusseente ning puukoore, õite ja juurte tavaline koostisosa". Peale selle sünteesib ja valmistab ka meie oma aju DMT-d, mida on leitud inimese verest, ajukoest ja aju ümbritse¬vast tserebrospinaalvedelikust. Seega räägime me igas mõttes suhteliselt tavaliselt molekulist. Ent ülimalt ebatavaline on hallutsinatsioonitorm, kui inimaju looduslik DMT-tase ületab teatud läve.
Strassman tahtis oma uurimusega välja selgitada, kas pikema aja jooksul manustatud DMT psühhoaktiivsetel doosidel on mingi meditsiiniline või terapeutiline rakendusvõimalus. Et mitte pikalt venitada, ütlen, et niisuguseid rakendusvõimalusi ei tuvastatud," kuid see-eest selgus midagi muud ja täiesti ootamatut. Paljud subjektid kogesid oma DMT-retkede ajal intensiivseid kohtumisi üleloomulike, mittefüüsiliste olenditega, kusjuures nende kohtumistega kaasnesid - nagu vana aja samaanidel - ulatuslikud ja häirivad ilmutused. Mitu eri vabatahtlikku kirjeldasid täiesti sarnaseid kogemusi ning näisid koguni sisenevat nendessesamadesse aladesse ning suhtlevat nendesamade olenditega. Paljudel juhtudel mõistis Strassman jahmunult, et need kogemused, alad ja olendid olid identsed nendega, mida John Mack ning teised psühhiaatritest nõustajad olid täheldanud inimeste puhul, kes uskusid, nagu oleksid tulnukad nad röövinud.
Ilmselt polnud tegemist füüsilise röövimisega. Siiski paigutati röövisubjektid New Mexico ülikooli haiglasse, kus Rick Strassman neid tähelepanelikult jälgis. Isegi siis, kui neile süstiti lihasesse kõigest 0,2 milligrammi DMT-d kehakaalu kilogrammi kohta (hallutsinatsioonide esilekutsumiseks läheb seda ühendit õige vähe vaja), kandus nende teadvus kergesti samasugustesse paikadesse, kuhu ufode röövituid olevat nende kirjelduse kohaselt viidud, ning nad talusid nende mõistatuslike olendite käe läbi sama ränki piinu.
Kaheksateistkümnendas peatükis kirjeldame üksikasjalikult, mida vabatahtlikel on öelda. Nende kogetu polnud küll täpselt samasugune nagu minul, kuid üldiselt ilmnes palju jahmatavaid sarnasusi. Minu arust oli põhierinevus see, et mina pidin kasutama sihile jõudmiseks vähem tõhusat meetodit ning tundsin palju suuremat hirmu ja ebakindlust.