Sumerlased, Sumeri kultuur ja mõistatused

Mesopotaamia enne Sumerit (6000 e.m.a, millel oli veel pre- ja preproto (7000 e.m.a):

https://en.wikipedia.org/wiki/Hassuna_culture, keraamikanäidis (väga tänapäevane )



Veel varem oli umbes 7000 a ema oli ka juba Jeeriku (Jericho), ning veel varem Türgi kaguosa Catal-Hüyük, ja siis sealkandis veel päris sügavast kiviajast megaliitehitised, mille nimi hetkel meelde ei tule.

Kuid seos Sumeriga on trooniv emajumal, skorpion (madu?), tõenäoliselt šamanistlik maailmapilt oma antropomorfsete jumalustega (loomapäised, linnutiivulised, -jalgsed ja igasugused muud kimäärid).

https://www.studyblue.com/notes/note/n/m...ck/5054187 Veel Mesopotaamiast ajajärkude kaupa.

Šamanistlikus maailmapildis (vähemalt Euraasias) oli kaks tähtsat puud - üks oli maailmapuu, mis hoidis taevast üleval, oli maailmatelg, mille ümber kõik pöörles, ning see jagas maailma kolmeks - juured allilm, tüvi keskilm, võra ülailm - või hoopiski vastupidi - juured ülespoole.

Teine puu oli nn "suur tamm".

Sumeritel oli Huluppu-puu, ja siin näeb juba palju pilte, mis annavad seosesid Piibliga.

Ka huluppu-puu hakkas sumerite legendi järgi tekitama probleeme, hakkas oma okstega taevakehade valgust varjutama. Antropoloogid näevad seal vihjet aastaaegadele. Jälle üks vihje sumerite põhjapoolsest päritolust. Ka sumeri huluppu-puu raiutakse nagu meiegi Suur Tamm, raijujaks on mees oma õe Inanna palvel. Puust tehakse nii meil kui sumeris iste (troon) ja säng ning hulk muid asju. Sumeris lisaks veel ka pukku ja mekku, mis on üks ümmargune asi ja üks sauamoodi asi. Mida siis antropoloogid on tõlgendanud kas trumm ja trumminui; pall ja palliveeretamiskepp; hiljem on käsitletud võimusümbolitena - riigiõun ja skepter. Igatahes ühes legendis veeres pukku läbi mingi augu allilma.


Kuid on käsitletud ka väga sümboolse 0 ja 1 - na (vaata kuninga käes olevaid asju) - ehk informatsioonina.

Minu info pärineb osalt Aado Lintropi raamatutest, Amar Annuse tõlgetest, osalt veel siit-sealt.
Siin lingil olevaid huluppu-puu legende pole veel lugenud: http://www.mesopotamiangods.com/the-huluppu-tree/
Legendidest oli ka tol ajal käibimas mitmeid eri versioone, ei olnud ühte ja kanoniseeritud lugu.

Lühidalt ka Etana-legend. Kasvab Jumal Adadi (kõuejumal) kultuspaigas suur puu, mille okstes on kotka pesa ja juurtel pesitseb madu (madu pesitses ka Yggdrasilli juurtes ja näris neid). Elasid ja kasvatasid oma poegi mõlemad, kotkas oli aga juba varem mingit kurja teinud ja nüüdki kavatses ta mao pojad ära süüa. "Mao pojad tahan ära süüa mina, madu oma südames saab vihaseks, ma lähen üles ja taevas elama hakkan, laskun puu tipust ainult, et süüa vili!" /Muinasaja kirjanduse antoloogia, lk 190, Etana eepose salm 40/ Kotka noorem poeg püüab oma isa keelata, kuid vana kotkas sööb ikkagi mao pojad ära. Kuid kui ta lihakoormaga üles jõudis, oli pesa juba kadunud. Madu läheb Šamašile (päikesejumal) kaebama. See ütleb, et poe surnud tarva sisse, kotkas tuleb nokkima, püüa ta kinni, muura ta tiivad, viska ta auju surema (julm ja õiglane). Madu teebki nii. Jällegi kotka noorem poeg aimab ohtu ja hoiatab isa. Kuid vanakotkas ei kuula. Madu saab ta kätte ja murrab ta tiivad. Kotkas enne paluma, et anna armu, aga madu ehk annakski, kuid kardab hoopis, et sel juhul Šamaš tema peale karistusel laseb langeda, et tema pakutud kättemaksuvõimalusest loobub. Murtud tiibadega kotkas vireleb kooa-augus ja iga päev nutab Šamaši poole. See lõpuks saadab vägilase Etana, kes kotka terveks - sündimise rohu abil !!!! Edasi järgneb juba kuulsam lõik, kuidas tänulik kotkas Etana kosmoselennule viib.

Oli kaks puud (rohtu) - viljaga Huluppu-puu ning surematuse rohi (sündimise rohi; see, mille Gilgameš vee põhjast tõi ja mille madu ära sõi). Ka algses eedenis oli kaks puud - hea ja kurja tundmise puu ning surematuse puu. (Ma hetkel ei mäleta täpselt, mis lugu nendega oli, kuid see lugu oli veel sellest ajast, kus aiavalvur ei olnud mitte ainujumal, vaid pidi teiste jumalatega arvestama).

Jumalate petturlikkusest.
Adapa legend. Adapa on üks muistsetest seitsmest targast. Nende valitsemisaeg kestis (mis siis veel elu kestus võis olla) muuseas kümneid tuhandeid aastaid, mille kõrval Metuusala 960 on vastsündinuiga). Adapa oli Eridu preester ja kõva kalamees, püüdis merel kala ja lõunatuul kippus tema paati pillutama. Sumeris, Tiibetis, Indias tuleb kõik halb lõunast! Lõuna on surma ilmakaar. Adapa murdis lausumisega lõunatuule tiivad. Taevajumal Anu vihastas ja kutsus Adapa vaibale. Mageda vee, tarkuse ja loitsude jumal Ea (Enki) aga Adapat hoiatama - ära sa mitte midagi söö ega joo, mida sulle pakutakse, ära sa riiet vastu võtta ega võiet peale lase määrida, sest kõik on surmavad. Rääkis Adapa oma loo ära, et enesekaitseks ja raevuhoos murdis tuule tiivad, Anu süda läks haledaks ja ta ütles: "Miks Ea näitas inimkonnale halbu asju, mis taevas ja maal? Miks asetas ta temasse paadunud südame, tema on seda teinud, mida meie teha võime? Tooge talle elu leiba, söögu tema!" Adapa ei söönud. Siis toodi jooki, rõivaid, salve, Adapa ei võtnud. "Vaatas teda Abu ja naeris ta üle: kanäe, Adapa, miks sa ei söönud, sa ei joonud, sa ei jää elama! Oh vilets inimsugu!
Adapa vastu: "Ea, minu isand, ütles "Ära söö, ära joo". Ja Adapa saadeti maa peale tagasi. /Muinasaja kirjanduse antoloogia, lk 199-202, Adapa müüt/

Mõlemad minu jtustatud lood (Etana ja Adapa) on akadi, mitte sumeri variandid.
Adapat tõlgendatakse nii Aadamaks kui ka Oanneseks.

Mõistatuste mõistatus on aga Oannes.

Oannesest on säilinud info ainult ühe katkendi näol. Tsiteerin Amar Annuse "Veeuputuseeelseid tarkasid". Katkend pärineb Aleksander Suure ajal elanud preester Berossoselt, kes tsiteerib kedagi teist.
"Kõige esimesel aastal ilmus Punasest merest (Pärsia lahest) välja Babülooniat piiraval alal üks kohutav ebard, nimega Oannes. ... Kogu ta keha oli nagu kalal, aga alumine pool nagu inimesel, ja kala pea külge kinnitus inimese pea, ning kala saba külge olid kinnitunud jalad nagu inimese omad, ja tal oli inimese hääl. "/.../ Berossos ütleb, et see ebard veetis oma päevi koos inimestega, mitte kunagi süües, vaid õpetades inimestele oskusi, mida on vaja kirjutamiseks ja arvutamiseks ja igat liiki tarkuse jaoks: kuidas ehitada linnu, rajada templeid, teha seadusi. Ta õpetas inimestele kuidas kindlaks määrata piire ja jagada maad, samuti, kuidas seemneid maha panna ja siis vilju korjata. Lühidalt, ta õpetas inimestele kõiki neid asju, mis soodustavad paikset eluviisi ja tsiviliseeritud elu. Sellest ajast peale pole enam midagi avastatud. Päeva lõppedes läks Oannes merre tagasi ja veetis seal öö. Ta oli kahepaikne, võimeline elama nii maa peal kui meres."

Kuidagi loogiline on, et jumalad tulevad taevast. See on üleüldine kujutelm üle kogu maailma, ja sellega seletavad skeptikud ka jumalate taevast päritolu, seda, mida mitteskeptikud seletavad reaalsete tulnukatega kosmosest. Aga et veest ... ja kahepaikne ... ? Graham Hanckock seletab seda Atlantisega Indoneesia saarestiku kohal, et sealt tulid targad inimesed. Aga need ju ei peaks erilised ebardid olema? Või tegid tsirkust ?

Samas nüüd juba see teema: http://www.para-web.org/showthread.php?t...#pid244398 Surm, vesi, tarkus.

---

Jätkub ...