seda ja teist meilt ja mujalt

igihali ajab segamini rahvuslikud aated ja inimliku eetika. Kui end rahvuslaseks nimetav väljendub ja käitub eetikavastaselt, siis ei takistata mitte aateid avalikult väljendada vaid arengupeetusega meetodit, KUIDAS seda (või midaiganes) avalikus ruumis väljendatakse. Kui väljendada rahvuslikke aateid arenenud ühiskonnale omasel kultuursel moel, kas võid tuua mõne näite, et seda siis on keelatud avalikult teha? Konkreetselt?

Kultuuriline areng seisneb eetilises kasvamises just üldinimlike väärtuste austamise võimes. Mis on olnud rahvuskultuuri tava, on tõesti mitmel pool seatud küsitavaks eetilistel kaalutlustel (vaalapüügid, dünamiidid kalastamisel, prügi merre uputamine, sundabielud, nõidade põletamine, homoseksuaalide diskrimineerimine, kõikvõimalikud ürgaegsel normaalsusel rajanenud igandid "teistsuguse" diskrimineerimisel ja inimsoopoolsel planeedi ekspluateerimisel). Meie faktilised teadmised ümbritsevast maailmast on suurenenud ja et me ei kaotaks tunnetuslikke teadmisi eluringist, on oluline teadmiste kasvuga võtta elava suhtes ka suurem vastutus! Aastasadu tagasi, kui info mõttes elati kotis, oli kuidagi mõistetav nö riigipiiri ületaja aheldamine, ülekuulamine ja vajadusel vangistamine, täna aga omab juba pea iga indiviid tervet maailma võimaluse ja ka sooviga ringi liikuda ning kvalitatiivse suhtumise muutus on paratamatu. Kui rahvuslased oma meetodi ajakohastaks, võetaks neid rohkem kuulda. Paraku on nad enamuses provotseeritavad nö "töörahva ülestõusu" stiilis bravuurile ning pole raske arvata, kust see stiil pärineb ja kelle huve teenib.

Igaühel on võimalus oma arenguga üldisesse arengusse panustada - kui rahvuslase väljenduskultuur areneks sovjetipärasest eestipäraseks, saaksid nad ka kohalikus kultuuriruumis rohkem kõlapinda ning oleks palju, mida rahvuskultuuri väärtustamises, elavdamises ja arendamises koos ära teha. Kohalik tava ei ole mitte aateid PROPAGEERIDA (paljudel on igast propa suhtes NL argadest tänaseni allergia) vaid neid aateid TEHA - neid ise elada, kasutada ja jagada - parim kokkusaamisekoht on laululaval - ega ilmaaegu Kõlvart sinna vene laulu suruda ei tahtnud.

Tuleb õppida eristama maailmas vältimatuid muutusi neist, mida tasub vältida või arendada ja positiivse programmiga teeb alati rohkem ära, kui seni valdavaks saanud hädakisa ja vihaga.

Eriti kõnekas on see wikipeediale suunatud süüdistus, kas vikipeedia koostajad on eetilised, no tõesti, ole eetiline ja osale koostamisel, kõigil on see võimalus! Ei ole nõukogude aeg, kus keskvõim kontrollib ja suunab, selle abituse kastist ei saa ka paljud siiani välja, et muudkui võimu süüdistavad ja eiteakellelt eiteamida nõuavad, mis tegelikult on iseenda tegevusetuse taga.