Teaduslik tõestus vaimude kohta

Tsitaat:Algselt postitas MorganLaFey
Täpsustan: seda ei nimetata teadmiseks vaid arvamiseks.

Seda nimetatakse teadmiseks, sest inimene TEAB, mis ta teab mitte ei arva. SINA ARVAD, et ta arvab ja ei tea, sest skeptik ei olegi kunagi võimaline midagi TEADMA, tema arvab, et TEAB kõike, kuid tema teadmine on vaid tõlgendus.

Tsitaat:On VÄGA suur mõte! Nimelt selline, et ilma selliste sooviavaldusteta hakkaks igaüks täiesti kontrollimatult igasugust jama ajama. Mitte, et seda juba (ka siin, teatavate isikute poolt) ei tehtaks aga pidev tõestamiskohustuse oht on heaks enesedistiplineerimise vahendiks, mis vähemalt mõned süüdivad indiviidid liiga suurest jamaajamisest eemal hoiaks.

Skeptikute üks põhimõte on - inimene on loll ergo ei suuda ta ise oma maailmapilti valmis seada. Seetõttu tuleb luua kontrollitud tingimused, milles inimene elama peab (loe: teadusajakirjaga pähe)

Tsitaat:Usk on midagi muud kui teadmine aj faktid. Sa võid uskuda, mida tahes, kasvõi seda, et Kalevipoeg on Jeesuse vend. Aga alates hetkes, mil sa väidad välisele maailmale, et see on tõde, tekib sul automaatselt oma väite tõestamise kohustus.

Ei teki kohustus. Kui mina midagi tean ja väidan et see asi on olemas, siis ta ka on, kasvõi ainult minu jaoks. On teiste asi kas nad usuvad seda või mitte. Skeptikute märg unenägu spagetimonstrist, keda nad pidevalt kõikjal promovad on ju skeptikute asi ja keegi ei nõua selle kohta tõestusi. Miks? Sest keegi ei usu seda. Kui keegi usuks seda, siis ei vajaks ta tõestusi ergo tõestamine on mingi eneserahuldamise alavorm.

Tsitaat:See elu lõplikkuse mitteuskumine on täiesti tüüpiline tõrjumisnähtus, kus isik ei suuda leppida, et kunagi ta sureb ja hakkab end erinevate meetoditega veenma, et tegelikult elab ta mingil kujul edasi. Tavaliselt kombineerub see elu üleüldisest subjektiivsest ebaõiglusest tingitud leppimatusega isikule maises elus osaks langenud ebaõnnega, mida hakatakse oma peades kompenseerima surmajärgse oodatava parema eluga (maiste tegude tasustamine, universaalne tasakaal jmt). Kuna taolisi inimesi on äärmiselt palju, siis tekivadki asjade loomuliku jätkuna raamatud ning loomulikult ka "isiklikud kogemused". Seejuures on huvitav, kuidas taoline inimene valib kahest väitest ikka selle, mis talle rohkem meeldib, isegi kui selle taga ei seisa mitte midagi peale kontrollimatu jutu. Samas aga lükkab ta pikemalt süüvimata kõrvale teise jutu, mis aga tugineb paljudele faktidele, uurimustele ja katsetele (näiteks: "Kuna Jüri M (65) ja Aliise T (46) isiklikult vande all, käsi südame ja igati usutaval toonil kinnitavad, et nad on näinud kummitusi, siis on see selgelt usutavam, kui terve karja teadlaste kummituste olemasolu eitavad väited, mis tuginevad miljonite teadlaste poolt mitmesaja aasta jooksul kogutud informatsioonile").

Tea mismoodi need miljonid teadlased sadade aastate jooksul infot koguvad, kui neil puudub igasugune info? Saamatud teadlased, peaks mainima. Aga noh, eks skeptikud võivad ju lahmida sõnadega, neile on see lubatud. Õige teadlane on see, kes järgib rangelt mainstream teaduskoolkondi, või nagu näiteks Martin Vällik kommenteeris Bruce Liptoni, tuntud rakubioloogi uurimusi - väga kahtlane mees, ta avaldas oma viimase üllitise aastal 1991.

Tere tali - teadlaseks olemise verstapostiks on teadlase kirjutusoskus.