III Reich:i saladused

MIDAGI VAHELUGEMISEKS KOONDUSLAAGRITEST.
Nende tegevus pärast sõda.

"Hitlerid tulevad ja lähevad, aga saksa rahvas oli, on ja jääb "- sellised loosungikangad tsitaadiga Stalini kõnest rippusid Saksamaa Nõukogude okupatsioonitsooni püstijäänud hoonete seintel. "Olnud, olev ja jääv" saksa rahvas pidi kohe pärast vabastamist tunda saama, mida tähendab stalinlik diktatuur.

Selles asjas etendasid olulist osa Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi - NKVD - erilaagrid, mis rajati juba 1945. aastal, kohe parast Punaarmee tungimist Saksamaale. Need paiknesid üheksas endises koonduslaagris ja kahes vanglas ning allusid NKVD Saksamaal asuvate laagrite osakonnale, mis moodustati rahvakomissariaadi käskkirjaga nr. 00315 15. aprillist 1945.

1948. aastani, mil osakond allutati laagrite peavalitsusele (GULAG-ile), juhatas seda Nõukogude Liidu siseministri asetäitja, kindralpolkovnik Ivan Serov. Osakond komplekteeriti 1. Valgevene rinde vastuluure - Smer¹´i - koosseisust.

Laagritesse paigutati peaasjalikult eraisikuid, kes olid aktiivselt toetanud Hitlerit, salakuulajad, diversandid ja terroristid ning endised Gestapo ja SD töötajad.
Külma sõja puhkedes toimetati laagritesse järjest rohkem inimesi, kes olid arreteeritud väidetavalt salakuulamise eest ja süüdi mõistetud Vene NFSV kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi põhjal, samuti nn. klassivaenlasi - ajakirjanikke, ärimehi jne.
Arreteeriti sotsiaaldemokraate, kes olid vastu oma partei liitumisele kommunistidega, aga ka tõrksaid kommuniste. Näiteks istus Fünfkircheni koonduslaagris vana kommunist, Berliini linnavalitsuse ametnik Ewald Pieck, tulevase Saksa DV presidendi Wilhelm Piecki vend.

Omaette rühma koonduslaagrivangide hulgas moodustasid noored. Üldjuhul mõisteti nad vangi, kahtlustatuna kuulumises nn. Werwolf'i. See organisatsioon oli sakslastel loodud viimastel sõjakuudel partisanivõitluseks vaenlase tagalas, aga NKVD ülehindas selle suurust ja tähtsust. Müüt Werwolf´ist oli nii mõjus, et pisimagi pealekaebuse korral arreteeriti terveid kooliklasse. Laagritesse heideti tuhandeid 12-18 - aastasi noori, kus paljud neist surid nälja ja haiguste tagajärjel.

Laagritest käis läbi ka tuhandeid välismaalasi ja nn. ümberasustatud isikuid, endisi idatöölisi ja vene emigrante. Nende jaoks oli tegemist vahepeatusega, sealt küüditati nad edasi Nõukogude Liitu.

Arreteerimisi viisid läbi enne Smer¹'i mehed, pärast NKVD operatiivgrupid. Kodanikke vangistati tänaval, tööl või linnavalitsuses, kuhu neid oli mingil ettekäändel kutsutud. Aitas ainult alusetust kahtlustusest või tõendamata kaebusest.

Üldjuhul ei toimunud mingit uurimist. Arreteeritule ei esitatud süüdistust, seepärast puudus vajadus ka sõjaväeprokuröri sanktsiooni järele. Peale politseijaoskondade muudeti eelvangistuskambriteks ka garaa¾e, keldreid ja kuure.

NKVD Magdeburgi operatiivgrupi endise tõlgi jutust:
"Plaan oli üle kõige. Selle täitmisest sõltus ametikõrgendus. Kogu aeg tuli kedagi vahistada. Iga kuu lõpul vaadati, keda veel saaks kinni võtta, sest laagrid pidid täis olema"
Peksmisest ja mahalaskmisähvardustest hoolimata ei saanud ülekuulatavad tihti aru, mida neilt õieti tahetakse.
Tõlgi näide ülekuulamisest:
"Olid sa nats?" küsis uurija.
Ülekuulatav raputas pead.
"Aga ajalehti lugesid ja raadiot kuulasid?"
Ülekuulatav noogutas.
"No näed, nii kirjutamegi: tegeles natsliku propagandaga."

Erilaagrid olid täiesti salajased - isegi Nõukogude sõjalennukitel ei lubatud neist üle lennata, vältimaks õhust pildistamist.
Vangidel oli rangelt keelatud olla kirjavahetuses vabaduses viibijatega. 1948. aastani, mil esimesed kinnipeetavad vabastati, ei teadnud nende perekonnad neist üldjuhul mitte midagi.
Interneerituil ei lubatud kuulata raadiot. 1947. aastani kehtis ajalehtede lugemise keeld. Mõnes laagris ei tohtinud ka laulda, kirjutada ega joonistada.

Laagrite välisvalve lasus NKVD - hilisema MVD - väeosal. Laagrisiseselt hoidis korda vangidest moodustatud laagripolitsei.

Nälja ja külma tagajärjel oli suremus väga suur.
Eriti rasked olid 1946. ja 1947. aasta. 1946. novembrist vähendati vangi päevast toidunormi kolmesajale grammile leivale ja kausitäiele supilakkele. Nälja, sakslastele harjumatute ebasanitaarsete olude ja kokkusurutuse tõttu puhkesid nakkushaigused - tähniline tüüfus ja kopsutuberkuloos. Olukord oli nii kohutav, et isegi laagriarstid pidid nentima:
"30 % kõigist kinnipeetavatest põeb kopsutuberkuloosi, 11,3 % alimentaarset düstroofiat ehk organismi üldist, alatoitluse tagajärjel tekkinud toitumishäiret. Kokku on haigeid 46,3 %."

1948. aastal hakati erilaagreid järk-järgult sulgema. 1950. aastal suleti viimased - Buchenwald ja Sachsenhausen - ning 15000 vangi anti üle Saksa DV võimudele.
Olud Saksa DV vanglates olid nii hirmsad, et 1950. aastal puhkes Bautzeni vanglas mäss, mis julmalt maha suruti.

Nõukogude laagritest vabastatud, kes jäid elama Saksa DV-sse, ei tohtinud oma vangistusest sõnagi rääkida. Ühtki inimest ei rehabiliteeritud, see peatükk lihtsalt kustutati Ida-Saksamaa ajaloost.

Venemaa arhiivides olevail andmeil peeti Saksamaa territooriumil asunud NKVD laagrites kinni ühtekokku 155 000 inimest. Neist suri umbes 42 000 ja 756 hukati Nõukogude sõjatribunalide otsusel. 33 000 vangi olid Nõukogude Liidu kodanikud.



Muudetud: 22-1-08 kell 23:15:30 kulfing