III Reich:i saladused

Lugesin Zedi kirjutisi, mis on kirjutatud väga köitvalt ja huvitavalt. Juhtsin ma siia foorumisse täiesti juhuslikult ajades taga oma vanaisa jälgi ja võimalikku seotust SD erivägedega, kuid siinkohal tahaks ära tuua militaar.neti's mulle saadetud vastus vanaisa otsingu peale:

Maailm on keeruline. Oli siis ja on ka praegu...
Lisan siia nüüd lõigukesi ühe härrasmehe kirjast mulle kes samuti ajab oma salapärase sugulase jälgi...
* * *
..."Mul teenis vanavanaonu SD-s.
Oli iseenesest tavaline külapoiss, mitte väga suure haridusega aga hea peaga.
1941 aastal astus SD üksusesse X ja ametlikel andmetel lõppes tema teenistus 1944 märtsis suures väinas, kus väidetavalt deserteerunud eestlased neljakesi uppusid.
Tema teenistuse ja ka "surma" kohta on palju küsimärke.
Ainukene märge tema kohta arhiividokumentides on 1942.a. mai lõpust kui ta on käinud arstlikul läbivaatusel SD nooremseersandina.
Sealt edasi ei mingeid ametlikke jälgi.
Järelpärimised Saksa erinevatesse arhiividesse ja Punasesse risti ei ole andnud tulemusi.
Ometi oli mehel mõlemad raudristid, lähivõitluse pannal ja veel kaks aumärki.
1943.a. suvel kodus käies mõtles ta joomase peaga, et tantsitab veidi omakaitset ja sakslasi ning kuna tema kodu asus vallamajast üle põllu, siis ta andis kergekuulipildujast vallamaja poole tuld.
Seejärel läks vallamajja, lõi paar ust hingedelt ja tegi sakslastele "rivistust".
Kõige selle eest ei tehtud talle mitte kõige vähematki.
Välja arvatud, et kuu aja pärast anti üks tärn juurde.
Sama aasta sügisel lahkus ta viimast korda kodunt.
Tema juhtimise all oli kolm autotäit mehi.
1944.a. märtsis ta väidetavalt uppus ja maeti ka maha.
Kolm aastat tagasi aga ma leidsin internetifoorumist mehe, kes temaga koos merd sõitis Rootsis aastatel 1958-1959...

Muidugi oli nimi teine jne aga identifitseerimine pildi järgi oli 95% ja seda kolme inimese poolt ning üks ühele kattus ka iseloomu kirjeldus.
Paraku see laevakaaslane muutis ootamatult oma seisukohti 180 kraadi ja seejärel katkestas igasuguse suhtlemise.
Seejärel uppumislugu uurides ilmnes, et 90%-se tõenäosusega minu vanavanaonu seal ei uppunud.
Raskeks teeb probleemi aga tema matus.
See oli nimelt lahtise kirstuga.
Ja siit minu küsimus, kas sinu arvates on võimalik ja tõenäoline, et ühele sellisele "külapoisist kodukootud" SD ohvitserile tehakse põhjusel X uus ID ja lavastatakse nii surm kui ka matus?
Selles, et sakslased selliseks asjaks tehniliselt võimelised olid ma ei kahtle.
Ühesõnaga see persoon, kes mulle andis infot vanaonu võimaliku Rootsis viibimise kohta on rahvuselt rootslane. Nad olevat sõitnud koos 1958-1959 (ehk siis poolteist aastat). Laev olevat olnud Panama lipu all (kompanii nime kohta esitataud küsimust ta ignoreeris) ja kandis nime XXX. Vanaonu olevat kandnud nime XXX .Jutu põhjal seilasid nad Läänemerel ja just Eesti vete lähedal. Seejuures rõhutas ta, et mees ise olevat olnud venelaste poolt väga tahetav!
Ta oli öelnud, et "kui venelastel oleks kas või pool ¹anssi minu kätte saamiseks, siis ma oleks juba kadunud."
On aga huvitav, et mida teeb venelaste poolt nii tagaotsitav mees "vabatahtlikult" Läänemerel...1959 läksid nende teed mulle teadmata põhjustel lahku.
Ma olen teinud järelpäringu Rootsi riigiarhiivi, Stockholmi ja Göteborgi maakonnaarhiivi, Rootsi maksuametisse jne.
Puuduvad andmed nii laeva kui ka mehe kohta. Ma leidsin küll samanimelise, kuid kahjuks nimekaimu (või "prototüübi").
See mees oli mõningates asjades minu vanaonuga sarnane, aga seilas täpselt Rootsi teisel kaldal ja kuna tema abikaasa oli laevakokk, siis on see teatud laev välistatud.
Ka see laevakaaslane on märkimisväärne: oma jutu põhjal on ta eluaegne meremees, kes relvadega on kokku puutunud vaid Rootsi armees aega teenides ja hiljem mõnda aega relvi kogudes.
Samas tunneb ta peensusteni langevarjuhüppeid, tunneb detailselt enamike automaatide laskeomadusi lahingolukorras jne.
Ja ta tunneb luuretermineid.
Ning ta elab hetkel Austraalias Brisbane'i külje all.

Olen kuulnud, et sarnaselt Ladina-Ameerikale olevat ka Brisbane'i ümbruskonnas väga suur endiste SS-laste kogukond?
Mis puudutab Ladina-Ameerikat, siis olen avastanud ühe huvitava asja.

Enamiku Ladina-Ameerikasse "kadunud" eesti sõjaväelaste sõjaaegne karjäär on seni teadmata või lõpeb see järsult hiljemalt 1942.

Minu vanaonust jäi maha kohver mida 60-ndate algul õnnestus näha mu isal.
Kohver olevat olnud nahast ja saksa kotkas oli sisse pressitud.
Kohvris oli olnud eesti lipp, täismunder koos aumärkidega ja meeletult pilte.
Seejuures olevat piltidel olnud väga palju kõrgeid saksa ohvitsere.
Isa jutu põhjal olevat munder olnud pakitud kokku sõjaväelaslikult ehk siis väga korralikult.
Pagunid olid ilusti maha võetud ja eraldi pandud jne.
Pagunid olid olnud hõbedased ja kahe tärniga ehk siis kirjelduse järgi Hauptsturmführer.
On märkimisväärne, et mehest kes upub 17.märtsil ja tuuakse veest välja 10. aprillil jääb järgi nii korralik munder koos aumärkide ja mütsiga...Tema relvastusse kuulus nii revolver kui saeteraga tääk.

Kohver kadus seni teadmata suunas 1960-ndate lõpus, seejuures teadsid peidikut vaid kaks inimest.
Olen oma otsingutel leidnud vist vaid kolm veterani kes vanaonu tundsid, üks viskas meid kirve abil välja; üks hakkas nutma ja värisema ning palus vähemalt pilt tema eest ära võtta; kolmas muutub temast rääkides agressiivseks ja räägib temast suht vängete sõnadega.

Mehe mundrit kirjelduse põhjal ei tunne ära ükski ametlik JuPo mees.
Kõik kinnitavad, et tegemist on küll üldjoontes JuPo mundriga kuid ei kattu ei eraldusmärgid, auastmetunnused ega ka näiteks saapad.
Kunagi õnnestus pilti näidata ühele endisele sakslasest sturmbannführerile, kes momentaalselt tuvastas üksuse (ega ta muidugi meile seda ei öelnud).
Ta kinnitas vaid, et sellise mundriga mehi oli kõigis kolmes balti riigis, aga mitte eriti palju.
Küsimusele millega nad tegelesid väristas ta õlgu.
Kui sai küsitud, et kas nad siis lasid inimesi maha, vastas ta, et "ei, nii madalal tasemel need mehed ei tegutsenud".
Paraku ei teinud need meenutused talle head meelt ja ta edasi vestelda ei soovinud...

Selline lugu siis...