III Reich:i saladused

Antarktika on jäänud siiani inimkonnale kaugeks mõistatuslikuks kohaks meie emakesel Maal, oma ekstremaalsete loodustingimuste ja tundmatute oludega.
Pidevalt töötab Antarktikas paarkümmend erinevate riikide uurimisjaama.
Nende eksistents on teada, tegevusest aga veidi.
Rõhutatakse ilmavaatlusi, teadustööd, inimese füsioloogia uurimist sealses kliimas.
Kui tunda huvi, miks ei ole maailma suurriigid siiani konkreetselt tegelenud võimaliku III Reichi eksistentsiga sellel mandril siis vastata on lihtne.
Antarktika pindala on ligi 14 miljonit ruutkilomeetrit, koos jäätunud merega 22 miljonit km2 (link).
Mis võimalus olekski sellist maa-ala läbi kammida? Lennuki ja tehiskaaslastelt tehtavad vaatlused on samuti keerulised, on ju Antarktika kaetud jääkilbiga mille keskmine paksus on 1790 meetrit (suurim 4500 m.)
Paks jääkiht, aga on nagu pantser.
Läbi selle ei ole võimalik kiigata ilma kohapeal tehtava uurimistööta. Uurimistöö aga on andnud tänaseks vägagi palju uut ja huvitavat.
On avastatud jääaluseid tohutuid tühimikke, õhuga täidetud koopaid ja tunneleid.
Jääalustes järvedes olev vesi on tihti vägagi kõrge temperatuuriga, kuni 20 C.
Tohutud hapnikurikka õhuga täidetud jääalused kuplid, mõõdetud kõrgus kuni pool kilomeetrit.
Geoloogilise luure abil on täheldatud paljudes kohtades geotermiliste (maasisese tekkega) sooja-allikate olemasolu. (Nii, et keskküttega pole jää all muret.)
Uurides Antarktika maapinna reljeefi, (muidugi nii palju kui sellest praegu teada on) näeme, et osa pinnast on allpool mere veetaset, kuni 1500 meetrit.
See seletab siis ka seda väidet, et juba II MS ajal omasid saksa allveelaevnikud hüpoteetilist jääalust sõidutrassi põiki läbi Antarktika. (link).
On avaldatud arvamusi, et praegu Antarktikas eksisteerivas Uue-Berliini nimelises III Reichi koloonias on kaks miljonit asukat.
Nende peamiseks tegevusalaks olevat geenitehnoloogia ja kosmoselennud.
Mingeid seda väidet tõestavaid üldtuntud fakte muidugi pole.
Oponentide poolne põhiargument, millega üritatakse selle koloonia eksistentsi kahtluse alla panna on, kus kohast võetakse selline tohutu kogus kütust, mida 2 miljoni inimese eksistents vajaks juba elektrienergia tootmisel?
Argument on tõsine, aga liialt traditsiooniline.
Vastus: kui on kasutusel geotermilised maasisesed soojusallikad (mis on vaatlustega tõestatud), ja see kummaline siiani arusaamatu, III Reichis arendatud Coleri konverter, on kütuse vajadus minimaalne. (On ju teada fakt tänapäevase tehnikaga avastatud tohutust kummaliselt pulseerivast magnetanomaaliast jää all tühikus, Vostoki järve kaldal.)
Teine oponentide argument.
Kuidas toidetakse selline hulk elanikke? Pole nagu avastatud suuri viljakoormais laevakaravane selles rajoonis.
Vastus: Tuletame meelde SS kindral Kammleri alluvuses tegutsenud Sonderstab B ja SS ühigu Ahnenerbe ühe suurima ja võimsaima uurimisinstituudi tegevusala: Taimegeneetika! Suuruselt järgmine oli oma allosakondadega Sõjaliste rakendusuuringute Instituut. Tähendab pool SS aurust kulus taimegeneetika uurimisele. Ja seda maailmasõda pidades! Väga tähelepanuväärne.

Kui on ruumi (jääalused tohutud tühikud), vett (järved 20C veega) soojust (maasisesed geoterm. allikad), piiramatult elektrienergiat (Coleri konverteri arendused) valgustuseks, ei ole vist taimekasvatusega probleeme. Vaja on vaid veel süsihappegaasi, aga seda peaks 2 milj inimest laialt tootma. Kuidas on lahendatud õhutsirkulatsioon selles baasis siis see jäägu ventilatsioonitehnikutele fantaseerimiseks. (Lahendati ju ka SS:i maailma suurimate allmaatehaste (Jonastal jt.) õhuvarustusküsimused kuidagi).

Kaudselt millegi kummalise toimumisest selles rajoonis, annab tunnistust ka jaapanlaste poolt 1967 täheldatud juhtum, kus selleaegse uurimistehnikaga fikseeriti üheksateistkümne objekti üheaegne lähenemine maale kosmosest ja nende kadumine Antarktika jääväljade kohale jõudnuna, radarite ekraanidelt.

Selliseid arvatavalt III Reichi UFO:sid kirjeldavaid juhtumeid kohtame ka laialt publitseeritavates "UFO kroonikates". Siin paar näidet.
5. november 1957. USA Nebraska
Hilisel õhtupoolikul pöördus Kern:i väikelinna sheriffi poole läbisõidul ärimees - vilja kokkuostuga tegelev Raimond Schmitt ja jutustas temaga linnalähistel juhtunud loo. Auto, millega ta oli sõitnud transameerika Boston - San-Frantsisco maanteel, seiskus äkiliselt. Väljunud masinast, uurimaks mis oli automootoriga juhtunud, märkas ta mitte kaugel maanteest, metsaäärsel niidul seismas tohutut "metallketast". Otse tema silmade all ketas avanes ja nähtavale ilmunud platvormil seisis härra kõige tavalisemas riietuses. Inimene laevaplatvormil pöördus ta poole puhtas saksa keeles, (Schmidti emakeeles) ja kutsus ta ketta pardale.
Laevas kohtas Schmidt kahte meest ja kahte naissoost isikut. Välimuselt täiesti harilikud ja igapäevaselt riietatud. Schmidtile jäid eraldi meelde laeva pardal olnud vertikaalsed mullitavad klaassilindrid täidetuna mingi helenduva vedelikuga. Peale pooletunnist sundimatut vestlust, paluti Schmidtil lahkuda, laev tõusis hääletult õhku ja kadus metsa taha.
6. november 1957. USA Tennessi, Dante
Kell pool seitse hommikul maandus pikergune, "määramatut värvi" lendobjekt saja meetri kaugusel perekond Clark:i majast. Kaheteist aastane perepoeg Everet Clark kes oli oma koeraga hommikusel jalutuskäigul jutustas, et kaks meest ja kaks naist väljununa sest kummalisest aparaadist, kõnelesid omavahel "nagu Saksa sõdurid kinofilmis". Pere koer ründas neid haukudes, temaga ühinesid veel mõned naabrite krantsid. Tundmatud üritasid koeri tõrjuda, aga tagajärjetult ja varjusid siis oma lendaparaati. Objekt tõusis hääletult kohalt ja lendas minema.
Kohalikud uurides hiljem aluse seisukohta, avastasid kärbunud rohu 7,5 x 1,5 meetrisel alal, mis andis tunnistust mõjunud kuumusest.
Anname sõna USA ufoloogile:
" On tekkinud arvamus, et osa nendest lendobjektidest mida me tänapäeval näeme, ei ole muud kui saksa II maailmasõja aegsete aparaatide edasiarendused ja meid külastavad perioodiliselt sakslased oma varjatud baasidest." (U. Stevens).
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:29:42 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]