III Reich:i saladused

Mis juhtus siis Antarktikas 1947 aasta märtsis tegelikult?
Paraku varjab siiani toimunut USA ametkondade üksmeelne vaikimine.
Ametlikult kinnitatakse paari lennukiga toimunud õnnetust.
Aga hävitatud ja vigastatud ujuvkoosseis?
Peale admiral Richard Evelyn Byrdi surma 1957 aastal on välja ilmunud mitmeid asjasse puutuvaid materjale.
Alates müütilisest, Byrdi poja poolt avalikustatud Byrdi päevikust, kuni operatsioonist osavõtnute memuaarideni.
1978 aastal, selleaegsel Lääne-Saksamaal ilmus ajakirjas "Brizant" kellegi Karel Lagerfeldt:i asjakohane kirjutis.
Ta andis laiale lugejaskonnale informatsiooni nagu naasnuna 1947 aastal Antarktikast, esitas admiral Byrd USA presidendi erikomisjonile Washingtonis raporti kujul täieliku ülevaate toimunust.
Selle raporti resümee oli... " Neljanda Antarktika ekspeditsiooni laevad ja lennukid osutusid "tundmatute lendaparaatide" vaenulike rünnakute sihtmärgiks.
Need vaenulikud objektid, sukeldudes esile veepinna alt, arendasid tohutut kiirust, tuues ekspeditsioonile märkimisväärset kahju..."
Admiral Byrdi arvamuse kohaselt, need kummalised lendaparaadid olid arvatavalt pärit maskeeritud jää-alustest tehastest, kus natslikud teadlased ja konstruktorid, omades mingit ennenägematut energeetilist ressurssi, suutsid luua sellist tehnikat...
Ettekande kokkuvõtteks tegi Byrd avalduse:..."USA peab koheselt võtma kasutusele vajalikud kaitsemeetmed polaaraladelt väljalende sooritavate vaenulike lendobjektide tõrjumiseks...
Uue sõjalise konflikti korral, võib USA seista konfrontatsioonis vastasega, kes omab tehnikat ja võimalusi lennata ühelt pooluselt teisele ennenägematu kiirusega!"

Peale Byrdi surma 1957 aastal Indianapolises südameataki tagajärjel, avaldas ajakiri "Sun", Byrdi isiklikust päevikust ühe lehekülje faksimiilkoopia.
Selle tekstist selgub, et 1947 aastal Antarktikaekspeditsiooni käigus sundisid Byrdi lennuki, millega ta oli sooritamas jääluurelendu, ootamatult maanduma kummalised Inglise kiivrit meenutavad "lendobjektid".
Kui admiral oli lennukist väljunud, oli talle lähenenud pikka kasvu blondiin, kes oma murtud inglise keelega oli palunud edasi anda pöördumine USA valitsusele.
Selles pöördumises seisnes nõudmine mitte vahele segada Saksamaa koloonia eksistentsile Antarktikas, samuti soov, et lõpetataks tuumakatsetused, kuna see tehnoloogia on "perspektiivitu"...

Praeguseks on tuumakatsetused praktiliselt lõpetatud. Rahvusvahelised lepped keelavad katsetused vee all ja atmosfääris.
Lubatud on vaid piiratud võimsusega allmaakatsed. Samuti on keelatud katsetused avakosmoses.
Tuumatehnoloogia üldine areng ei ole aga tõepoolest viimased aastakümned erilist progressi näidanud, mingit epohhiloovat läbimurret sellel alal ei ole toimunud, pigem vastupidi, muret on olnud küllaga.

1987 aasta septembris ilmus ajakirjas "Kolumbus" artikkel "UFO Antarktikas". Selle autor ameerika ufo-asjatundja Leonard Stringfeld intervjueeris ühte pilootidest kes osales kunagisel 1947 aasta admiral Richard Byrdi Antarktikaekspeditsioonil.
Endise piloodi nimi oli John Sayerson.
Teise maailmasõja ajal teenis ta polaarlennuväes, hiljem Aleuutidel baseerunud ründelennukite eskaadris, mis sooritas ründelende jaapanlaste objektidele Kuriili saarestikus.
See lennukogemus polaartingimustes ja edukate lahinguülesannete täitmine, sai ta admiral Byrdi ekspeditsiooni meeskonnaga liitumise põhjuseks.
Sayerson sõnul oli väekoondise lennugrupil kasutada helikopterid S-46, hävitajad F-4U, ründelennukid A-21 ja pommitajad "Helldiver".

Endine lendur kirjeldas värvikalt eskaadri saabumist Antarktikasse ja seal viibitud esimest kuud, mis koosnes rutiinsest ekspeditsioonile omasest tegevusest, luurelendudest, materjalide ja varustuse toimetamisest jääle jne.
Aga 26:st veebruarist läks lahti tõeline sõda.
Algas kõik miinilaev "Merdok" uputamisega.

... "Nad sööstsid vetesügavusest välja nagu pöörased - jutustas endine piloot - ja kihutasid laevade mastide vahelt läbi sellise kiirusega, et õhukeerised rebisid maha raadioantennid.
Mõned hävitajad õnnestus lennukikandjalt õhku tõsta, kuid nende liikumine ja tegevus tundus võrreldes meid rünnanud aparaatidega kui aegluubis.
Ma ei suutnud veel silmagi pilgutada, kui kostis mingi kummaline vali sisin ja kaks meie lennukitest kukkus äkitselt merre laevade vahel.

Ma viibisin sel hetkel lennukikandja tekil ja nägin, et valitses üldine paanika, meeskond ei saanud millestki aru.
Objektid ei tekitanud lennates kõige vähematki häält, ainult nende poolt kasutatavad relvad tekitasid valju õõvastavat sisinat.

Äkitselt võpatas meie laevast kümnekonna kaabeltau kaugusel seisnud miinilaev "Merdok", tekiehitused süttisid ereda leegiga ja laev hakkas koheselt vajuma.
Läheduses seisvatelt laevadelt, vaatamata ähvardavale ohule, saadeti koheselt uppumispaigale päästepaadid ja kaater.
Samal ajal jõudsid sündmuskohale kaldale rajatud ajutiselt lennuväljalt startinud hävitajad, kuid midagi polnud enam teha, vaenulikud lendaparaadid olid lahkunud ja hilisemad patrulllennud ei andnud ka mingeid tulemusi.

Meie lüüasaamine oli täielik, kaotasime ühe laeva, kokku kolmteist lennukit, põhiosa neist sai tabamusi lennukiemalaeva pardal ja surmasaanuina nelikümmend meest.

Enamus meremeestest hukkus koos uputatud miinilaevaga eesotsas selle kapteni ja kapteniabiga.

Järgmisel päeval, nagu Sayerson edasi jutustab lendas admiral Byrd kahemootorilisel luurelennukil koos lennukipiloodi ja tüürimehega luurelennule ja kadus.

Kui informatsioon toimunust jõudis Washingtoni, admiral Stark:ini, Byrdi asetäitjani, anti koheselt käsk lõpetada ekspeditsioon ja järgides täielikku raadiovaikust, naasta otse USA:sse, tegemata mingeid vahepeatusi võõraste riikide sadamates.

Ekspeditsiooni tulemused salastati koheselt.
Kõigil osalenutel aga lasti alla kirjutada erinevatele dokumentidele mis sundisid neid juhtunust, kui sõjasaladusest vaikima.
Muidugi imbus mingeid fakte ajakirjandusse kuid neid kinnitada dokumentaalselt on olnud siiani praktiliselt võimatu.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:26:37 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]