III Reich:i saladused

Eelnevalt käsitlesime SS ettevõtmisi Saksamaal.
SS kindral dr. Hans Kammler(link) juhtis oma Sondrestabiga ka Saksamaa tuumaprogrammi.
Praegu eksisteeriva ajalookäsitluse põhjal oli üheks põhjuseks, miks Heisenberg(link) ja kommando ei suutnud III Reichile luua aatomirelva, vajaliku uraanimaagi puudumine.
Polnud ju Saksamaal omi uraanimaagi leiukohti, peale väikese ja vaese leiukoha Beblingenis.
I Maailmasõja ajal oli ta ilma jäetud ka kõikidest asumaadest sh. uraanirikkast Namiibiast.
Maailma rikkaimad uraanileiukohad asusid aga ka Kongos ja Angoolas.
Kõik need maad, aga olid liitlaste kontrolli all. USA sai oma vajaliku maagi sõja lõppfaasis polaar-Kanadast, venelane alustas selle kühveldamist peale sõda Eestist, Sillamäelt.

1961 aastal oli maailma pressis teade. Antarktikas avastati Kuninganna Maudi Maal (NeuSchwabenland), maailma rikkaimad uraanivarud.
Uraani konsentratsioon maagis oli 30% - see on kolmandiku rohkem kui siiani maailma suurimas leiukohas Kongos.
Sellest ajast on möödunud palju aega ja praegu on igasugune maavarade kaevandamine Antarktikas keelatud 1959 aasta lepinguga.
Enne maailmasõda oli aga sakslastel strateegiliste varude soetamiseks võimalik ainult üks koht maakeral, "eikellegimaa" - Antarktika.

Juba 1912 aastal Antarktikasse korraldatud esimese Saksa Antarktikaekspeditsiooni käigus (juht Wilhelm Filchner) koguti Uus-Shvaabimaa regioonist mitmeid geoloogilisi kiviminäidiseid. Nende andmete analüüsil kümnekonna aasta pärast, tehti järeldus, et selles rajoonis võivad esineda laialdased uraanimaagi varud.
Peale edukat Austria ja T¹ehhoslovakkia liitmist Saksamaaga, andis Hitler(link) nähtavasti Himmlerile(link) järele ja lasigi Göring:il(link) 1938 korraldada kõne all olnud ekspeditsiooni.
Nii, et lisaks muudele ülesannetele oli ekspeditsioonil ka väga maiseid eesmärke.
1939. aastal alustasid sakslased kibekiirelt Bismarcki lahes Baas 211 ehitust Antarktika mandril (link).
Samuti on teada nn. Uue Berliini ehitustööde algusest.
Antarktika manner on teatavasti kaetud tohutu jääkilbiga.
Selle paksuseks on mõõdetud 3-4 kilomeetrit.
Jää all asuvad juba Piri kaardile märgitud saared, väinad, merelahed.
On avaldatud arvamusi, et sakslased tungisid oma toodud tehnikaga just jää ja kalju sisemusse.
Piisavaid kogemusi sellisteks töödeks oli saadud juba Saksamaal rajatud maailma suurimate allmaatehaste ja muude rajatiste võrguga. (USA Rahvusliku Julgeoleku Agentuuri andmete põhjal koostatud oletuslikud SS baaside asukohad Antarktikas: (link), "Tundmatute lendobjektide" oletatav stardikoht Antarktika jääkilbis fikseeritud luuresateliidilt: (link)
Kuid mis olud, võimalused on inimesel eksisteerida sellistes, ekstremaalsetes tingimustes?

2001 aasta 29 mail avaldas USA ajakiri "Space" huvitava artikli:... "Cryobot uurib Antarktikat"(link)
Artikkel annab ülevaate kuidas NASA katsetab Lõunapoolusel spetsiaalset sond-robotit jäämassiivi sügavpuurimiseks.

Pikemaajalisem eesmärk selle aparaadi loomisel oli Jupiteri kaaslase Europe, tundmaõppimine.
Nagu teada, on Europe kaetud paksu jääkihiga, mille all on põhjust oletada sooja ookeani olemasolu.
Kas selles ookeanis võib esineda ka mingeid eluilminguid, ongi see küsimus mis huvitab teadusringkondi.
Kuid selles artiklis pole kõike kirjutatud.
Pole viidet huvitavale Antarktikas asuvale järvele Vostok.(link)
See paik ja järv on viimased aastad olnud Cryobot:i loonud NASA teadlaste põhiliseks huviobjektiks.

Võib väita, et see järv on üks kõige huvitavamaks 20 saj. teise poole geograafiliseks avastuseks.

Juba 60-e aastate alguses viitas Vene teadlane I. Zotikov, et mandrijääl vene polaarjaamade Mirnõi ja Vostok vahel ja edasi üle lõunapooluse, eksisteerivad tingimused, kus maapinna soojuse levimine ülespoole, läbi paksu jääkihi on minimaalne. Jäämüts etendab nagu termose osa, mis ei lase soojusel haihtuda.
Jäämassi alumistes kihtides on jää temp. -2 ja vastu maapinda toimub sulamisprotsess.
Arvati, et vesi omakorda koguneb maapinna reljeefi järgides nõgudesse ja kanjoni laadsetesse pinnavormidesse.
Kuna jää ise on pinnatekkeline - lumest, siis on ka moodustunud vesi väga hapnikurikas.
Eelduste kohaselt koguneb sulamise käigus ka hapnikurikast õhku jääalustesse uuretesse ja sopistustesse.

1964 aastal kinnitasid vene teadlase A.P. Kapitsa seismoloogilised uurimused Kesk-Antarktikas, jääaluse pinna mõõtmisel, erinevate horisontide kõrgusvahet.
Mandrijää kiht ulatub 3730 meetri sügavuseni, aga pinnavormid algavad 4130 meetri sügavusel.
Millest aga vahe, 400 meetrit? (näiteks Tallinna Teletorni kõrgus on 314 m.-zed).
Siis jäi see küsimus vastuseta.

1970 aastal viis R. Scotti nim. Briti Polaarinstituut läbi laialdase uurimisprogrammi, mille käigus sondeeriti raadiolainetega Antarktika mannerjääd.
Tulemus: pea-aegu kogu Antarktika jääkihi sisemuses eksisteerivad tohutud tühikud, nn. alljääjärved.

Vene uurimisjaama "Vostok" nime saanud järv on küllaltki suurte mõõtmetega.
Pikkus ligi 250 km, laius 50 km, veekihi sügavus 750 meetrit, pindala 20.000 km2.(link)
Nagu on näidanud järve skanneeringud on järve vesi kummaliselt kõrge temperatuuriga: 10 - 18 C(!) mis selgelt annab tunnistust ilmsest jääalusest soojusallikast.
Samuti avastati, et järve veepinna kohal on sadade meetrite kõrgune kuplikujuline tühik, täidetud sooja õhuga (link).

2003 aastaks olid vene polaaruurijad jõudnud puurimisega 3623 meetrini.
Tühikuni jäi veel 150 m.
Sankt-Peterburi mäeakadeemias oli väljatöötatud spetsiaalne tehnoloogia proovide võtmiseks, et ära hoida võimaliku iidse fauna ja floora saastamist järves.
Aga kahjuks tuli 2003 aastal Venemaa valitsusest käsk lõpetada järvel "Vostok" kõik tööd, seoses finantseerimise lõpetamisega. Mis oli selle tegelik põhjus, võib ainult oletada.

Juba enne 1996 aastat algasid ka tööd järve uurimiseks NASA robotsondi abil.
See "steriilselt" puuriv sond pidi läbima jääkihi, siis võtma veeproovid ja otsima mikroorganisme.(link)
Saadud proovidega aga naasma pinnale.
2001 aastal viis USA uurimiskeskus JPL koos NASA:ga läbi cryobot sondi katsetused Antarktika lääneosas.
Katsetused kulgesid edukalt. Robotsond tungis kuni 1226 meetri sügavusele. Kokku tehti 7 sondeerimist.

2001 aasta jaanuaris, ühel ajal cryroboti katsetustega, töötas Antarktikas rühm Columbia Ülikooli teadlasi.
Teadlased viisid läbi uurimuste seeriat Vostok järve areaali uurimiseks õhust.
Uue tehnoloogia abil loodi jääaluse pinna seismilise-, magnetilise- ja termaalse aktiivsuse kaart.
Tulemus oli üllatav.
Pildil joonistus tohutu tühemike, koobastesüsteemide ja tunnelite võrk.
Vee kõrgus neis oli väga erinev, esines ka lihtsalt õhuga täidetud õõnsusi.
Kõige hämmastavam avastus aga - tohutu, 105 x 75 km jääalune magnetiline anomaalia.(link) Selle anomaalia füüsilised karakteristikud osutusid sedavõrd ennenägematuteks, et nähtust ei osatud millegagi seletada.
Ei saa oletada suuri magnetiidivarusid sest anomaalial on kummaline pulseeriv iseloom.

Ja nüüd juhtus kõige huvitavam.
2001 aasta märtsinumbris ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis teatati, et NASA lõpetab cryroboti projekti Antarktikas. Lihtsalt USA valitsus lõpetas finantseerimise.
Kummaliselt sarnane reageering vene valitsuse omale.

Viimase aja arengutest pole kahjuks andmeid, kuid tundub, et miski häirib selles projektis "maailma vägevaid".

Liigume veel hetkeks 70 aastat ajaloos tagasi.
Mäletame Karl Dönitzi lauset tohututest sooja õhuga täidetud koobastest mille saksa vaprad allveelaevnikud olid führerile "võitmatuks kindluseks" avastanud.

Peale sõda on erinevatest maailma arhiividest, kus säilitatakse Ahnenerbe dokumente välja ilmunud 20 erinevat tõendit Saksa allveelaevade tegevusest II WW ajal ja peale seda Antarktikas, (neid on pildistatud ka laevadelt: (link) .

Kõige huvitavam on aga info, mis kirjeldas väidetavalt allveelaevade liikumist Antarktika jää all.

Liikumine toimus väidetavalt nii looduslikes kanalites, koobastes kui nähtavasti tööstuslikult rajatud tunnelites ja saalides (link). Peamine laevatee ehk väil, ulatus jääkilbi ühest servast teiseni, kogu mandrijää ulatuses (link).

Kõige hullemad hüpoteesid on et, Antarktika kaitsva jääkilbi varjus, eksisteerib III Reich edasi .
On rajatud jää- ja maa-alused linnad, tehased, baasid Haunebudele, tugipunktid...oodatakse lihtsalt "oma aega"(link)

Edasi vaatame USA tegevust nende väidete taustal.
Nimelt USA admiral Byrdi 1947 aasta sõjalist operatsiooni Antarktikas "High Jump".
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 13:01:51 zed