III Reich:i saladused

Nagu selgub USA Õhujõudude Luurevalitsuse poolt tehtud ja rangelt salajaseks klassifitseeritud dokumentaalfilmist "UFO Kolmandas Reichis", (mis, aga loomulikult on ka KGB arhiivis) konstrueeris Haunebu seeria lendaparaatide jõumasina silmapaistev Austria hüdrodünaamikateadlane Viktor Schauberger. (link)

(Repliigi korras veel üks fakt: 1946 aastal võttis NKVD erikonstrueerimibüroo, osadeks ühe Punaarmee kätte sattunud, Shaubergeri mootoritest.(link)
Selle seadme tööpõhimõte jäi paraku vene vastava ala spetsialistidele arusaamatuks, lisaks ei suudetud osadeks demonteeritud mootorit enam tagasi kokku panna.

Muidugi võib ka mainida, et selleaegsete NKVD büroode "nahkpintsakutes teaduslike kaastöötajate”" tase oli allapoole igasugust arvustust.
Venelaste lohutuseks võib öelda, et NKVD andmetel oli sama probleem ka lääneliitlastel.

III Reichi(link) tehnoloogia, leiutised ja nendel põhinevad seadmed olid niivõrd kummalised, et nende tööpõhimõte jäi tihti arusaamatuks.)

Kõiki Schaubergeri töid kureeris isiklikult Himmler (link), hoidmata seejuures kokku vahendeid.
Hans Kammlerile alluv IV konstrueerimisbüroo (koodnimetusega Buwe-IV), sai oma kasutusse SS:ilt praktiliselt piiramatud finantsid.
Alustati forsseeritult salastatud projektiga "Hauneburu X-Boot"(link), lendaparaatide tootmiseks.
Projekteeritava Flugscheibe diameetriks oli 26 meetrit.
Taldriku mootoriks projekteeriti nn. "igavene mootor" - "tahhionaator-70", diameetriga 23 meetrit.
Lendaparaadi juhtimine toimus magnetvälja impulssgeneraatori "4A-SIC" abil, mis projekteeriti ja valmistati Siemensi ja AEG tehastes.
Valminud töötav aparaat kandis nime HAUNEBU II.(link)

Mõningad tehnilised andmed: Lennukiirus - 6000 km/h. Lennuaeg - 55 tundi.
Valmidus väljumiseks avakosmosesse - 100%.
Kasulik last - 100 tonni.
Ekipaa¾ - 9 inimest, koos reisijatega - 20.
Planeeritud tootmise algus 1943 aasta lõpp, 1944 aasta algus.

Haunebu II relvastusest on teada, et 1944 aastal oli paigaldatud aparaadile neli MG 42 kuulipildujat ja kuus 20 mm kiirlaskekahurit MC-213, laskekiirusega kuni 1200 lasku minutis/vintraud.
MC-213 töötas "Gatling" põhimõttel, saavutades tohutu tulejõu.

Saksa lendavate taldrikute ehk Flugscheibede tegevusest lahingutes, on teada küllaltki vähe.
On tõendeid, et neid kasutati 1944 aastal Valgevene rinde vägede vastu Ida-Preisimaal, Köningsbergi rajoonis.
Arhiivis on säilinud Valgevene Rinde kaardiväediviisi NKVD eriosakonna leitnandi Gennadi Haritonovi raport, kuidas mingi kummaline, Inglise sõjaväe kiivri kujuga fa¹istlik lennuk, hävitas nende rindelõigus tohutu tulejõuga kuus Punaarmee tanki.

Samuti on mitmeid lääneliitlaste lendurite teateid kontaktidest kummaliste Luftfaffe märkidega taldrikulaadsete lennumasinatega.
Füüsilist, lahingulist kontakti nendega ei saadud kunagi, sest objektid tehes järske manöövreid ja arendades ülisuurt kiirust, kadusid kiirelt lendurite vaateväljast.

Peaaegu alati täheldasid liitlasarmee lendurid, nähes neid tundmatuid objekte, oma lennukite elektriliste navigatsiooni, side ja juhtimissüsteemide rivist väljaminekut.
Eelduste kohaselt on see seletatav Flugscheibede poolt kasutatudt tugevate elektriliste väljade genereerimisega.

Tehnoloogilise keerukuse ja kasutatavate haruldaste materjalide hinna tõttu, ei suutnud Saksamaa oma epohhiloovaid lendaparaate valmistada suurtes kogustes.
Mõned valminud katseeksemplarid erilist sõjalist tähendust ei omanud.
Sõja kulg oli juba otsustatud. Rõngas tõmbus koomale.

Haunebu II lõplik saatus on teadmata, aga USA uurija Vladimir Terzicki andmetel alustati 1943 aastal Haunebu II edasiarenduse Haunebu III ehitamist.
(Jätkub)


Muudetud: 28-11-06 kell 12:30:50 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]