III Reich:i saladused

1989 aasta 9 novembril langes Berliini müür, koos müüriga sai läbi üks kõige häbiväärsematest ajajärkudest Euroopa ja maailma ajaloos.
Koos müüriga kadus ka ebardlik moodustis nimega DDR. Avanesid selle re¹hiimi repressiivaparaadi vanglate ja kinnipidamisasutuste uksed.
Ligipääsetavaks muutusid sealse julgeolekupolitsei STASI arhiivid.
1990 aastal vabanes kinnisest vanglahaiglast 90 aastane vanahärra Guido Goldiz.
Tema poolt avaldatu äratas rahvusvahelises ajakirjanduses suurt huvi.
Vanahärral, endisel teenekal Wehrmachti lahingulenduril, oli üldsusele esitada fakte, mis tõestavad, et 1943 aastal saatis Saksamaa esimesena inimese kosmosesse.
Selle tõenduseks olid tal mõned kolletunud fotod endast ja oma kolleegist Rudolf Magnus Schröderist skafandrites SS ohvitseride keskel polügoonil.
Peab mainima, et vanahärra sõnu kinnitasid ka mõningad STASI:s ja Moskvas sailitatud arhiivimaterjalid.(link)

Teise Maailmasõja ajal eksisteeris Saksamaal mitu kõrgsalajast
raketitehnoloogiakeskust.
SS kindrali Hans Kammleri juhitud Sonderstab SS ja selle Abteilung C alluvuses Ebensee keskus Austrias (kood Zement) (link), Nordhauseni keskus Saksamaal (kood Mittelwerk), Zip Austrias (kood Quarz) (link).
Nende keskuste töö tulemusena loodi muu hulgas juhitav ballistiline rakett A-4 (kood Agregaat-4), laiemale üldsusele tuntud rohkem kui VAU-2(link) (link).
1. juulil 1945 aastal saabus grupp Nõukogude Venemaa kõrgemaid sõjaväespetsialiste Peenemündesse - ühele peamistest Saksa raketipolügoonidest.
Kõigest nähtust olid nad lihtsalt vapustatud.
Sellisel tasemel tehnikat ja raketitehnoloogiat nad ei osanud endale isegi ette kujutada, veel vähem seda näha ja aru saada. Mitte ainult VAU-2, aga lisaks terve rida väikseid taktikalisi rakette "Rheintochter" (link) , "Rheinbote"(link), "Wasserfall"(link), "Taifun".
Vene üks kõige silmapaistvaim ja talendikam konstruktor R.F. Bolhovitinov ei uskunud oma silmi - sõjakaose tingimustes on sakslastelt õnnestunud luua sellise võimsusega rakettmootorid ja muu juurdekuuluv tehnoloogia.
Nõukogude Vene teadlased, olid viimastel aastatel, loonud eksperimentaalsetel lennukitel kasutamiseks vedelikkütusel töötavad rakettmootorid, koormustõmbega kuni paarsada kilogrammi, aga siin, platsil seisavad sakslaste poolt loodud mootorid, tagasihoidlike arvutuste kohaselt, tõmbetugevusega 20 ja enam tonni!!!
Ja mis on see "mürsk" mida ta peab õhku tõstma?
Kiirelt arvutades saadi raketi kasulikuks koormaks, eeldusel et ta stardib vertikaalselt, 12-14 tonni.
Töö käigus Saksamaalt toodud seadmete, materjalide ja dokumentidega, õnnestus Nõukogude salajase laboratooriumi värvatud kaastöötajatel, teha kindlaks ootamatud üksikasjad sakslaste poolt läbiviidud tööst.
Osutus, et 1941 aastal, Peenemünde raketikeskuses, valmis sakslastel eskiisprojekt võimsa rakettsüsteemi loomiseks, et viia inimene kosmosesse.
1943 aastal oli see projekt nime all A-9/A-10 (link) viidud ellu. Hiljem sai see koondnimetuse projekt VAU-3.
A-9, raketisüsteemi teine aste, kujutas endast raketi A-4 tiivulist varianti (tuntud rohkem kui VAU-2) hermeetilise kabiiniga piloodile.(link)
Raketisüsteemi esimese astmena oli kasutusel rakett A-10, kõrgusega 18 meetrit ja stardikaaluga 75 tonni.
Süsteemi A-9/A-10 kogukaal oli ligi 100 tonni, kõrguse juures rohkem kui 30 meetrit. (Võrdluseks samad parameetrid ja karakteristikud saavutati ameeriklaste poolt nende kontinentidevaheliste rakettidel "Atlas" ja "Titaan" (link)15 aasta pärast).
Tiibrakett A-4 tegi 1941 aastal läbi katsetused millega saavutati lennukaugus 600 km.
Sellise vahemaa läbis rakett 17 minutiga.
1943 aastaks parandati neid kriteeriume märgatavalt.
Katsetused jätkusid. (link)
On leitud dokumentide fragmente, et osa neist viidi läbi inimesega pardal.
On teada fakt, et Wehrmachti eriotstarbelise rühma juht Otto Skorzeni (link)sai käsu luua raketttehnika piloteerimiseks sõjaväelendurite rühm.
Loodud rühma kuulus 100 kogenud sõjaväelendurit.
Sel kombel oli saanud Saksamaa oma käsutusse unikaalse, muu maailma arengutasemest kaugelt ees oleva relva.
Piloteeritava raketi, mis oli võimeline läbima atmosfääri ja jõudma kosmilisse ruumi.
Kosmosest võis juba tabada segamatult igat sihtmärki tervel maakeral.
Piloot pidi katapulteeruma enne sihtmärgini jõudmist.
Kahjuks hakkas III Reichi kosmoseprogrammile vastu töötama üks faktor - aeg. Rõngas ümber Saksamaa tõmbus järjest koomale.
Peenemünde keskuse juht Vernher von Braun (link) mõistis, et kui kosmoseprogrammi ei viida ellu praegu, ei juhtu seda võibolla kunagi.
Seetõttu tegi ta Führerile ettepaneku kasutada oma süsteemi A9/A10 New Yorgi pommitamiseks.
Operatsiooni hakati ette valmistama koodnimetuse all "Elster".
30 novembri öösel 1944 aastal, saadeti Saksa allveelaevast Ameerika rannikule erikomando ülesandega, milleks oli navigatsioonimajaka paigaldamine mõnda New Yorgi pilvelõhkujatest.
Puhtalt juhuse läbi aga diversandid avastati ja tehti kahjutuks.

Sõja lõppedes kadusid A9/A10 seotud inimesed ja tehniline dokumentatsioon jäljetult koos Hans Kammleri Sonderstab C: ga.
Olgugi, et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade, koos "pooltoodete" näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori Von Brauni:ga (link), venelased omakorda Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötrupp:iga , ei suutnud kumbki pool, enne viiteteist aastat jõuda sellisele tasemele, kus Saksamaa oli juba 1941 aastal.

Nähtavasti jäid põhitegijad ustavaks oma aatele ja kadusid koos Hans Kammleriga.

Maailm, aga sai teada projektist ja selle edukusest alles 1990, kui ilmus avalikkuse ette saksa vanahärra, esimene inimene, kes käis kosmoses.
(Jätkub)

Muudetud: 28-11-06 kell 12:09:40 zed

[Muudetud: 21-2-2009 InDemand]