Keldid ja eestlased

Hiislar Addold Adolf Mossin.
Kas lisaks rahvapärimusele ja mütoloogiale on ka teisi tõendeid meie endisaegse kultuuri ja elu kohta nii kauges minevikus?

"On ikka. Teadmishimulised araablased ülistasid meie muistsete neidude ilu ja teadsid, et virdepäts – küpsetatud külaleib – ja meest valmistatud jumalatejook – mõdu – ootab võõrast igas kojas.

Cassiodorus, kes elas aastatel 490-584, jutustab muistsete eestlaste võimetest järgmist: „Eestlased kasutasid relvade asemel oma võimeid. Nad olid suutelised inimhulkade silmi moondama. Nad võisid võtta endile hundi või mõne teise kiskja kuju. Nad võisid teeselda taganemist, kuid samas pöörasid ümber ja lõpetasid lahingu tugeva vastulöögiga.”

Tacitus (55-120), kes külastas samuti Eestit, on öelnud: „Eestlased omasid ainuõigust kogu Läänemere merevaigule. Nad on õiglasem rahvas kogu maailmas. Eestlased austasid oma ema kui jumalat ja jumaldasid oma loodust kui ema.”

Kui meie esivanemad juba kord nii targad olid, kas nad tundsid siis ka kirja? (Selle küsimuse peale laotab hr. Mossin minu ette paberilehe paljude lahtimõtestatud kirjamärkidega ning jätkab vestlust)

"Tundsime küll. Kirjamärke võib veel praegugi näha talude ustel, uksepiitadel ja rannakülade vanadel tarbeesemetel. Selle pilt- ja kiilkirja vanus ulatub tuhandetesse aastatesse. Tähestik koosneb 45 tähemärgist. Need ei olnud algselt peremärgid, vaid kujunesid selleks hiljem. Uksepiitadesse lõigati nad ennekõike loitsuna selleks, et elada metsavaimudega heas läbisaamises ja paluda andeks tare ehitamiseks maha võetud puude eest. Enne puu maharaiumist anti lubadus, et istutatakse kaks uut. Seda ka tehti. See taaralaste muistne ütlus, et enne kui raiud puu, istuta kaks, on püsinud tänapäevani.

Ajaloolaste väide nagu poleks pilt-kiilkirja jälgi leitud ei pea paika. Kividelt pole neid tõepoolest avastatud, kuid siingi on põhjendus. Teatavasti ei säili taoline kiri paekivis meie niiskes kliimas aastatuhandeid. Pealegi on taaralaste pühades paikades läbi aegade kõvasti laastatud ja hävitatud."