Tubaka kasvatamine ja parkimine 1942

Tsitaat:nr. 11, 20 märts 1932

(Järg.)
Kui juba idud tärganud on, siis läheb tuulutamist sagedamini vaja. Tuulutamise puhul jäävad taimed värske õhu puudusel nõrgaks, venivad välja ja võivad hoopis otsa saada. Ühes tuulutamisega harjutame ka noori taimi pikkamööda välise õhuga. Lava soojuseks on 15—16° R. küllalt. Päikesepaistelistel päevadel kaetakse esialgu, kui taimed alles veel väiksed, ehk hoopis ülestõusmata, peergudest mattidega ehk kuuseokstega. Kui ühes tubakaga ka umbrohi kasvama hakkab, siis tuleb see kohe välja katkuda. Iga tiinu maa täis istutamiseks on tarvis umbes 30 loodi seemneid taimedeks kasvatada milleks poole sülla laiune ja 35 sülla pikkune lava tarvis läheb.

Tubaka jaoks määratud maa, peale viimast kündi, tehakse hoolega siledaks ja kobedaks. Niisuguste maade peal aga, mis kergesti niiskust kinni peavad, nagu savimaad, istutatakse kohe peale viimast äestamist; liivaste maade peale, iseäranis kuival ajal, istutatakse aga alles 3—4 päeva pärast peale viimast äestamist, et maa natuke vajuda saaks niiskuse kinni pidamiseks. Liiga noored kui ka liiga suured taimed istutamiseks ei kõlba. Kõige kohasemad istutamise jaoks on need taimed, kellel juba 4—6 lehte, kahte idulehte mitte lugeda. Enne taimede väljavõtmist lavast istutamise jaoks, pritsitakse lava niiskeks, siis ei katke juured välja võt-
tes. Üles peab võtma nii, et juurte külge mulla tombuke jääb, siis läheb taim kergemini kasvama. Muidu istutatakse tubaka taime samuti, nagu kapsastki. Ainult tuleb tähelepannu, et taime-juured auku panemise juures juhitaks alla poole ja taime juurekael just mulla alla pinnale jääks. Juurekaelaks nimetakse seda kohta, kus esimesed lehe algused seisavad. Kui taimed on juba kasvama hakanud ja edasi lähevad, siis jääb ainult hoolitseda, et umbrohi alati oleks välja katkutud. Muide toimetatakse tubaka taimede eest hoolitsemist, nagu: -kastmist, muldamist, kitkumist jne., kui korralik kapsakasvatajagi seda teeb. Kui tubakas juba küllalt suureks on kasvanud, siis hakkab ta õisi ajama. Õied ja kõrval võsud tulevad kõik ära noppida, sest need kurnavad tubakat ja ei lase küllalt areneda. Tihti ilmuvad tubakale kõrval võsud juurte juures, ka need peab kohe ära lõigatama. Kui aga tahetakse tubaka seemet saada, siis jäetagu mõnele suuremale tubakale õied külge. Kuid seemnete valmimise järele peab hoolega valvama, sest seemnenupud löövad peale valmimist ise lahti ja siis võib unustuse puhul seemnest ilma jääda.

Tubaka sortidest.

Tubaka sortidest meie kliimas on kõige paremad kasvatada Lääne-India paremad Kuuba ehk Havanna sordid; neist saab eht sigari tubakas. Hää suitsetamise tubakas saab Põhja-Ameerika sortidest Maryland'ist ja Chio sordist. Peale selle on veel veidi paremad sordid Virginia ja Kentucky tubakad. Aasia sortidest tuleksid Jaava ja Marila sordid nimetada. Euroopas kasvatatakse tubakat paljuis riiges, millest kõige paremad sordid saab Türgi tubakaist ja kannavad nime: Druma, Pravista, Demirli jne. Peale selle peab nimetama, et tubaka kasvatamiseks ei aita üksipäini hääd sordid, vaid ka suurt osa mängib siin kaasa kliima ja sellepärast ei saa meie oma põhjamaa külmas kliimas kõigeparemat omakasvatud tubakat iialgi. Järgmise peatüki pühendame tubaka koristamise ja parkimise viisidele.
(Järgneb.)

Tsitaat:nr. 18, 8 mai 1932

(Järg.)
Enne kui asuda tubaka koristamisele ja parkimisele, peatume lühidalt tubakakahjustate juures. Neist võiksime nimetada järgmisi:

1. Mutt (Taipa europaea).

See loom teeb kahju oma tuhnimisega. Tehes enesele maa sees käikusid ja teid, tuhnib selle juures tubakataimed üles ja valmistab suurt kahju. Tõrje: kõigeparemaks abinõuks muttide vastu on väävelsüsinik, mida tuleb asetada mutikäikudesse. Soovitav on seda teha vihmase ilmaga.

2. Vihmussid (Lumbricas terrestris).

Vihmusside kahjustus tuleb ette lavades, kus rohkesti huumuseosasid. Noortele taimedele teevad nad kahju oma käikudega peenrapinna all. Nad kergitavad taimed üles, juured sattuvad mulla seest välja ja kuivavad ära. Kõige energilisem tegevus on harilikult õhtuti, või sooja vihma puhul.

Tõrjeks tarvitatakse mitmesuguseid abinõusid. Kevadel kui lavasid korda seadma hakatakse, valatakse rohkesti virtsa. Niipea kui virts mulla sisse tunginud, ronivad vihmussid maapinna peale ja surevad seal leiduvas virtsas.

Ka on võimalik neid õhtuti, või vihmase ilma puhul peenarte pealt ära korjata. Kardetavamaid tubakakahjustajaid on tigu ( Limax agrestis). Mõnikord hävitavad nad peaaegu kõik taimed ära. Heaks abinõuks on lavade peale panna porgandi lehti ehk ka väikesi märjaks tehtud lauatükke; hommikuti asuvad nad nende külge ja sealt on neid kerge ära korjata. Soovitav on ka väikesteks tükkideks lõigatud porganid lava peale puistata. Peale nende kahjustajate võime mainida veel igasuguste liblikate tõuke. Nad närivad lehti ja uuristavad varre sisse õõnsusi. Tihti langeb tubaka leht, ilma et ta pigistada oleks saanud, varre küljest maha. Silmitseme lehe rootsu lähemalt, võime leida tema sees õõnsuse ja selles kahjuliku liblika tõugu. Nende tunnuseks on väikesed mustad väljaheited tubakalehtede peal; hoolsal otsimisel leiame tõugud harilikult lehenurkadest. Ainukeseks tõrjeks oleks siin tõukude hävitamine.

Koristamine.

Koristamisele asuda siis kui tubakas hästi valminud on.
Kui ladva kärpimisega on seemnekujunemine kõrvaldatud ja lehed suureks kasvanud, siis tuleb aeg, mil lehtede edasikasv seisma jääb. Ka muutuvad rohelised lehed aegamööda helekollasteks. See sünnib harilikult augusti kuu lõpul, või septembri esimesel poolel ja on üldiselt valmimise ajajärk.

Mitte kõik lehed ei valmi ühel ajal. See sünnib „ aegamööda, alt ülespoole". Lehti ei pea sellepärast mitte kõiki korraga ära murdma, vaid teatud vaheaegade järele alt ülespoole. (Hollandis korjatakse näiteks lehti kolmel korral, iga korra tagant 2—3 nädalat vahet pidades). Lehti võib murda ainult kuivadel päevadel. Ka tuleb silmaspidada, et lehtede murdmisel varreosasid ega koort kaasa ei murtaks. Iseäranis hädaohtlik on tubakalehti murda(kaste) märjalt, mille tagajärjel kuivatamisel kergesti mädanik sisse võib lüüa.

Kui lehed murtud, siis peab neid hoolsalt sorteerima, kusjuures tuleb aluseks võtta lehtede hääks, suurus, värv jne.

Esimesse sorti kuuluvad suured, terved, ilusavärvilised lehed; teise keskmised; kolmandasse välimuse poolest ilusad, aga korjamise juures vigastatud lehed; neljandasse kõik halvemad lehed.

Kuivatamine.

Värsked murtud lehed sisaldavad eneses umbes 90% vett. Selle kasvatamiseks peab neid kuivatama. Kuivatamiseks aetakse lehed nööri ja riputatakse selleks ehitatud kuuridesse kuivama. Soovitav on tarvitada võrdlemisi jämedat nööri, sest seda paremini kuivab tubak. Et kergem oleks nööri läbi tubaka rootsu ajada, tarvitatakse nõela. Saksamaal tarvitusel olev nõel on ligi 30 mm jäme ja 25—30 sm. pikk. Tubaka nööri ajamisel on nõel töölisel ühes käes, teisega võtab ta ühe lehe teise järele ja torkab 4—5 sm. altpoolt jämeda keskrootsu otsa, leheselja tagast läbi. Üksikute lehtede vahele jäetakse harilikult nii palju ruumi, et kahe lehe vahele veel kolmas mahuks. Lõunamaadel ei tee kuivatamine nii palju muret, kui põhjamaal. Siin oleks soovitav selleks ehitada erilised tubakakuurid (kui tegemist on suurejoonelisema tubakakasvatamisega). Tubaka kuur ehk kuivatusruum peab vastama järgmistele nõuetele:
a) peab niisket õhku eemal hoidma.
b) õhk peab olema kuiv.
c) lehed peavad valgust saama.
d) peab kaitsma otseste päikesekiirte eest.
Kõige paremaks paigaks on niisugune koht kuhu lõuna ja põhjatuuled ligi pääsevad. Toon siin andmed Saksamaal ehitatud tubaka kuuri kohta; laius 7—8 meetrit, 1 m. laiune vaba ruum läbikäiguks; kõrgus maast katuseharjani 13 meetrit, katus harilikult hästi püst, et rohkem ruumi võita. Õhutõmbuse sünnitamiseks käivad katusel üksikud teliskivid pealt ära, või tal on luugid sees. Kõige lihtsam ja odavam viis seinte ehitamiseks seisab selles, et 15 sm. laiade laudade vahet 3—4 sm. jäetakse.
(Järgneb.)

Tsitaat:nr. 21, 29 mai 1932

(Järg.)
Kui lehed nööri otsa aetud, siis algab ülesriputamine. Kuna tubakalehti mitmel korral korjatakse ja nööri aetakse, siis riputatakse esimene tubakas keset kuuri. Seal õhutõmbuse käes närtsib ta kiiremini. Kui aga esiteks äärtele asetada, siis kuivaks keskmine hulga kauem kui äärmine.
Kuivamiseks läheb ilusate kuivade ilmadega umbes 6—10 nädalat. Kuivamise juures tuleb ette ka igasuguseid haigusi, mis võivad kahjustada tubakat. Neist võiksime nimetada näiteks märga ja kuiva mädanemist, kui soojust ja niiskust palju on. Märja mädanemise juures rootsud muutuvad pehmeks, kleebivad üksteise külge, isegi nöör muutub pudedaks ja võib kukkuda ühes lehtedega maha. See haigus tekkib varsti peale ülesriputamist ja on tingitud lehtede loomulikust niiskusest. Kuiv mädanemine tekkib siis kui lehed enam rohelised ei ole, vaid juba muutunud pruuniks. See on tingitud ülemäärasest soojast õhust. Tõrje: mädanevad lehed tulevad kuivatusruumist välja võtta niisugusesse kohta riputada, kust tuul hästi läbi käib.

Siis võiks veel nimetada rootsude hallitust. See tekkib alles siis kui lehed juba peaaegu kuivad on, koputades pudeneb hallitus hõlpsasti pealt ära. Kui tubak kuiv oh, siis algab lehtede mahavõtmine; kuid väga raske on tabada seda äega, millal seda tuleb teha.
Leheniiskusel on kaks allikat:
1) loomulik niiskus ja
3) õhuniiskus.
Mahavõtmisel peab loomulik niiskus täielikult kadunud olema. Jäme, keskmine roots ei tohi oll enam mahlaselt roheline, vaid kuiv ja pruun, (kahekorrapigistuse korral ei tohi pigistuskohalt niiskust nõrguda).
Ülalöeldu abil saame kergesti teada kas lehtedel on veel loomulikku niiskust või mitte, kuid palju raskem on see õhu niiskusega, mida lehed enesesse ammutavad. Paremad tubakakasvatuse eriteadlased arvavad, et lehed peavad sisaldama mahavõtmisel veel 12% vett. Alla selle purnevad lehed, kuna üle selle hakkavad liiga ruttu käärima ja on isegi mädanemist karta. Vilunud tubakakasvataja tunneb õige aja sellest ära, kas lehes, mis ta pihus kokkupigistab jälle oma endisesse asendisse tagasi paenduvad. Kui nad üleliiga märjad, siis jäävad nad kägarasse.
Mahavõtmisel vabastatakse tubaka nöörid ja lastakse ettevaatlikult põrandale, et lehed midagi viga ei saaks.
Siis pannakse kimpudesse ehk vihkudesse (2—3 nööri igasühes). Need köidetakse nööriga kinni.
Vihku köitmise juures tarvitakse ka seesugust lahtise otsaga kasti mille mõõdud oleksid järgmised: pikkus ja laius 36 cm ja sügavus 12 cm. Kaane abil litsutakse tubakalehed tugevasti üksteise västu.

Käärimine.

Tubaka käärimine on tähtsamatest töödest. Tema läbi ei omanda lehed mitte ainult kindlama kuju, vaid nende värvi ja löhna peale võib see tublisti mõjuda.
Kuivi lehti kääritakse järgmiselt: Ruum milles see sünnib peab olema ühtlaselt soe ja kuiv. Soojus ei tohi alla 12° R langeda. Põrand kaetakse õlgedega, et ka sealtpoolt niiskust ega külma karta ei ole. Vihud laotakse hunnikusse rootsuotsad väljapoole (hunniku kõrgus ja laius poolteist kuni kaks meetrit). Nüüd algab käärimine, kuid mitte ühtlaselt: keskel on see kõige suurem. Seal võib t° tõusta isegi üle 40° kuna äärte pool on tubak jahedam ja loomulikult ka käärimine nõrgem. Tähtis on siin, et iga vihk ühtlaselt kääriks. Sellepärast peab neid ümberasendama, nii et äärmised sattusid keskele. (Mida tumedamaid lehti soovitakse, seda kauem jäetakse nad ümbertõstmata. Käärimist võib siis lõppenuks lugeda, kui t° enam ei tõuse ja tubakas on omanud mõnusa lõhna. Siis lõhutakse hunik koost ja liig soojad ja märjad vihud asetatakse uuesti kuivama.

Lehtede silumine.

Selle all mõeldakse lehtede laiaks silumist, hoolsalt üksteise peale ladumist ja pressimist. Seda tehakse ainult parema sordi tubakaga ja selleks, et parem oleks kauge maa taha eksporteerida. Mõnelpool ei lepita ainult silumisega, vaid tõmmatakse lehtedel ka rootsud välja.
(Järgneb.)

Jutt peaks nagu järgnema aga järgmiseid osasid leida ei õnnestunud.
Ehk on sellestki veidi abi.