Tubaka kasvatamine ja parkimine 1942

Taas kevad tulemas ja parandamatutel nikotiinikutel aeg tubaka kasvatamisele mõelda. Meil on lollikindlamaks sordiks mahhorka tubakas.
Allpool toodu pärineb ajalehest "Herold" aastast 1932:

Tsitaat:Herold
Informatsiooni ja orientatsiooni ajaleht nr. 5
7 veebruar 1932

Õpetus koduseks tubaka kasvatamiseks ja parkimiseks.

Praeguse tubakahinna kõrgele kruvimine on suitsetajaid tõsiselt mõtlema pannud, kuidas suitsetamist edaspidi teostada. Mahajätmine ei taha kuidagi hoogu võtta, kuigi seda vast mõned üksikud suudavad läbi teha, siis suurem osa peab ikka maksma kallist hinda selle lõbu eest. Et sellest kergemini üle saada, tuleb asuda kodusele tubakakasvatamisele ja parkimisele, mis iseenesest ei ole kuigi raske ega keeruline. Tubakamaa saamine ei peaks kellegile tüli ega takistust tegema isegi linnas, rääkimata veel maaelanikest. Valitsus ei keela ka oma jaoks tubakakasvatamist, (mitte üle 200 taime, „R.T." väljav.). Omakasvatud tubakat saab sama hääks teha, kui vabrikuski valmistud tubakat, kui jälgite käesolevat kirjutist.

Tubaka nõuded.

Tubaka kasvatamine vähemal arvul õnnestub samasugusel pinnal, kus kapsaski kasvab. Igasugused liivasegased savimaad on tubakakasvatamiseks kõige paremad, eriti niisugused, mis rauaoksüüdirikkad ja vähe punakat karva. Rasked savimaad tubakale ei kõlba, sest kevadel imevad nad palju vett sisse ja ei kuiva nii ruttu. Head saaki annavad savisegased liiva- ja lubjamaad, kui neid huumusega ja saviga parandada. Et meil vähemal arvul tubaka kasvatamine sünnib enamasti aias, siis peab tubakataim leppima maaga, mis aias juhtub olema. Päämiselt tarvitab tubak niisket ja pehmet maad, kuna kuival ja kõval maal annab tubak puuduliku saagi. Kasvatamiseks valitagu rohkem madalad, mitte aga madala põhjaga maad, mis olgu kaitstud külmade ja kuivatavate tuulte eest. Varjurikastes kohtades ei kasva tubak (näit.: puu, maja jne. varjus), sest ta tarvitab palju valgust ja soojust kasvamiseks. Tubak tarvitab kaunis suurt sõnniku väetist, andes siis ka suure saagi. Kõige paremaks väetiseks tubakale on lamba ja sea sõnnik, vähema väärtusega aga on lehma ja hobuse sõnnik. Et tubak oma esialgses kasvamises palju kastmist vajab, siia on soovitav, et vesi läheduses oleks. Järgmises peatükis peatume tubakamaa harimisviiside ja vajaduse juures.
(Järgneb.)

Tsitaat:nr. 7, 21 veebruar 1932


(Järg.)
Maa harimine on üks tähtsam töö. Hästi haritud ja kohendatud maa võtab paremini vihma sisse ja laseb taime juuri hästi laiali minna, mille tagajärjel taimed jõudsamini kasvavad ja kergemini kuivale vastu peavad. Harilikult hakatakse tubakamaad harima juba sügisel ja jatkatakse seda kevadel. Sügisest harimist alatakse võimalikult kohe peale eelmiste taimede koristamist. Kui sõnnik tubakamaa peale veetud ja ühetasaselt laiali laotatud, küntakse või kaevatakse maa kohe ümber. Künni sügavusel on siin tähtis osa. Liig sügavalt sisse küntud sõnnik ei lagune õhu puudusel mitte korralikult ja jaksab taimi vähe toita. Tihedate ja niiskete maade juures künda madalamalt, õhuläbilaskjate (liivaste, kruusasegaste) aga sügavamalt. Õhukeste kündide korral rullitakse maa pärast kündi kohe ära. Peale rullimist hoitakse maapind pealt kohevil, et mitte üleliiga niiskust ära ei auraks. Selleks äestatakse maa kerge puuäkega, ehk aias rehitsetakse rehaga üle. Kui maale kooruke peale tekib, äestatakse jälle, et õhuvahetus ei takistuks. 3—4 nädala pärast küntakse maa terve künni pinna sügavuselt üles ja jäetakse selles olekus talveks seisma. Kevadel, kui maa juba küllalt kuiv on, äestatakse vedruäkkega hästi läbi ja äestatakse üle. Selle järele võib tubak maha külida, kas seemnetest, või istutada taimedest. Kui maa sügisel kündmata jäi, siis küntakse kevadel, nii vara kui võimalik, et enne tubaka istutamist veel kord jõuaks läbi künda. Kui kevadel sõnnik pannakse, siis võib ainult hästi läbi käärinud sõnnikut tarvitada ja kohe esimese künni või maa kaevamise ajal sisse künda.

Kevadist harimist tuleb nii toimida, et vana taimede jätised ja sõnnik tubaka istutase ajaks küllalt kõduneda jõuab. Kevadise harimise sügavus tubaka kasvamise peale suurt mõju ei avalda. Tähtis on aga see, et maa oleks mitu korda läbi haritud. Kogemuste põhjal on selgunud, et mida rohkem maa harida saab, seda kõrgeväärtuslikumat ja suuremat saaki tubakas annab. Tubakataimed mitu aastat ühe ja sama maa peal ei kasva. Teisel aastal tuleb tubak teisele paigale istutada. Järgmises peatükis peatume tubakataimede kasvatamise, istutamise ja pärastise hoolitsemise juures.
(Järgneb).

Tsitaat:nr. 9, 6 märts 1932

(järg.)
Tubakat kasvatatakse kahte viisi: kas külvatakse otsekohe seemnest, või kasvatatakse enne taimed ja istutatakse siis koha peale. Missugust viisi valida, seda otsustab kliima. Et tubakas oma kasvamiseks ja täielikult valmimiseks 4 - 5 kuud tarvitab, siis on otse seemnest kasvamine meil, lühikese suve tõttu peaaegu võimatu, ning peame lavades kasvatatud taimi tarvitama. Sellepärast jätame ka esimese viisi kõrvale ja räägime ainult teisest.

Taimed kasvatatakse harilikkude peenarde peal, siis soojade peenarde peal ja soojades lavades (sõnnikulavades). Meie kliimas võib peenardes ainult mahorka tubaka taimi kasvada, kus nendega niisama, kui kapsataimedega ümber käiakse, kuna aga sigari ja muud tubaka taimi ainult lavades võimalik on kasvatada. Ka mahorka taimede kasvatamisel peenardel, ei või igakord kindel olla, et kõlblike mahorka taimi saab; kõige kindlam on aga taimi lavas kasvatada.

Sõnnikulava jaoks valitakse tuulte eest kaitstud, päikesepaisteline paik, kaevatakse neljanurgeline auk kolm neljandikku sülda lai, 1 süld pikk ja 2 jalga sügav. Auku asetatakse hobuse sõnnikut. Hobuse sõnnik võib värske olla, aga parem on, kui ta on juba hunnikus seisnud. Sõnnikut ei tohi aga lumi ega vihm läbi niisutanud olla — siis ei lähe sõnnik üldse soojaks. On auk poolest saadik täis, siis tuleb laudadest raamsõnnikulava kast sinna peale panna. See kast pannakse siis hobusesõnnikut täis. Sõnnikut ei tohi mitte pahmaka viisi auku või kasti pilduda, vaid tuleb hargitäie kaupa tihedalt ja kõvasti asetada, nii et kuhugi õõnsusi ega kühmusi ei jää.

On kast sõnnikut täis pakitud, siis tallatakse sõnnik kinni ja pannakse aknad peale, et sõnnik soojaks läheks. Viie päeva pärast on sõnnik juba niipalju soojenenud, et mulda peale võib panna. Selleks võetakse head aia mulda, kus mädanemata osi sees ei ole. Mulda pannakse sõnniku peale umbes 8 tolline kiht. Kahe-kolme päevaga on ka see muld lavas soojenenud ja nüüd alles külvatakse seema sõnniku lavasse. Et tubaka seemned õige peened on, siis segatakse seemned enne külvamist läbisõelutud liivaga (mannaga - postitaja märkus)ja külvatakse tubaka lavva. Külvata tuleb umbes aprilli kuu alul. Et sõnnikulava tegemine umbes nädalpäivi aega võtab, siis peab lavategemisega juba varem algama. Esimestel päevadel peale külvamist pole tarvis lavu kasta, sest sõnnik aurates hoiab ise maa küllalt niiske. Kuni idude ilmumiseni tuleb lavu ainult vahete vahel tuulutada, et natuke õhusoojust alandada ja kogunud aurudele võimalust lahkumiseks anda.
(Järgneb)