Aesti

Natuke tšuudidest.
Tšuudid on nimetus, mida on algul läänemeresoomlaste ja seejärel ainult eestlaste kohta tarvitatud vanavene kroonikates.

Lisaks sellele on tšuudid mütoloogiline rahvas mitmete rahvaste suulises pärimuses, sh saami, vene ja komi rahvaluules

Nüüd aga niisugune huvitav teave Nikolai Roerichilt:
Maa-alused käigud või koopad seostavad Nikolai Roerichil Šambhala ja Belovodjega pärimuse maa alla läinud rahvast tšuudidest, samas kontekstis mainitakse ka maa alla või vette vajunud linnu või kloostreid: „Meenutame vene pärimust saladuslikust tšuudist, kes kurjade jõudude tagaajamise eest maa alla läks. Püha legend maa-alusest Kiteži linnast viib samasse salapaika. Kogu maailm räägib maa-alustest linnadest, templitest, mis vee alla on vajunud. Nii vene kui normandia talupoeg teab seda ühtmoodi kindlalt. Samuti, nagu kõrbe elanik teab aaretest, mis mõnikord särahtavad kõrbeliiva lainete vahel ja õige aja kättejõudmiseni jälle maa alla kaovad. Ühe lõkke juurde tulevad kokku määratud tähtaegade mäletajad. Mitte ebausust ei räägi me, vaid teadmisest.“ (Roerich 1990: 28.)

Ühesõnaga, selle jutu järgi tuleb välja, et just üks meie esiisa on seal maa-aluses koopas.
Ja mine - tea - ehk on just see tšuud seal somadhi seisundis.

Teisal kirjutab Nikolai Roerich:
„Vanamees viib meid kivisele künkale ja ütleb muistsete matmispaikade kivist ringidele osutades pühalikult: „Näe siit läkski Tšud maa alla. Siis, kui Valge tsaar tuli Altaid vallutama ja kui meie kandis hakkas õitsema valge kask, siis ei tahtnud Tšuud Valge tsaari valitsuse alla jääda. Tšud läks maa alla ja ajas käigu kive täis. Võite ise näha nende endisi sissekäike. Ainult ega Tšud igaveseks läinud. Kui õnneaeg tagasi tuleb ja inimesed tulevad Belovodjest ja kogu rahvale suure teaduse toovad, siis tuleb Tšudki jälle kõigi saadud aaretega.““ (Roerich 1990: 314).

Vat siis! Kas pole Sitšini raamatuteski räägitud, et kord tulevad somadhi seisundis inimesed taas maa peale ja muudavad selle paremaks?