(08-12-2014 00:13 )Marina Kirjutas: Sellised jutuajamised olid varasemal ajal aluseks "ümberlükkamatule faktile", et loodusrahvad on madala intelligentsiga, rumalad jne + veel pea alati kaasnev "kultuuritu, ebajumalaid kummardav, paha-must-ja-kole-fuih".
Nad lihtsalt mõtlesid teisiti kui meie nüüd. Ma ei tea, kui palju sellist mõtteviisi tänapäevaks säilinud on.
Muistsed inimesed tajusid maailma teisiti kui meie. Kogu loodus oli inimeste jaoks hingestatud.
http://et.wikipedia.org/wiki/Animism
Ka muinaseestlased tajusid maailma teisiti.
Dr. Luiga arvas, et soome-Eesti muinasusu elemendid, kus loodus-nähteid personifitseeriti (haldjad, näkineitsid, veteema), olid laenud germaanlastelt. Need aga, kus loodust ennast austati (mägi, puu, kivi), on Uural-altai kultuurkonna saadused.
Antropomorfismi puudumise tõttu leidis Dr. Luiga Eesti muinasusul sarnasuse Hiina taoismiga, mis on animismi alusel arenenud panteism, mikro-makrokosmilisel maailmavaatel rajanev loodusejumaldamine, kus „tao” – tee, mõte, logos – tähendab ülimat jumalikku seadust nii maailmale kui inimesele. (Eesti Kirjandus, 1918, lk. 20 jj.).
http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=55
Küsimuse peaks seega püstitama, et kui palju niisugust taju veel selles mõistusemaailmas tänapäeval esineb?
Neid küsimusi lahkab põgusalt ka Valdur Mikita "Lingvistiline mets", mis eelmisel aastal ilmus.