Julian Jaynes. The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind

(10-11-2014 04:01 )Marina Kirjutas:  Nii hästi-halvasti kui minu inglise keele oskus ja ka üldine tekstist arusaamise oskus
seda lubas, sain aru nii et Jaynes'i jaoks on teadvus inimese meeles "asuv" mudel maailmast ja iseendast seal maailmas. Just mudel ja mitte vahetu tajumine. Maatriks.

Kas ta räägib teadvusest kui ühest mudelist või räägib ta ka erinevate mudelite kooslusest ja ning nende astmetest. Sest mulle tundub, et teadvus on oma mudelite osas kihiline ja ühendatud millekski terviklikuks on see vaid mingis punktis. Ning enamus teadvuses asuvaid mudeleid ei ole teiste sarnaste mudelitega seostatud muul moel, kui vaid selle ühe punkti kaudu.
Mulle on meelde jäänud näide müügimehest, kes soovitab kliendile kallist telekat. Räägib maha pika jutu kui hea ja äge see telekas ning kuiväga koient seda telekat naudiks. Jutu sees tuleb aga välja, et klient on müügimehe naise poolvend. Hops, toimub nihe müügimehe perspektiivis ja vaikse häälega lausub ta kliendile, et see telekas on tegelikult rämps, mis aasta pärast katki läheb ja mille funktsioonidest tegelikult enamuses mingit kasu pole. See teine poole odavam telekas on ikka oluliselt parem kaup.
Kunagi olen ma mõelnud ka jumalate pluraalsuse peale, ja et erinevad jumalused peegeldavad seda perspektiivide pluraalsust inimese teadvuses. Kui on näiteks sõjajumal ja armastuse jumalanna, siis saab pöörduda ühe või teise poole ja kumbki esindab omamoodi mudelit maailmast, mis teisega ilmtingimata seostatudki ei pea olema. Samas ihaleb inimene harmoonia ja seostatuse poole ning sellest lähtuvalt peab tekkima midagi, mis ühendaks muidu lahus olevaid (mudelite) kontekste. Siit võib välja kasvada eelnevate mudelite objektiviseerimine, ehk nende iseolemise ära kaotamine. Eelnevate mudelite lammutamise ja uue üldistava mudeli osaks integreerimise.
Selle protsessi näiteks võiks ehk tuua riikide liitumise riikide liiduks. Või siis liitriigiks. Ühel juhul jäetakse kohalikud riigi toimimise mudelid alles ja teisel juhul peaks toimuma mudelite tsentraliseerimine ühe riigi (suurema) raamesse. Praktikas ei toimu kumbki liikumine ilmselt oma äärmuslikus vormis ja mingi iseolemine jääb alati alles, küsimus on vaid määras.
Ehk toimub midagi analoogset ka teadvuse integreerumisega. Inimene näeb ikka maailma teadut määral "putukasilmadega", ehk erinevate perspektiivide ja mudelite läbi. Samas peab olema ka mingisugune üldisem mudel, mida võiks nimetada inimese terviklikuks maailmavateks. Kuid inimene on ilmselt võimeline ka tajuma erinevaid (ka terviklikke niivõrd kuivõrd) maailmavaateid ja mingi mudel peaks siis neid kokku integreerima. Ehk võiks seda kolmandat astet siis nimetada teadvuseks endaks parema sõna puudumisel. Vähemalt ei suuda ma hetkel ühtegi paremat sõna välja pakkuda.

See mõttekäik lähtub mõneti ka asjaolust, et kui inimesed kunagi neid nö. hääli kuulsid, nad ei kuulnud ilmselt ühe ainujumaluse häält. Neid hääli oli siis ilmselt palju. Seda pakun ma praegu omast tarkusest/lollusest, sest jutuks olevat raamatut ma lugenud pole. Kuid on ju monoteistlikud religioonid suht uus nähtus inimeste ajaloos. Monoteismi üks külg on see, mis üritab kuuldavaks teha üht häält, jättes teised kõrvale, ja sellega saab rahuldatud inimese iha terviklikkuse järele. Selle protsessi varjuküljena muutub maailm aga ühetaolisemaks ning vaieldavalt ka vaesemaks.
Samas võiks ühel hetkel saada ka võimalikuks, et erinevaid maailma nägemise mudelid ei pea olema piiratud ja kärbitud selle integreeriva mudeli poolt. See tähendaks siis harmooniat ja inimesed näeksid oma "putukasilmadega" tõepoolest ühe maailma erinevaid osasid. Iga "silma" poolt pakutud kujund tuleneks omaenda mudelist, mis pole teistega otseselt seotud, aga killud sobituksid kokku ka selliselt, et kõrgemal tasandil kõik on ikkagi seostatav ja seostatud.
Nüüd sai mõttes tundunud lihtsast küsimusest üpris keeruline küsimus. Mõte on aga see, et teadvus tundub mulle olevat väga erinevate mudelite väga keerukas kooslus ning mingist ühest ja ühtsest mudelist rääkimine, kui antud raamatu autor seda tegi, on paratamatult ülimalt keeruline ettevõtmine. Samas võib kogu keerikust võtta ka antuna ja kuidagi iseenesestvõetavana ja tahtsin küsida, et kui palju ta seda keerukust lahti seletada üritas.