Julian Jaynes. The Origin of Consciousness in the Breakdown of the Bicameral Mind

See on täiesti hull raamat. Lisan praegusel hetkel toimiva PDFi lingi (tasuta) http://www.rational.org/pdf_files/originsjj.pdf

Ma väga tahaksin, et see saaks ka eesti keeles ilmuma, aga selle tõlkimine saab olema paras pähkel. Jaynes ise nimetab oma ligi 500-leheküljelist interdistsiplinaarset uurimust tagasihoidlikult esseeks. Esmatrükk 1976.

J.J. on psühholoog, kes on alustanud oma uurimusi loomadest ja jõudnud inimesteni. Vahepeal aastaid tegutsenud kirjanduse ja näitekunsti vallas,
sealt tema hea vanade kultuuride tundmine, millele ta ehitaski oma hullu idee.

Teadvuse teke kahekojalise meele kokkuvarisemisel. Mis juhtus nii hiljuti kui pronksiaja üleminekul rauaajaks. Mis võis kattuda ka emajärgselt ühiskonnalt üleminekuga isajärgsele.

Tekib kohe küsimus - kas tõesti? Mida Jaynes ometi mõiste teadvus all mõtleb?
Ja sellele ta pühendabki pika sissejuhatava osa oma raamatust. Nii hästi-halvasti kui minu inglise keele oskus ja ka üldine tekstist arusaamise oskus
seda lubas, sain aru nii et Jaynes'i jaoks on teadvus inimese meeles "asuv" mudel maailmast ja iseendast seal maailmas. Just mudel ja mitte vahetu tajumine. Maatriks.
Kuid enamike jaoks pole see ju teadvus (consciousness), vaid ... ja edasi läheb filosoofiliseks vaidluseks teadvuse enda ja teadvuse mõiste üle
(emergence of consciousness and the emergence of the concept of consciousness).

Ise leian, et see vaidlus on täiesti kõrvaline tähenärimine, kuna asja mõte ja paljupalju lahtiseid otsi on hoopis mujal.
Vaata kuidas vaatad, aga Lendaja Meel oleks Jaynesi teadvusele kõige täpsem vaste. Võimalik, et Castaneda arendas oma Lendaja välja toetudes Jaynesi loengutele, mida too pidas juba 60nendatel.

Ratsionaalne mõtlemine oleks teine mõeldav vaste Jaynes'i teadvusele.
Ta tõi näite oma noorpõlvest, kui ta looduses jalutades aegajalt kuulis eikuskilt tulevat imekaunist muusikat. Ent niipea, kui ta teadlikult seda kuulata püüdis, kadus muusika ära. Lastel tekib see mõtlemiseviis umbes kümnenda eluaasta paiku. Kui õpitakse vahet tegema sellel, "mida saab olemas olla ja mida ei saa".
Mõtlemise koht, paranähtused jms.

Toetudes Sumeri, Asüüria, Vana-Egiptuse piltkirjalistele tekstidele ja kunstile, põhiliselt aga Antiik-Kreeka "Iliasele" ja "Odüseiale" väidab ta,
et vahemikus 2000-1000 aastat enne meie ajaarvamist toimus inimeste mõtlemisviisis tohutu suur muutus. Praegu lähtume me oma tegevustes ja otsustes omaenda mõistuse häälest, kuid ennem seda muutust esines see "mõistuse hääl" reaalselt kuuldava välise hääle vormis. Kui vanas tekstis oli kirjutatud, et see-ja-see jumal ütles sellele-ja-sellele inimesele midagi, siis seda tuleb mõista just sõna-sõnalt, mitte aga kui piltlikku kirjeldust. Ja kuulmishallukatega kaasnesid ka vahest nägemishallukad.
Inimesed tajusid maailma vahetult, omamata isiklikku teadlikku hinnangut; kõik mida oli vaja teada toimimiseks, hinnangud, otsused - tulid läbi "hääle".

Jaynes: Inimese ajus on kolm kõnega tegelevat piirkonda, asuvad suurel enamikul inimestest vasakus ajupoolkeras. Miks ainult ühes poolkeras, kui samal ajal on mitmed teised tähtsad funktsioonid esindatud mõlemas poolkeras? Vasaku poolkera kõnekeskustele vastavad piirkonnad paremas poolkeras tunduvad olema suhtkoht kasutud, ilma otsese funktsioonita. Millest selline "kasutamatus"? Kas oli ehk millalgi sellel piirkonnal mingi ülesanne, mis nüüd enam vajalik ei ole? Ja Jaynes ütleb: "The language of men was involved with only one hemisphere in order to leave the other free for the language of gods."
Parema ajupoolkera vastav osa "tootis" hallutsinatoorseid hääli, mida vasaku poolkera kõnekeskus jumala sõnadena kuulis. Skisofreenikutel juhtub seda praeguselgi ajal, ja nüüdseks arvatakse juba suhteliselt kindlalt, et "häälte kuulmine" iseendast ei olegi mingi haigus, vaid võib tihemini või harvemini toimuda ka täiesti tervel inimesel. Vanasti aga juhtis "hääl" kogu inimese elu.

Jaynes: Jumala või jumalate hääl saatis inimest igas tema tegevuses, igal pool. Inimene teadis, et iga tema sammu jälgitakse ja see distsiplineeris teda niivõrd, et seda vana aega meenutatakse kui "kuldset aega". Sellesama "häälega" rääkisid ka surnud esivanemad. Sellest matmiskombed, kus surnut koheldi kui elus inimest, andes talle hauda kaasa vajalikke esemeid ja mõnel pool ka viies talle aegajalt värsket toitu.


Ja nüüd küsin mina vahele: Kas mitte sellest ei ole tekkinud legend Atlantisest, õilsast ja kultuursest? Kas mitte sellest ei ole tekkinud piiblilegend, et vanasti elasid inimesed sadu aastaid vanaks, sest nende "hääl" rääkis veel kaua pärast füüsilise keha mahamatmist ja võis esineda ka nägemishallutsinatsioonina?

Autor jätab palju lahtiseid otsi. Millest ja miks ometi jumalad vait jäid?!? Sest rääkima nad hakkasid järjest harvem, järjest vaiksemalt ja järjest
rohkem oli vaja neid paluda. Tekkisid elukutselised vahendajad - oraaklid, prohvetid. Pistan vahele - ja šamaanid. Oli vaja palvetada jumala poole. Ajaloos tekkis suurte segaduste, sõdade ja rahvaste rändamise ajajärk.
Inimeselt oli õpik käest ära võetud. See protsess kestab siiani, sest aegajalt vahest ikka mõne inimesega "jumal vahest räägib".

Nüüd minu mõtisklused. Muidugi on kahju, et "jumal enam ei räägi". Kes seda kordki kuulnud on, jääb seda ikka ja alati taga igatsema. Igasühes meist on vähemalt mõnel nõrkusehetkel väike ja juhendamistigatsev laps peidus. Kuid rõõmustavam külg asjal on see, et sellest nähtub, et inimese meel ei ole midagi lõplikku, ei ole valmistoode, see on võimeline muutuma.
Jaynes ütleb, et inimese enese teadvustatud meele tekkimine ei olnud mitte aju evolutsioonist tingitud muutus, vaid õpitud muutus. Mõtlemise viis on õpitav. Ja see avab tohutud perspektiivid, vähemalt minu meelest.

Mis toimus enne - kas Lendaja meele tulek, mille juures Lendaja meel oma tugevusega summutas jumalate hääle, või Lendaja täitis lihtsalt vaikinud jumalatest jäänud tühja koha? Oli see juhuslik muutus või kellegi/millegi kavandatud? Kahtlemata on Lendaja meelel häid külgi ja me pole õppinud seda lihtsalt oskuslikult käsitlema.


Jaynes ei väida, et pronksiaja inimese "hääled" oleksid mingilgi viisil üleloomulikku päritolu, kuigi ta neid nimetab jumala kõneks. See jumal asus inimese peas, umbes kuskil seal, mida me nimetame alateadvuseks. Selles mõttes jätab ta uhhuu-inimesed kuivale, kuid ta ei tee seda sugugi mitte liiga kategoorilises vormis. Mina isiklikult leian küll pisikese tee kahtluseks, et võibolla on võimalik, et hääled olid erinevat päritolu. Ühtesid tootis tõesti inimese enda meel, teine oli kogukonna kollektiivse alateadvuse hääl (see võimalus kumab Jaynesi tekstist õrnalt läbi). Ja alati võib olla midagi veel. Kui oletada Universumi Teadvuse olemasolu või mingi teise telepaatiliselt tabatava teadvuse kättesaadavust meie meelele, siis miks mitte ei või rääkida ka ... mis iganes. Ja Lendaja ratsionaalset mõistust võiksime kasutada, tegemaks kindlaks, mis on mis.


Lisasin toimiva lingi raamatule.