Aegajalt nagu kuuleks midagi.

Täpselt nii see ongi, istun vanni äärel, kõlgutan jalgu ja õõtsutan pead

Aga need poolunes või -ärkvel pea kuuldamatu hääl, jutuvada on tuttav küll. Täna hommikul just üks selline leebe ja vaikse häälega kõneleja üllatas, püüdsin, mis ma püüdsin, ent sõnad haitusid meeltes. Ise pean seda alateadvuse monoloogiks siis arutu minaga ja seda on hää kuulatada, annab mõnusa enesetunde ja taolist ulma tahaks kauem nautida.

Teist sorti olid hääled, mis tundmatutena unest ärkvele ehmatasid. Seejuures teadsin, et minu alateadvuse omad need pole ja hääle omanik on kas meeste- või naisterahvas. Sõnum kippus olema mõnesõnaline, ebaloomulikult sisenduslik või ühesõnaliselt hõikav-käskiv, kuid enamasti selge ja arusaadav; samuti tajusin hääle liikumise suunda, see lähenes alati pigem selja tagant. Neid hääli hakkasin kuulma para-unenägudega katsetades, kui selle tegevuse lõpetasin, kadusid ka hääled (ärgates teadsin vaistlikult, millisele (para)tegelasele see kuulus). Võta nüüd kinni, keda ja mida oma katse-unenägudes kuulsin ja nägin. Ise sehkendasin külalised kostile