Aegajalt nagu kuuleks midagi.

Ma tean ka kahte inimest, kellel enne magamajäämist esineb selliste segaste jutukatkete kuulmist. Mõnel on piltide näitamine, nagu slaidiprogramm. Keegi neist ei ole (seni? minu teada) püüdnud asja kuidagi edasi arendada.

Üks oletus.
Ilmselt aju "lõdvestab ennast" pärast väsitavat tööpäeva. Sellest suvalised hääled-pildid. Lõdvestamise käigus võivad mõnda "kitsamasse" kohta pinged "kinni jääda", siis tekibki ilmselt see tunne:

Tsitaat:Pähe tekkis kuidagi rõhuv tunne ja kuulsin nagu sadade inimeste juttu läbisegi. Vahel oli ühe inimese jutt rohkem fookuses ja vahel teise. See tunne mis mind toll hetkel valdas hakkas üle jõu käima ja muutus nii häirivaks, et tahtsin sellest välja ja õnneks õnnestus see üsnagi kergelt. Tagasi normaalsusesse tulek meenutab nagu kraanikausilt korgi eest tõmbamine kus tuleb vähe tugevamini tõmmata aga kui tuleb siis tuleb popsti ära.

"Hääled peas" on iseendast väga huvitav teema. Sellel teemal soovitan lugeda raamatut Oliver Sacks "Hallutsinatsioonid".

Tsitaat:/.../ Selle kohta, miks inimesed hääli peas kuulevad, leidub erinevaid selgitusi ning erinevates olukordades võivadki põhjused erineda. Näiteks on üsna tõenäoline, et psühhoosi puhul esinevad vaenulikud ja kiusavad hääled on tingitud hoopis muust kui juhtum, mille puhul me kuuleme, kuidas tühjas majas keegi lausub su nime, ning see omakorda on pärit hoopis teisest allikast kui hääled, mis ilmutavad end meile ohtlikes või meeleheitlikes olukordades.
/.../
Mõned teadlased on oletanud, et kuulmishallutsinatsioone põhjustab inimese suutmatus sisemiselt genereeritud kõnet enda omana ära tunda (või ehk on see tingitud kuulmispiirkondade ristuvast aktiveerumisest, nii et see, mida enamik meist kogeb mõtetena, saab järsku "hääle").

Tsitaadi teine lõik kirjeldab ilmselt nähtust, mida kohta Castaneda Don Juani suu läbi nimetab unenäo saadiku hääleks. See hääl andis nõidadele nõu pidevalt, aga nad ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Sest see hääl rääkis seda, mida inimene isegi juba teadis, aga millele ei olnud ta veel tähelepanu pööranud. See hääl võis rääkida tõtt ja võis ka valetada. See rääkis sageli just seda, mida inimesele kuulata meeldis. CC raamatus "Unenägemise kunst" on sellest juttu.

Selle "häälega" on mul ka endal pidevalt tegemist. Allub juhtimisele, annab hästi "vormida" mistahes olukordade läbimängimiseks. Minu puhul on asi vahest mitme osatäitjaga "filmi" vormis, tavalisem on aga "kuuldemäng". Igatahes üksinda olles igav juba ei hakka "Targa jutu" kuulmiseks küsimuste-vastuste vormis on vaja "midagi teha" ehk siis häälestuda. Kuigi isiklikult enda puhul võtan ka seda "tarka juttu" suurte reservatsioonidega, sest issand seda ise teab, kust seegi pärit. Heal juhul kollektiivne alateadvus minu enda alateadvusele lisaks. Või siis mõni "olend" (võõrprogramm?). Räägib ikkagi minu enda maailmavaate termineid kasutades. Ja ka mitte "läbi kõrvade" nii et peaksin pead pöörama ja vaatama, kes räägib, vaid nii nagu ufonaudidki räägivad - otse ajusse . Kuid siiski on sellel suund, kas vasakult, paremalt, ülevalt

Julgen pakkuda, et sellesama hääle põhjal sünnivad enamik kanaldusi, Ann Tenno raamat "Üle unepiiri", Neale Donald Walsch'i "Jutuajamised Jumalaga" ja kindlasti palju teisi veel.

Kas seda uinumise-eelset häält annab selliseks treenida - ei tea - aga igaljuhul proovige.

- Ei anna - aga taodelge selles olukorras Lucid Dreami sattumist, siis räägite edasi.

Iseenda üle

Ja teemavälisena:

Tsitaat:Tagasi normaalsusesse tulek meenutab nagu kraanikausilt korgi eest tõmbamine kus tuleb vähe tugevamini tõmmata aga kui tuleb siis tuleb popsti ära.

Samamoodi peaks olema teatud sättumuse ja oskuse korral olema võimalik "hinge heita". Nagu pingutus halvast unest ärkamiseks. Ja pealae kaudu käib.