Ukraina-Venemaa maailmakriis

See asi seal Ukraina idapoolses osas on ammu imelikuks läinud. Täna polegi enam küsimus selles, kas sealne valdavalt venekeelne kodanikkond eelistab Kiievi uut võimuseltskonda, kremli võimu või lihtsalt rahulikku elukeskkonda. Luganski ja Donetski vallutamine antud olukorras on võimatu ilma humanitaarkatastroofi tekitamata. Seda teavad nii Kiievi võimud, separatistid, venemaa, kui ka muu maailm. Maailm näitab taas oma hambutut olemist sarnaselt jugoslaavia lagunemisele järgnenud ajale. Mingi teatav romantism on hakanud asenduma realismiga ja saabuv talv võib tabada valusalt ka passiivseid osapooli.
Vaadates uudistevoogu hakkab silma, et Kiievlased otsivad liitlasi riikidest, kes ei sõltu vene gaasist, ehk siis väljaspool kontinenti. Paraku lähemates maades hakkab kohtama teatavat leigust üleskutses Kiievi demokraatide tulihingelisse pooldamisesse. Suures riigis revolutsiooni korraldada ongi riskantne ja ei saa arvestada teisitimõtlejate ja lähiregiooni spetsiifiliste huvide mittetekkimisega. Viimast aspekti arvestades läks revolutsionääridel midagi nihu ja talve lähenedes näevad naabrid end demokraatideks nimetavaks Kiievi seltskonna näol pigem regiooni stabiilsuse rikkujaid.
Eks see hinnang mõneti küüniline on, kuid nii nagu lääs kardab jääda äralõigatuks energiakandjast, kardab vene pool selle ühenduse katkemist, mis hoiab riiki toimimas. Mõlema poole seisukohti sunnib sättima tõsiasi, et selle nn nabannõõri läbilõikamiseks vajalikud käärid on Kiievi seltskonna käes, kes läbirääkimiste asemel on eelistanud vabastamist.