Ukraina-Venemaa maailmakriis

Civil disobedience
Civil disobedience is sometimes, though not always, defined as being nonviolent resistance
Kodanikuallumatust mõistetakse, mitte küll alati, kui vägivallatut vastupanu.
Seepärast siis täpsustataksegi: vägivallatu kodanikuallumatus (ja Võrtsjärvsee analoogia siia ei sobi).


civil disobedience
The philosophical roots of civil disobedience lie deep in Western thought.
...
More modern advocates and practitioners of civil disobedience include Henry David Thoreau, Mohandas K. Gandhi, and Martin Luther King, Jr.
Kodanikuallumatuse filosoofilised juured on sügaval lääne vaimsuses.
...
Tänapäevasematest kodanikuallumatuse kasutajatest ja eestkõnelejatest on tuntud Henry David Thoreau, Mohandas K. Gandhi ja Martin Luther King, Jr.


Jun 7, 1893: Gandhi's first act of civil disobedience
Gandhi esimene kodanikuallumatuse kampaania algas 1893. aasta 7. juunil.
In 1906, the Transvaal government sought to further restrict the rights of Indians, and Gandhi organized his first campaign of satyagraha, or mass civil disobedience.
1906. aastal piiras Transvaali valitsus indialaste õigusi senisest enam ja Gandhi algatas oma esimese kodanikuallumatuse kampaania.

Kodanikuallumatuseks on ka näiteks poes arvete maksmine sularahas, mitte kaardiga.
Ei roni tähtsate kaakide pidulikele vastuvõttudele, ei lehvita neile rongkäigus jne jne
Passiivse vastupanu osutamise võimalusi on tegelikult väga palju, aga see oleneb inimeste vaimsusest.


Et pisutki teema poole tagasi pöörduda, siis - Gandhi näiteks värbas kaaskodanikke okupantide sõjaväkke kindla eesmärgiga - et rahvas õpiks end kaitsma.
Meie sõdurite osalemist välismissioonidel võiks lugeda sama eesmärki täitvaks, kui selles poleks sügavaid vastuolusid.

(20-07-2014 11:41 )Augustus Kirjutas:  

(19-07-2014 14:36 )nokitseja Kirjutas:  ...vägivallatu kodanikuallumatus.

Ehk pohhuism. Huvitava kokkusattumusena pärineb väljend idanaabri keelest-kultuurist.

Oli see nüüd väheke mõtlematu avaldus või siiski tahtlik provokatsioon teema solkimiseks?


Eestis millegi Maidani laadse organiseerimine pole üldse keeruline, sest põhjusi ja viha on küllaga. Aga asi pole eestlaste tuimuses, vaid riskide tajumises. Taolised massiaktsioonid saab lihtsa liigutusega muuta vägivaldseks ja edasine on veel hullem nagu näitab ka Ukraina kogemus. Võib ju väita, et nad on seal kuumema verega jne jne aga see pole päris tõsi. Pigem olid nad kindlad, et neil on nii suur riik ja rahvas, et väljastpoolt mingit ohtu pole. Viha valitsuse vastu, kambavaim.. sai minna ja koos hurraa karjuda, kuid piisas juba väikesest tagant torkimisest kui asi veriseks läks.

Mälestus nn. augustiputši ajast on selline, et raadiomaja juures tegelesid päris paljud seltskonnad alkoholi tarbimisega. Tükk aega ei mõistnud seda lollust, aga siis taipasin, et paljud neist pidasid seda nö. viimaseks söömaajaks. Nad olid valmis surema, kuid ei suutnud seda teha ärksa meelega. Õnneks möödus tookord kõik enam-vähem rahulikult, sest kaitseliit suutis korda hoida (!) ja piduriteta tüübid hajusid pärast pingelangust vaikselt laiali.
Võin veel lisada, et "süütud" välisajakirjanikud käitusid üsna vastikute susijatena, neile oli vaja verd, sest muidu polnud "õigeid" uudiseid.

Olukorrad pole võrreldavad? On ikka küll, kuigi vaenlased olid erinevad. Masside vihaleajamine on lihtne, vihaleaetud masside käitumine on igal pool üsna sarnane ja kerge vaevaga vägavallateele suunatav.

edit: kirjavead