Kas kõik inimesed on võrdsed?

Looduslik toit kindlasti mõjustab füüsilist heaolu, mis omakorda psüühilist. Täitsa üks viis, kuidas elu parandada.

Mis enesehinnagusse puutub, siis kõrge all pidasin silmas tasakaalus hinnagut. Minu viga! Aga et madala enesehinnaguga inimene on võimeline abi otsima, selles ma pole nii kindel -- madal enesehinnang = ma olen luuser ning sellise hoiakuga inimene ei usu endasse, mis teeb tema abistamise pea võimatuks. Sellist inimest on kerge küll õiges suunas liikuma lükata, sest ta allub hästi (teised teavad paremini, sestap teen nii), mis aga ei suurenda tema enesekindlust. Minu arvates eesti ühiskonna suurim probleem -- enamik tunneb ennast võimetuna sealt ka palju hala. Madal enesehinnag on justnagu ring, millest välja ei saada, sest välja saamiseks on vaja eneseusku. Aga sellest saabki probleem alguse.

Normaalse enesehinnaguga inimesed on iseseisvad -- nad julgevad otsutada, peavad ennast piisavalt targaks (usuvad endasse), kui probleemid tekivad, ei karda abi paluda. Nad on avatud ja julged. Ja selline mõttemall-hoiak tugevdab enesehinnagut veelgi.

Paljud nn väga kõrge enesehinnaguga inimesed on enamasti üleolevad, mis tegelikult reedab, et asjad pole päris nii, nagu paistavad. Tõusikud on heaks näiteks -- miks ennast upidata, kui selleks vajadust ei ole? Järelikult peetakse oluliseks, et kõik teised näeksid, millises seisus nad on, ehk nad tunnevad vajadust välise maailma kiituse järele. Miks? Kas sellepärast, et tuntakse ennast viletsalt ja oodatakse, et keegi selle tunde ümber lükkaks? Elik enesehinnag on madal.

Kõrge enesehinnanguga inimesed on minu arvates need, kelle kohta ütledakse isiksused. Veidrikud, egokesksed. Näiteks Michael Jackson. Kõrges enesehinnagus ei leia ma midagi halba. Anarhistid