Kas kõik inimesed on võrdsed?

Raudteel kõndinud naine hukkus rongi all, sest talle ei meeldinud toon, millega kaaskodanlased teda hoiatasid läheneva rongi eest. Selle asemel, et hoiatust kuulda võtta, solvus neidis ja hakkas mossitama kuniks oli liiga hilja.

Oma misioonil mõista inimeste käitumist, olen korduvalt tunnistanud, kuidas paljud meist otsustavad ignoreerida tõde, kuigi nähtavad märgid on ümberlükkamatud. Läbi mitmete testide ja provokatsioonide olen hakanud mõistma, et probleemiks ei ole tõe mittenägemine (inimesed teesklevad enda rumalust), vaid ettekujutlusvõime puudus, mis tähendab, et paljud meist elavad hetk korraga ja ei suuda mõista, kuidas hetkeolukord ja hetkeotsused mõjutavad (lähi)tulevikku või nn suuremat pilti.

Võib-olla panen puusse, aga kord-korralt hakkab selgemaks saama:

1. Näited, mis on mõeldud illustreerimaks mingit mõtet/arusaama, ei võeta näidetena, vaid reaalsete olukordadena. Jäädakse näitesse kinni. Näiteks küsitakse linki juhtumile, mida kirjutasin esimeses lõigus.

2. Kujunduslikust keelekasutusest ei mõisteta -- kui ei räägita asjadest konkreetselt, ei saada saada. Näiteks küsitakse, mis suuremõõdulisest pildist ma just rääkisin.

3. Tõde vs autoriteet võitja on pea alati autoriteet, olgugi, et autoriteedi versioon on läbinähtav vale. Väga hea näide näiteks 9/11 ja Pentagoni aurustunud lennuk.

Kunagi kirikuõpetajaga pajatades arvas too, et inimestele ei tohi kunagi otse midagi ütleda (Näiteks et "Inimesed on idioodid"), sest nad hakkavad ennast kohe kaitsma, keegi ei taha olla idioot ja seega ei üritagi nad aru saada suuremast mõttest. Samas kui väita, et osad inimesed on idioodid, ei hakka samuti inimesed kaasa mõtlema, sest kõik eeldavad kohe, et jutt ei käi neist.
Kui aga rääkida läbi lillede, saavad allegooriast aru nutuselt vähesed.

Kõige mõjusam oli tema arvates tekitada inimestele autoriteet, kelle olekut hakkavad inimesed matkima. Jeesus, Buddha jne. Kuid see on minu arvates ebaeetline ja kaugendab inimest endast. Kui inimesel polegi olemas "ennast", siis on see arusaadav ja effektiivne võte, kuid juhul, kui inimesel siiski on "mina" olemas (nagu ma usun, võibolla sinisilmselt), on selline mõjutamine äärmiselt ohtlik inimesele ja suuremas pildid kogu ühiskonnale.

Mina või inimese enda all ei pea ma silmas ego, vaid sisemist mootorit, mis kogub infot ja vastavalt sellele vormib arusaama, mille keskmeks on inimene ise. Nn kaine mõistus.

Kas koolisüsteem tapab ettekujutuse oma tee-mida-ma-ütlen-ja-sa-saad-viie võttega? Kas autoriteet võidab alati, sest autoriteeti kardetakse? Või on see mingi massipsühhoos (teen, sest teised teevad kah)?

Või ongi nii, nagu mõned kipuvad meie seast arvama -- inimesed on oma ehituselt erinevad ja osad meist ei olegi suutelised genereerima originaalset mõtet või suuremast pildist aru saama.