Raha loomisest (ja pangandusest)

Vabandan, virutan teemast mööda jällegi.

Jäta nüüd see suretamise jutt Minaelan. Prooviks natuke laiemalt vaadata. Maailm on kohutavalt kiiresti muutunud viimase sajandiga. Linnastumine tõmbab ressurrsse linna lihtsalt. Objektiivne paratamatus (muidugi, muidugi. V.teoreetikutele lihtsalt vandenõu), mis sai kiirenduse kaasa tööstusrevolutsiooniga. Talutöö oli suhteliselt raske ja talupojad leidsid, et kergem on linnades liinide taga kui maal. See toimub siiamaani ja täiesti globaalsetes mõõtmetes. Naljakas, aga tõenäoliselt on protsess kiirem just vaesemates riikides. Hiinas on sajad ja tuhanded vaesed talutöölised liikumas linnadesse. Isegi sotsialistlik valitsus ei saa sinna midagi parata, kuigi nemad on ju seal väidetavalt „inimeste jaoks“.

See taustaks, siis peaks mõistma, et ettevõtlus ongi maal raskem (tööjõu, trantspordi, jms tõttu) Iga maal elava inimese jaoks on iga infrastruktuuriühik riigi jaoks võrreldamatult kallim linna investeerimisega võrreldes. Kui Sa oled teinud finantsanalüüse, siis peaksid Sa sellist elementaarset tõde mõistma. Aga kuna rahakott on teadagi piiratud, siis kipuvad esmaselt korjama investeeringuid just linnad. Seal on valijad. Iseennast toitev ahelreaktsioon.
Mida ma nüüd siis öelda tahtsin? Lihtsalt seda, et riigil ongi väga raske objektiivset paratamatust muuta. Agraarühiskond on kiiresti muutumas linnastunud tööstusühiskonnaks. See on lihtsalt maailma majanduse järgmine etapp arengus. Maal koondub põllumajandustootmine suurte ja üksikute tootjate kätte, ellu jääb vaid tugevalt kapitaliseeritud ja mastaabiga tootjad ja talud. Maa muutubjärjest rohkem puhkamise kohaks, mitte niivõrd töötamise kohaks. Protsess, mis on tegelikult maal täna juba nähtav. Masinad ja mehhaniseeritud tootmine ei vaja enam arvukalt tööjõudu. Ja inimene lähebki sinna kus tööjõudu on vaja. Koolitab end selleks keda vajatakse. Me võime naerda ja ilkuda nende ametite üle, aga kui turg maksab nende eest, siis inimühiskond neid väärtustab. Ja ma ei väidagi, et see protsess on lihtne ja tore, aga käsi rusikas taskus ei muuda maailma, too läheb Sinult küsimatagi edasi.
Mulle meeldivad Eesti tugevad talud, meeleldi ostan nende toodangut. Ometi ei ole nad elus tänu poliitikule, vaid iseenda ellujäämisvõimele ja tahtele.

Omaette võigas on vaadata seda kohutavat ülepolitiseeritust. Tekib tunne, et justkui poliitik määraks maailma iga tahu. Kust see pärit on? NL-ist? Turumajanduses toob riigile rikkuse vaid erasektori võimekus. St. Sinu otsus teha valikuid erasektoris viib kumulatiivselt oluliselt parema resultaadini kui see poliitikute poole küürutamine või sajatamine. Maksudega võib mängida siia-sinna, aga enne peab olema võimekus neid maksta. Poliitikutel on oma roll, aga see roll on piiratud. Ei tule sealt kunagi väga tõsiseltvõetavat lahendust Eesti majandusele.

Märkusena olgu öeldud, et see objektiivne paratamatus paistab ilusti silma juba tegelikult vanemast Eesti kirjandusklassikast. K.Ristikivi teosed „Tuli ja raud“ ja „Õige mehe koda“ kirjeldavad üsna hästi tollaseid inimesi, mõtteid ja motiive.