Raha loomisest (ja pangandusest)

Jutustan niisama, ilma statistika ja linkide vahenduseta.

Ühest küljest räägitakse para-web`is pikad lood lambakarjaks olemisest, mis nüüd siis äkki? Pangad süüdi, juristid ja advokaadid! Vaene inimene nii rumal ju...kus tema siis! Nüüd äkki võtame enesele millegipärast just nimelt lambakarja mentaliteedi!
Tõenäoliselt teadsid juba meie esiisad, et võlg on võõra oma. Kui palju on selleks majandusharidust vaja? Distsipliin ja tahtejõud. Ülejäänu on peaaegu, et vabandused.

See Minaelani viidatud 3%-i jutt on järjekordne tark mõte. Ainult, et laenamine peab arvesse võtma laenusaaja riskantsust, tema kasumi genereerimise võimet ja majandusharu spetsiifikat. Enamuse ettevõtete finantsjuhtidel on mõistusega ilmselt enam-vähem korras. Ei nad kipu laenama kõrgema intressiga kui ise majandustegevusest genereerida suudavad. Lihtsalt tulevik on tundmatu.
Suurettevõtted on professionaalsed riskivõtjad, nad teevad laenuotsusdeid üsna kaalutletult. Kas seda sama saab öelda inimeste kohta? Mis kriteeriumide alusel nemad laenuotsuseid teevad?Ometi võtavad nemadki riske. Elu on risk hällist hauani, iseasi, kas me seda enesele teadvustame. See, mida räägivad pankade laenuhaldurid ja kaaskodanikud, see pole kaugeltki kõige olulisem.

Panganduseta oleks me hakkama saanud kahtlemata. Ainult, et väärtusloome kiirus oleks kordi ja kordi aeglasem. Intressiga välja laenatud raha sunnib kapitali liikuma. Majandusaktiivsus on nii oluliselt kõrgem.
Pole midagi halba selles, et kui sul on idee ja tahe, aga puudub kapital, siis laenavad need, kel selleks vahendid. Seisvad säästud/ressursid olekski kasulik ühiskonnal vist tööle panna. Kaasaegne pangandus on sealt lihtsalt mitu sammu edasi juba astunud. Ammu ei laenata enam kommertspanganduses sääste, laenatakse võimendatult säästude tagatisel. See on loonud olukorra, kus finantsressursid ei ole enam probleem, kapitali kättesaadavus on ajaloolises perspektiivis pretsedenditu. Nähtavasti on see saavutus/probleem ühteaegu. Täpselt nagu on kaasaegne auto saavutus/probleem ühteaegu.
.

Palkadest.
Vaid statistika vahendusel pole tõesti alati mõtet ehk vaielda. Aga Minaelan, mulle meeldib Su subjektiivne hinnaga sellest, et kui palju keegi on väärt. Ainult, et kas Sa kordki oled mõelnud, et miks Sinu armas kaaskodanik ei ole valmis alati piisavalt maksma teatud ametite eest? Mis on tal viga?
Nõudlus ja pakkumine ametikohtadele on väga erinev. Ametiks ettevalmistudes on kulutatud aeg ja ressurss väga erinev. Emotsionaalne argument on ka minu jaoks argument, aga me ei saa ju teistest argumentidest üle minna. Või siiski saame?

Marina.
Täiesti õigus. Turg hindab väärtuse ümber vaid siis, kui ametiks enam rahvast ei ole. Tekib seis, kus peab tõusma palk. Aga praktikas ei ole ju nii. Alati on keegi nõus tegema. Kui keegi ei ole nõus tegema, ja palk ka ei tõuse, siis on turu jaoks amet väärtusetu. Kui ühiskond ei jaga ameti väärtust Sinuga, siis oleks tark lüüa käega. Karm aga tõsi.