Vaimne ärkamine

Pakkusin oma postis üheks võimalikuks vaimsuse tunnuseks teo ja sõna ühtsuse, mis on ehk kõigile inimestele üheselt arusaadav, veidi eetikaga mängides. Olin ennatlik.
Kui ma aktsepteeriksin vaimse ärkamise mõistet teatud tunnuste loetelu kaudu nagu siin eespool on välja toodud, siis jah, kõik on võimalik. Ka see, et ma olen kaamel.
Minu jaoks on küsimus, et milleks taoline eristamine? Mida selle teadmisega peale hakata, mis otstarvet ta täidab? Grupi ihalus? Kas „sensitiivne“ ei kõla piisavalt väärikalt?
Jään oma arvamuse juurde, et vaimsus on sünnipärane. Kui käsud-keelud, mitte teadmised reguleerivad sootsiumi elu-olu, millisest vaimsusest räägitakse?
Teadmised õpitu, omandatu, oskuste, tarkuse tähenduses on pea iga inimese eesmärgiks, sest tänapäeval on see ainuvõimalik tee oma elu elamisväärseks kindlustamiseks.

Stepsel. Ma ei näe olulist vahet, kas inimene on nõid või kunstnik, oluline on, et kumbki tegeleks meelepärasega ja omaks selleks vajalikku võimekust. Nõiaks olemine vajab samuti eeldusi nagu kunstnik kunstiannet. Kunstiande väljenduseks on taies, mida kunstiandeta inimene ei suuda jäljendada. Nõiakunst on veel liiga suletud maailm, kuna siin kasutatavad tööriistad tekitavad pigem hämmingut kui et aitavad mõista toimuvat. Seda enam, et nõia taies kipub jääma seletamatuks ja nähtamatuks ning infot selle kohta ei taheta eriti jagada.
Ma ei välista siin ilmas midagi. See, et mu kokkupuude vaimu(de) maailmaga vms on vähene, ei muuda seda kellegi teise jaoks olematuks. Kuna teemaks on pigem vaimsus, mitte vaimudega suhtlemine, siis siit ka minu osaline mööda lugemine sinu tekstide osas.
Kas ma pean eelpool väljatoodud kahe ameti esindajat vaimseteks, kuna üks eeldatavasti suhtleb vaimudega, teine kasutab oma vaimuannet? Ei pea.