Lähikontakti sümptomid

Vahepealsel perioodil olen püüdnud vahelduva eduga süveneda inglise keeles ilmunud ufoloogia-alastesse trükistesse. On ju selles maailmakeeles ilmunud äärmiselt laia diapasooniga erikirjandust, mis ulatub ufoloogiagi vallas odavast kitšist päris tõsiseltvõetavate uurimusteni. Pealkirja all „Lähikontakti sümptomid“ püüan vahendada maailmanimedega ufouurijate tähelepanekuid ning seisukohti, mis puudutavad tõsist teemat, mille võib märgistada terminitega „neljanda astme lähikontakt“ ja/või „abduktsioon“. Oma ala spetsialiste (professionaalseid uurijaid) nende ridadega ei õpeta, küsitav on ka võimalike kontaktlerite toetuspädevus – ometi leian, et mõndagi huvitavat vähemalt fenomenoloogia tasandil need mõtted edastavad.

Järgnev on kokkuvõte tunnustatud briti ufoloogi Jenny Randlesi (oli 1982 kuni 1994 BUFORA (British UFO Research Association) direktoriks) artiklist „Living With a Close Encounter“ kogumikule „Phenomenon: Fourty Years of Flying Saucers“ (1989). Tema kogemused lähikontaktleritega algasid üsna koheselt pärast seda, kui ta oli alustanud oma tööd ufoloogina. Nimelt külastas teda üks ärevil naine, kes jutustas talle 1976. a. novembris toimunud ufovaatlusest. Vaatlus ise oli asjatundja kategooriates üsna süütu, ehkki vaatleja jaoks dramaatiline. Pahaaimatult oli ta hommikuvalguses näinud kollaste tuledega ovaalset objekti, mis tõusis hetkega maapinnalt puude latvadeni. Lisaks evis naine kaljukindlat veendumust, et teda on röövitud. Mida pidi Randles tegema?

Ilmselgelt ei tulnud vaatleja toime kogemuse emotsionaalse haldamisega. Randles püüdis naisele leebelt sisendada, et ufod ei röövi inimesi. Näha eluajal ühte ufot on pigem astronoomilise tõenäosusega õnnelik juhus. Kui vaatlus toimubki, pole tarvis midagi karta. Paar nädalat hiljem kohtusid uurijat-vaatlejat juhuslikult supermarketis. Naine oli nüüd täielikult teine inimene, õnnelik ja rahulolev. Kuigi ufo-vaatlus oli endiselt osa tema elust, suutis ta selle integreerida oma ellu. Nagu ühe paljudest asjadest, mida kogetakse ning unustatakse. Randles ei arva, et tegemist on universaalse mustriga, mida saab järgida iga kaasuse puhul, ent antud olukorras tegutses ta õigesti. Saatnuks ta hirmunud inimese kui patsiendi psühholoogi või psühhiaatri juurde, tembeldatuks viimane ilmselt mõne psüühilise häirega isikuks, kuna sellal ei eksisteerinud briti arstide silmis reaalsust nimega ufo. Ei eksisteeri pahatihti tänaseni.

Ometi on muutunud palju aastast 1982, mil Randles astus BUFORA etteotsa. Alates 80ndate algusest on briti ufoloogid asunud laialdasele koostööle, sõlmides sidemeid avaramapilguliste psühholoogide-psühhiaatritega. Üks esimesi oli Manchesteri ülikooli psühholoogiaprofessor doktor John Shaw, kes kontakteerus Jenny Randlesiga aastal 1980. Shaw ei teadnud ufotemaatikast palju, ent ta osutus avatud kuulajaks. Juba 1985 pidasid nad samas ülikoolis koos seminari, kus lahati ufonähtuste rolli modernses psühholoogias. Aasta-aastalt on kasvanud BUFORA andmebaasides registreeritud abduktsioonide (lühend CE 4 ) arv, tõrjudes kõrvale müüdi ufodest kui pelgalt anomaalsetest atmosfäärinähtustest. Tuletagem meelde – kuni sinnani eksisteeris pea ainsa põhjalikult tõlgendatud abduktsioonijuhtumina Hillide juhtum aastast 1961. Organiseerimatu teavituse negatiivse näitena võib käsitleda ulmekirjanik Whitley Strieberi fenomeni. Täiesti ühepoolselt avaldas ta oma väidetavalt mitte-fiktiivse teose „Communion“, milles ta väidab end olevat elukestvate abduktsioonide ohvri. Äärmiselt meediakõmulise loo taustal on praktiliselt võimatu uurida toimunu tõepärasust.

Valdavat meetodit, mida kasutatakse eeldatavate abduksiooniohvrite „blokeeritud“ mälusügavuste avamiseks, tuntakse regressiivse ehk taandushüpnoosina. Skeptikute väitel on taandushüpnoos ebausaldusväärne meetod põhjusel, et hüpnoosiseisundis viibiv isik püüab täita uurijate ootusi, lisades nende suunavatele küsimustele üha uusi kujutletavaid detaile. Inimeste natuurid on erinevad, samuti nende käitumine hüpnotiseeritavatena. Hüpnoosiks olgu põhjust üksnes siis, kui väidetav tunnistaja viibib tõepoolest sügavas depressioonis. Loomulikult peavad hüpnoosiseansse teostama vastava eriala spetsialistid, kvalifitseeritud psühhiaatrid. Pädevalt uuritud abdukstioonijuhtumid üle maailma sarnanevad teineteisega (kindlasti ei kehti siin sajaprotsendiline reegel) kuue faktori alusel. Alljärgnevas loetelus illustreerib siinkirjutaja neid faktoreid üldtuntud Hillide juhtumi konteksti abil (Hillide hüpnotiseerijaks oli meditsiinidoktor Benjamin Simon).


Kadunud aeg. Kõige lihtsamalt selgitatuna on kadunud aeg periood, mille kestel abduktsioon toimub ja mis „avaneb“ uuesti alles hüpnoosi käigus. Teatud teooriate järgi põhjustab „unustamise“ röövitu šokiseisund. Näide: Hillid rehkendasid autosõidult kojujõudmise ajaks kl 2:30, hiljemalt kl 3:00. Tegelikult jõuti koju koidikul kaks tundi hiljem kl 5:00.

„Reaalsuse vilkumine“. Tõlgendatav ka „mälukaotusena“ kahe mäletatava sündmuse vahel. Segiaetav uneseisundiga. Näide: Nii Barney kui Betty Hill mäletasid äsjavaadeldud ufo eest autoga pagemist, millele järgnes mälestusena neist eemalduva ufo nägemine autost.

Oz faktor (Randlesi termin). Röövitu tundmus tema viimisest ühest keskkonnast teise. Komplitseeritud, kuna segunevad füüsilise/vaimse transpordi tunnetus. Näide: Hillid viidi autost ufo pardale.

Luupainajad. Öised hirmuunenäod abduktsioonist. Enamasti kaovad, kui hüpnoosiseansside kestel selguvad unenägude tegelikud põhjused. „Mäluväravad“ soovivad avaneda! Näide: Hille kimbutasid luupainajad röövist 1961. a. kuni hüpnoosiseanssideni 1963.

Käitumuslikud muutused. Abduktsiooniohvri käitumine võib võtta varemtäheldamata jooni. Positiivsetel juhul süvenetakse teadusesse, mõtiskletakse filosoofiliste probleemide üle. Negatiivsel juhul toimub inimesega tõsine vaimne trauma. Näide: Hillid (iseäranis Betty Hill) huvitusid pärast nendega toimunut ufoloogilistest teemadest.

Ootamatud paranormaalsed võimed. Abduktsiooni kestel suhtlevad tulnukad inimestega ilmselt telepaatilisel teel, sest lõviosa tunnistajatest mäletab vastastikust infovahetust mõtete ülekandumisena huulte liikumiseta. Hiljemgi võivad abuktsooniosalisel ilmneda ootamatud paranormaalsed võimed, näiteks telekinees. Näide: ka Hillid suhtlesid humanoididega ilmselt telepaatiliselt.


Eksisteerivad veel kolm aspekti, millega silmitsisattumiseks peab olema valmis iga ufoloog. Mitmetel röövitutel on esinenud füüsilised sümptomid. Olgu nendeks või kiiritustõve nähtused, mistõttu vajavad patsiendid lisaks psühhiaatrile teistegi erialaarstide abi. Nagu eelnevalt mainitud, kipuvad abduktsiooniga kaasnema vaimsed häired või koguni haigused. Samuti leiab aset abduktsiooniohvri stigmatiseerimine (märgistamine) ühiskonna poolt. Klassikaline kontaktler seisab kolme vajaduse ees. Esiteks tahab ta teada, mis temaga tegelikult juhtus. Teiseks tunneb ta vajadust oma ekstraordinaarset kogemust kellegagi jagada. Kolmandaks tuntakse muret edasiste perekondlike, ühiskondlike, tööalaste suhete pärast.

Lõpuks esitab Jenny Randles täiesti adekvaatse kuuepunktilise kava, kuidas peaksid uurijad käituma võimalike abduktsiooniohvritega.
Saagu see siin samuti esitatud.

a) Ufoloogid peaksid inimesi õpetama, kuidas märgata sümptomeid, mis võivad omada tagamaid nende ufovaatluse osas. Täielikku kindlust ei eksisteeri kunagi.
b) Fakte tuleb esitada objektiivselt ja hoolikalt. Meedia kipub ufonähtust muutma sensatsiooniks.
c) Uurimisse peaks olema kaasatud lai spetsialistide ring.
d) Moodustada kontaktleritest toetusgrupp, kuna vastused peituvad neis endis ning kõrvaltvaataja ei mõista asjaosalise olukorra tegelikku olemust.
e) Hüpnoosi peavad teostama ainult kvalifitseeritud spetsialistid.
f) Viimaks, kui asjaosaline on valmis seisma tõega silmitsi, tuleb talle tutvustada tema loo negatiivsusi ja positiivsusi.