Sinis, ega ma seda rünnaku asja tegelikult niiväga Sulle mõelnudki. See oli nö üleüdiselt kõigile. Mõni ehk tõlgendab mu poste valesti. Ei ole absoluutselt põhjust.
Excubitoris.
Kui Sa ise väikeseid uuringuid viitsiksit teha, oleksid juba isiklikule tõele päris lähedal
Sa oled mult seda juba vist korduvalt küsinud, vastuse olengi sulle andnud. Teeme korra veel proovi.
See , et osad on tähistatud tähega B ja kannavad fikseeritud tulumäära, ei tähenda, et nad kontrollivad kapitali. Eelisaktsiate osakaal on üldjuhul maailma suurimate pankadel ja investeerimispankadel, suurettevõtetel kogu aktsionäride kapitalist võrreldes väike. Neid pakuvad aeg-ajal ettevõtted ikka, et anda investoritele valik. Valiku võivad teha enamsti just eespool mainitud institutsionaalsed investorid. Täpselt nagu võivad valiku teha võlakirjainvestorid, kui ettevõte otsustab eelisaktsiate või lihtaktsiate asemel pakkuda näiteks võlakirju. Ükski nendest ei ole saladus. Pigem rahastuse ja kapitalijuhtimise valik. Enne väljastatakse avalikud prospektid, mida võivad lugeda kõik. Rahvusvaheline kapital võib osta pakutud võlga eelisaktsiaid või lihtaktiaid. Ja põhjus ongi lihtne. Mõni eelistab lihtaktsiaid, mille tulupotentsiaal on tavaliselt kõige kõrgem, teine jällegi eelisaltaktsiaid, mis saab alati suhteliselt turvalisema kokkulepitud tulumäära. Vahe on riskantsuses., volatiilsuses.
Julgelt üle poole maailma suurimate ettevõtete kapitalist on avalikult kaubeldav. Public float on enamikel juhtudel vähemalt 70-80%. Ja see kuulub suurtele riskifondidele ja varahaklduritele pea täielikult. On väga raske leida tänapäeva suurettevõtet, mille market cap ületab näiteks 10 miljardit dollarit ja sellest näiteks kuulub insaideritele üle 30%. Enamasti jääb see alla 10% Isegi nii kõrge protsent ei ole väga levinud. Suurpankade ja äriettevõtete puhul on see pigem reegel. Igaüks kellel on piisavalt raha saab public floati kokku osta ja ettevõttes kontrolli haarata. Seda näiteks põhjusel, et ta tahab juhtimist muuta.
Isegi kui ettevõtte public float on väike, võib kuuluda mittekaubeldav osa ikkagi mitmele fondile ja institutsioonile. Privaattehinguid tehakse ka üliuurte plokkidena turu väliselt. Jällegi rahvusvahelise kapitali totaalne pärusmaa.Väga kõrge insaiderite osakaal enamikes maailma suurfirmades on harv nähtus.